Aitäh teemaalgatajale selle teemapüstituse eest! Olin seda mõelnud kunagi ise teha. Minu on samuti aastatega sünnitushirm aina suuremaks läinud, lootust, et selle valu ja need traumad, mis minul sünnitusel olid, unustan, enam pole. Ka arstidega olen püüdnud aastate jooksul sellest rääkida, nemad välja ei tee, vastus on jäänud ainult tasandile, et ahah, kirjutame siis veel tablette, kui ei ole valmis sünnitama..
Tean, et paremini poleks ma saanud sünnituseks valmistuda ja hullemini ei oleks see ka saanud lõppeda. Ainsad emotsioonid, mis mind saadavad, et lapse saime kuidagi ikkagi elusalt kätte ja minu keha ei taastu sellest traumast kunagi.
Võtan Elitega kontakti ja kui saan oma vastused, siis julgen lähiaastail siiski ka teisele lapsele mõtlema hakata.
Jaksu ja julgust inimväärsete lahenduste eest seismisel!
PS Olen elus kolme sünnituse juures tugiisikuna olnud ja ainus, kus mul tõesti heldimuspisarad silmi tulid, oli korralise keisri puhul opisaalis. Seega kallid kritiseerijad, see teema ei ole teile, sest on olemas ka naisi, kes hoolimata sellest, et nad ei ole loodud sünnitama, lapsi tahavad saada.