Teema: plaaniline keiser

Minul oli TÜKis. Läksin hommikul kl.7.30-ks kohale (eelneval päeval tegin analüüsid ja KTG, täitsin kõik vajalikud paberid ära ja kubati ööseks koju). Siis vahetasin riided – anti naljakas nabapluus, pandi kateeter (oli veidi ebamugav), siis ootasin kl.8.10-ni ja sõidutati opituppa. Seal oli kohal anesteesia õde, kes pani mulle kanüüli, vererõhu monitori, veel mingid juhtmed. Siis tuli anestesioloog, tegi seljasüsti. Tulid kirurg koos assistentidega, opiõed, lastearst ja lasteõde, minu mees ka. Minu ja kirurgi vahel oli vahesein, et ma ei näinud midagi. Siis kontrolliti, kas jalad ja kõht tunnevad midagi: katsuti nõela otsaga mitmest kohast ja algas operatsioon. 10 min hiljem laps oli käes, minule nädati teda hetkeks ja edasi lapsega tegeles minu mees ja lastearst – kaaluti/mõõdeti jne. Op kestis veel 45 min (see oli juba minu teine keiser, seetõttu aega võttis rohkem). Pärast opi mind viidi intensiivi, kus olin 6 tundi. Umbes tund pärast opi toodi last ja tema oli minuga kõik see aeg, mida ma olin intensiivis (vahepeal imetasin teda). Kl.17.00 mind viidi perepalatisse ja soovitati olla võimalikult palju püsti. Terve õhtu olin püsti, midagi ei valutanud. Igaks juhuks ämmakas tõi valuvaigisteid. Hommikuks hakkas valutama ja võtsin tabletti (ma ise eelistasin tbl, muidu pakuti süsti või küünlaid ka). Haiglas olin 4 päeva (op oli reedel ja lubati koju esmaspäeval), esmaspäeval oli viimane päev, millal võtsin valuvaigistit (enam ei olnud vaja, aga sain igaks juhuks valuvaigisti retsepti kaasa). Alates esimesest päevast ise tegelesin lapsega. Taastumine oli ülikiire – kahe nädala pärast läksin suusatama.
Kiirema taastumise jaoks liigu nii palju kui võimalik.

Mul on kaks plaanilist keisrit olnud, mõlemad Pelgus. Mina pidin mõlemal korral juba eelmisel päeval haiglasse jääma, aga see oli tingitud minu tervislikust seisundist.
Hommik algas sellega, et mind hakati operatsiooniks ette valmistama. Pandi kanüül, kateeter, raseeriti (kuigi olin seda ise juba enne teinud), kõht määriti mingi oran¸i lahusega kokku. Siis sõidutati mind operatsioonisaali. Seal oli palju inimesi, kes panid mulle kõikvõimalikke vidinaid külge (vererõhu, pulsi mõõtmiseks). Järgmisena hakkas anestesioloog mulle seljasüsti tegema, see pole midagi hullu, aga selline imelik tunne on, nagu elekter käiks seljast läbi. Ma ehmatasin selle peale. Natuke ootavad, et tuimestus mõjuma hakkaks ja siis hakkab pihta. Üsna kummaline tunne, valus ei ole, aga tunned, kuidas su kallal toimetatakse, kohati lausa lammutatakse. Laps pressitakse üsna jõuliselt välja. Korraks näidati last, siis läks laps isa juurde kõrvaltuppa kaaluma, mõõtma, riietuma. Mind õmmeldi siis veel umbes 30-40 minutit kokku. Edasi viidi mind intensiivi, kus laps isaga juba ees ootas. Seal sain lapse sülle ja rinnale. Môned tunnid veetsime intensiivis, siis saime perepalatisse.
Kui seljatuimestuse mõju üle läks, oli päris valus ja mulle tehti valuvaigistav süst. Õhtul pidin ennast püsti ajama, kuidagi kõveras suutsin natuke käia ka. Esimene öö ja järgmine päev olin valudes, kuid iga päevaga läks aina paremaks. Nädala pärast olin täielikult taastunud. Koju sain esimese lapsega 5 päeva pärast keisrit ja teisega 4 päeva pärast.
Kokkuvõttes võin öelda, et pole midagi hullu. Kui minusugune nõrganärviline valukartlik inimene suutis selle üle elada, siis suudab igaüks. Need valud peale operatsiooni on ka tegelikult täiesti talutavad.
Õnn kaasa, ära karda!