Mul on kaks sõbrannat, kes töötavad paarkümmend aastat õpetajatena, ütlesid selle peale, et hästi mugav on vastutust lapsevanematele lükata ja ainult enesekeskne õpetaja ütleb, et koolis välja langemine on ainult kodu probleem.
See on ühiskonna probleem, aga seda ei saa lahendada muud moodi kui internaatkoolidega nendele lastele, kellel on kooliskäimisega juba probleemid ja kelle kodu on asotsiaalne või lihtsalt vanemad ei hoolitse mingil muul põhjusel oma laste eest või ei suudagi enam neid mõjutada. Mitu sellist probleemsete internaatkooli meil on? Kui kasvukeskkond on mäda, siis tegelikult ei aita muu, kui ümberistutamine. Muidugi on häda ka, et kui see internaatkool ei sisalda head personali, muutub see hoopis pättide kasvulavaks. Ja muidugi on see lahendus kallis nagunii.
Praeguses olukorras ei ole koolist väljalangejatega midagi teha. Mingit karistusmeetodit koolikohustuse mittetäitjatele pole peale direktori käskkirja, mis neile muidugi ei mõju, mistõttu paljud direktorid isegi ei vaevu neid tegema.
Kui te ütlete, et kool tekitab selle väljalangevuse oma kohutava terroriga, siis pigem on probleem selles, et õppimine nõuab pingutust, õppimata jätmine on lihtne. Kui noor leiab endale ümber seltskonna, kus koolis ei käida ja tegeletakse joomise, narkootikumide, niisama vedelemisega, siis ta ei mõistagi, miks peaks pingutama. Koolis muidugi seletatakse seda, milleks haridust vaja on, aga sõbrad on tähtsamad kui pedagoogi jutt.
