Jah, saan aru, et soomlased on esikohal – kuid just see muudabki selle õnne edetabeli niivõrd ebausutavaks. Ilmselgelt on siin mingi konks, kui edetabeli esiotsa juhivad Skandinaaviamaad – see pole loogiline, et üks maailma piirkond oleks täis kõige õnnelikumaid inimesi. Pigem on siin tegu skaalade erinevusega, ühiskonna nõudmiste ja tavadega.
Üldiselt pole midagi imelikkus elles, et Skandinaaviamaad on eluga rahulolu ja õnnelikkuse edetabelites esiotsas, sest täiesti elementaarne loogika ütleb, et kui inimene elab riigis, kus on tugev majandus, sotsiaalne kindlustatus ja muu taoline, siis nende elu on “hea”. Eesti on majanduslikult ju väga nõrk riik, sellest saavad alguse kõik sotsiaalsed hädad. Jah, ka meil on juba palju inimesi, kes elavad väga jõukalt – just lugesin siin ühte teemat, kus teemaalgataja kurdab, et ei saa teismelise poja kasvatamisega hakkama ja siis keegi kirjeldas, kuidas tema poisid peavad küll kodus majapidamistöödest osa võtma ja siis keegi kommenteeris seda umbes nii, et issand jumal, kas sa tõesti kasutad lapsi orjatööks, tänapäeval pole enam KELLELGI kodus mingit jurakat järeleveetavat tolmuimejat, vaid robot teeb seda tööd, ja et loomulikult käib tal kord nädalas koristaja, kes saab selle eest ausat palka… No millest me räägime. Mul üksikvanemana ei tuleks mõttessegi hakat amingit robottolmuimejat soetama, kui see “tavaline jurakas” on kodus olemas ja töötab korrlaikult ning raha kulub muudele, hoopis vajalikematele asjadele, eks ole. Ja mingi koristaja palkamisest võin ma muidugi und näha. Samas olen õnnelik, et mul töö on, eks ole.
Seega minu järeldus on, et kui küsida inimestelt, kas nad on rahul, sii sotse loomulikult on rahul pigem need, kellel materiaalne kindlustatus on olemas. Mis puutub deprssiooni ja muudesse taolistesse hädadesse, siis sageli tunduvad need olevat just selle ülihea elu tagajärjed, nii et ma ei imesta, kui soomlased on nii õnnelikud, aga samas söövad AD-sid. Olgem ausad, keskmisel vaesel inimesel, kes peab rabama hommikust õhtuni, et lapsed oleksid toidetud-riietatud-koolitatud ja igasugused maksud makstud, ei jää lihtsalt väga palju aega üle depressiooni ja muude moodsate vaimsete haiguste põdemiseks.
Nende testide koha pealt – minul on küll hea meel, kui see tõsi on, et pettust seal pole ja meie tulemused üldiselt head on. Varsti pean oma lapse ka kooli panema.