4-aastane laps iga õhtu venitab magama minekuga. Esiteks ütleb et ei taha veel pesema minna ja magama ning selle üle vaidleme iga kord. Õhtuks loeme unejuttu, siis panen suure tule kustu ning jätan talle öölambi. Laps küsib ramatu kohta või muude igapäevaste asjade/elu kohta küsimusi. Räägib natuke päevast. Ta küsiks ja räägiks muidugi lõputult… Annan siis märku, ey teen musi kalli ning lahkun toast ja tema peab kohe magama jääma. Peale seda hakkab minu hüüdmine et tahab veel kalli ja musi jne küsida, päevast rääkida..
Ütleb et kardab pimedust ja kolle. Kuulan rahulikult ja selgitan et pole olemas – see ei aidanud . Panime “kollitõrjet”, see aitas lühiajaliselt.
Siis ta on veel tund või kauem üleval. Vahel uinub kell 11. Hommikul aga ei saa teda absoluutselt ülesse.
Mida teha selle pimeduse hirmuga või et laps rahulikult uinuks, ilma et oleks igaõhtu seda nõudmist et pean ta juures istuma ja veel musi kallid jne.
Näha on et ta on väsinud ammu selleks ajaks. Ja ma olen väsinud igaõhtusest “ma ei taha magama veel minna” trallist.
Teema: Pimeduse hirmust üle saamine, rahulikult magama jäämine
See läheb ajaga üle. Järjekindlalt seletada ja venitada enda juuresolekutm meil aitas kollide vastu unenäopüüdja. Laps on hetkel 5(paaegu 6) ja senini magab öölambi ja koridori valgusega, mis tema tuppa kumab.
Kas panete ta toaukse kinni? Kas lahtine uks ja nt tuli koridoris (mingi mahedam) ei aitaks?
Lapsele ei tohi öelda, et kolle pole olemas ega neid tõrjuda. Laps on eas, kus usk kollidesse on vajalik arenguetapp.
Vestelge muul ajal. Laps on niigi (üle)väsinud ja lükkab uinumist veel edasi, aga uni ei saa tulla, kui jutustada ja ringi joosta.
Oled kõrval, suunad pikali olema ja vajadusel korrutad väga rahulikult ja vaikselt, et “uneaeg on, räägime homme” vms.
Kollid on kõrvaline asi.
Miks sa talle ei loe, kuni ta uniub?
Aga unelauludega?
Mul 4a ja 1a. Lähen koos nendega õhtul voodisse, unelaulud mängima, ise ka tukastan tihti. Kui neljane lobiseb, siis ütlen, et ma olen nii unine, et ei jaksa kuulata ega vastata (tegelikult ka kõrvad on poolkinni). Aga vahel, kui aastane eriti ruttu magama jääb, ütlen suuremale, et lähen veel seda või teist tegema ja ta lepib sellega kenasti.
Kollid on meil ka, õues, tuppa nad ei saa, kõnnivad seal pimedas ringi oma väikeste armsate kollilastega.
Minu laps kollidest pole rääkinud, aga vahel ütleb küll, et pimedat kardab – eks see ole ka loomulik. Meil on öölambike.
Raamatulugemine ja laulude kuulamine vms tegevus minu last magama ei uinuta. Ta võib olla hirmus väsinud, aga tahab väga kuulata, mis ikka jutus juhtub ja seega magama ei jää. Kuna vajan ise ka und, siis lähengi lapsega koos magama, mitte ei pane last magama ega jää ise poole ööni mingeid toimetusi tegema. Siis ma ei suudaks hommikul üldse üles saada.
Miks sa ei raatsi tema juures olla, kui laps tahab ja vajab seda ja küsib? Oled lihtsalt tema juures, hoiad kätt seljal või käes vms, enam ei jutusta vaid lihtsalt oled ta juures. Nelja-aastane on veel küllalt väike, et see on ju täiesti normaalne. Ma olen ise ka drillinud ja treeninud, et “nii vana laps peab ikka iseseisvalt magama jääma” jne, aga lõpuks tüdisin ise ja nii on kõigile mõnusam. See pole pikk aeg, kui laps lähedust vajab.
Raamatulugemine ja jutustamine (mille käigus saab laps ära rääkida, kui tal mõni küsimus või mure südamel on) on meil küll unerutiinis, aga laps peaks surmväsinud olema, et unejutu ajal magama jääda, meil on see varem. Siis lasemegi tule ära ja oleme vaikselt koos, natuke jutustame ja laps saab südamerahus magama jääda (ta on 5). Kui jutustamine kauaks venib, siis ütlen, et ma olen unine ja jutustame homme edasi ja teesklen magamist (ja tihtipeale ei pea üldse teesklema, ma magan enne kui tema).
Ja kui magamaminemine venib pikaks, niiet laps on juba üleväsinud, tuleb magamaminekurutiiniga alustada varem, meil läheb mitme lapse peale iga õhtu ca tund-poolteist- riided, hambad, unejutt, voodislesimine.
Kui laps lõpuks magab, kas ta magab ärkamata või ärkab öösiti ja hakkab sind taga otsima?
Mina ei võitle pimeduse hirmuga (va keset ööd) ja ei nõua kohe magamajäämist. (tütar värske viiene)
Teeme oma rituaalid ära, loen juttu, unelaul, musid-kallid, ja siis lahkun toast nii, et lapsel põleb voodikohal korralik lugemislamp, mitte hämar öölamp. Ja laps jääb voodisse raamatut sirvima. Ja toimib. Muidugi, aegajalt ta tahab ka miskit veel jutustada, nt mingi pilt raamatus või palub abi sõna kokkulugemisel (vaikselt hakkab veerima), aga kui see edasi-tagasi saalimine tema toa vahet ei kesta üle 30 minuti, siis lasen olla. kui pikemalt kestab, siis küll juba ütlen, et hommikul räägime neist asjust jne.
Mõnikord on ta juba ka ise mingi hetk endal lugemislambi kustutanud (toas eemal neil ka hämar öölamp ning praegu on kanal advendiküünal, mis annab lisavalgust). Aga tavaliselt kustutan ise tule ära, kui ta on uinunud. On olnud juhtumeid, kui tahab öösel tuld põlema panna, siis ei luba, pigem kutsun siis enda kaissu, kui kardab.
Toas magab ka noorem laps, kes eelistab hämarust. Selles olukorras aitavad narid hästi.
Oli ka sama 4-aastasega. Mingi aeg sain aru, et ta pigem üritab magamaminekut edasi lükata ja seega mõtleb igasuguseid asju välja. Nö õppinud veidi valetama, et oma tahtmist saada. A la “ma ei saa magada”, “õues on liiga pime/valge”, “kuskil istub koll”, “loe veel raamatut”, “pean kraanist uue vee pudelisse võtma” jne jne.
Tean, et ta saab ise magama jääda, ta on seda teinud alates aastaseks saamisest.
Isa loeb õhtuti, mina pesen koos temaga hambaid, sätime riided lasteaiaks valmis jne jne. Nö õhtune rutiin on olemas ja kell 8 on magamaminek. Paar korda üritab toest välja tulla mingite vabandustega aga siis oleme mehega juba ranged – “Head ööd, hommikul näeme”(kui just mingi eriline probleem pole). Jääb magama peale seda probleemideta.
Aga kui oleksid tema juures kuni uinub? Ei räägi, kas istud või pikutad lihtsalt samas toas.
Väga halb nõuanne – tuttav laps on saamas 6 ja siiani jääb koos emaga magama. Meil olid ka oma rituaalid ja lõpuks pani muinasjuttude CD- peale, et laps siis voodis kuulas ja jäi magama.
Pimeduse hirmudest saime lahti nii, et istusime pimedas ja arutasime, mis on teistmoodi, kui valges. Siis panime tule põlema jne.
Ei ole halb nõuanne. Ja mis siis on, kui laps jääb ema või isaga koos magama? Mis siis saab? Emme ei saa see pool tunnikest telekat vaadata või mis probleem on? Ärge muretsege, 10 a pärast on nii, et laps küsib, mis tahad siit, kui tema tuppa astute.
Minu laps on 3, jääme ka koos õhtul magama, see on parim aeg päevast. Laps jutustab rahulikult südamelt ära, mis päeva jooksul juhtunud.
Ei ole halb nõuanne. Ja mis siis on, kui laps jääb ema või isaga koos magama? Mis siis saab? Emme ei saa see pool tunnikest telekat vaadata või mis probleem on? Ärge muretsege, 10 a pärast on nii, et laps küsib, mis tahad siit, kui tema tuppa astute.
Minu laps on 3, jääme ka koos õhtul magama, see on parim aeg päevast. Laps jutustab rahulikult südamelt ära, mis päeva jooksul juhtunud.
Sellist nõu annavad alati emad, kellel on ainult 1 laps või on lapsed suurema vanusevahega. Aga kui on kodus mitu last, kes magavad eri tubades ja kõik tahavad, et ema istuks nende juures? Ei ole vaja liikuda äärmusesse, et kui ema ei istu 5aastase lapse voodiserval uinumiseni, siis 10aastaselt on halvad suhted. Halvad suhted tekivad ikka enamast kui ainult õhtune unerutiin.
Sellist nõu annavad alati emad, kellel on ainult 1 laps või on lapsed suurema vanusevahega
… või magavad lapsed ühes toas. (Mu tutvusringkonnas magavad allakümnesed ühes toas isegi siis, kui lastetube on rohkem… just õhtuse rutiini pärast. Ja julgem ka.)
