[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Olen teemaalgataja ja mul on 1 laps tõesti olemas. Sünnitus tegelikult raske ei olnudki. Kestis see kõik koos kodus valutamisega kuni lapse väljumiseni 8 tundi. Mul siiski on mingi halb mälestus ja kogemus sellest. Ilmselt ämmaka pärast ja suhtumise. Esiteks jäeti mind üksi voodisse pikali hirmsate ja tihedate valudega tiksuma. Kartsin, et keegi ei jõuagi minu juurde, et hakkas üksi seal kohe sünnitama. Kui mees haiglasse jõudis, siis öeldi talle halvasti arsti poolt. Üks arst siis tegeles minuga veidi, teine passis niisama ja midagi ei rääkinud just sellise näoga, mis mind kummitab siiani. Nägu selline tuim ja ükskõikne ees. Valudes rippusin voodipulkade küljes, valust vajusin põlvili. Keegi midagi leevendavat ei pakkunud ega midagi rahustavat ei öelnud. Selline tunne, et olingi nagu täiesti üksinda seal ja nagu oleks saanud karistada millegi eest. Olin 2 päeva magamata ja söömata olnud ja täiesti kurnatud. Istuda ei lubatud(saan muidugi aru, et miks ei lubatud). Pea pidin välja pressima kükitades ja siis kamandati voodisse pikali, et ka keha välja saada. Siis läks platsenta välja punnitamiseks ja ¨oki sain siis, kui õmblema hakati ja ilma tuimestuseta.Ma võibolla olen jobu ja hädapätakas, aga ausalt mul tekkis looma tunne ja siiani on see tunne, kui sellele sünnitusele tagasi mõtlen. Lõppkokkuvõttes siiski läks hästi, laps on terve. See mitteinimese tunne tegelikult tekkis juba siis, kui haiglasse läksin. Mul oli 2 kilekotti asjadega käes ,ise valust põlvili kukkumas ja üks töötaja saatis mind liftiga sünnitusosakonda, aga ta ei aidanud isegi mu kotte tassida ega midagi.[/tsitaat]
Väga jõhker muidugi! Nagu ma aru saan, ei ela Sa Tallinnas? See on kohati jahmatav, kuidas mõned oma tööd teevad kahjuks!
Aga mina olen saanud Tallinna ITK-st väga head kogemused, kuhu soovitan ka teistel võimalusel minna! Ma arvan, et Sul ei tasu keisrit ka nii kergekäeliselt võtta kuna see on mitte ainult kõhu operatsioon, vaid ka emakas lõigatakse katki.