Teema: Plaaster tervele nahale?

Ütle talle, et plaaster lastakse tal nagunii ära võtta ja et fototöötlusega käiakse nägu üle 🙂 katkist kohta on arvutis lihtsam “tupsutada” kui plaastrit

Lapsele tundub oma mõte äge, võib-olla tahab isegi ärritada või tähelepanu. Teistele aga tundub nõme.

#3544180:

#3544148:

Et nagu päriselt käid 13.a. lapselt plaastrit ära rebimas ja õiendad, et mis plastivärk see on??? Kuule, kuna sa reageerid täiesti mõttetus kohas täiesti üle, siis laps meelega ärritab sind, sest teda ärritab omakorda Sinu rumalus ja elab hetkel oma mässumeelsust välja. Kui mu laps (hetkel 12.a.) tuleks sellise plaastrivärgiga koju, siis ma kergitaksin küll kulmu ja tuletaksin meelde, et tal oli lapsena plaatriallergi (teatud plaastrite alt läks nahk villi), aga muidu muigaksid. Muidugi uuriksin rahulikult, et kas mingi mood vms, st mis põhjusel. Ja kui tahab pildile nii minna, siis ütlesksin, et lase käia, kui SA TEGELIKULT ka tahad seda. Aga siis Sa pead riskima sellega, et kui paari kuu või aasta pärast läheb see mood üle ja siis see pilt jääb alatiseks sellikseks ja sa võid kahetsema hakata. Nii et ma soovitan ilma plaatrita pildistada, aga see on Sinu enda otsus. St Sa pead andma otsustusõiguse ja ka vastutuse talle. Ta on juba 13.a. ja peab ise hajutama oma otsuste eest vastutuse võtmist.

Kui Teil on kodus draama nii väikeste ja mõttetute asjade üle, mis saab siis, kui päris probleemid tekivad?

Tänan väga julgustava kirja ja arvukate hinnangute eest. Kust sa võtad, et meie kodus tehti sellest lausa draamat ja miks sa arvad, et kui laps pidevalt kleebib oma keha terve naha peale eri suuruses ja eri kohtadesse plaastreid ning väidab, et “tänapäeval teevad ju kõik nii!”, on nii mõttetu asi, et lapsevanem ei või seda üldse märgatagi? Draamat ma ei tee, kuid märkan küll, see on vast siiski lubatud? Ja kui sa hoolega lugesid, ehk märkasid siis ka mu küsimust – “On see tõesti mingi tänapäeva mood, kleepida igati tervele nahale plaaster peale?”

Nagu nüüd siit aru olen saanud, ilmselt ajab laps selle koha pealt et “kõigil on!” pada ja tegemist ei ole mingi uue noortetrendiga – seega tuleb mul nüüd natuke rohkem nuputada, et kust tal see harjumus tekkinud on.

Ma korra selgitan, millele toetudes ma arvasin, et Sa võtad asja liiga dramaatiliselt:

1) oled lapsel plaastreid ära kiskunud. St Sa oled olnud nii ärritunud, et hakanud ise midagi lapse nahalt ära rebima. Kui Sa oleksid olnud rahulik ja mures, oleksid lapsele sellest rääkinud ja ta oleks Sulle kinnitanud, et ei, kõik on mu nahaga korras ja ise plaastri näitamiseks ära võtnud, et Sind rahustada. Isegi eelteismelised hoolivad, aga see ei tule kunagi rindeolukorras välja 🙂

2) postituse põhjal. Kui Sa oleksid võtnud asja hästi rahulikult ja lihtsalt teada tahtnud, kas on teistel teismelistel mingit plaastri-teemat, siis Sa oled kirjutanud umbes nii.
“Kas teie olete kuskil märganud, et (eel)teismelised kannavad ilma vajaduseta plaastreid? Minu 13. a tüdruk on hakanud seda tegema, otsib poest isegi ilusamaid pilte ja tahab homme klassi pildistamisele minna, plaster keset nägu. Kui imestust avastasin, siis rääkis, et teised kõik teevad ja ma olevat ajast maha jäänud.”

St selline postitus oleks neutraalne olnud, hetkel oli postitus hästi emotsionaalne ja ridade vahel paistsid tugevad emotsioonid. Samuti plaastride teema seoste loomine, et äkki last kodus väärkoheldakse. Ma ise näiteks kunagi sellise seose peale tulnud ja teiseks ei kataks ju plaaster sinikaid vms.

Kolmandaks, Su praeguse postituse võtsid kokku nii – “seega tuleb mul nüüd natuke rohkem nuputada, et kust tal see harjumus tekkinud on”. Kui Sa võtaksid seda teemat rahulikult, siis oleks viimane lause olnud, ok, lasen teemal olla, läheb üle, nagu teismeliste kõik asjad, aga Su lõplik mõte keerleb selle üle, et plaastrimoe algataja/algus üles leida.

Nõustun samuti sellega, et las olla – vali oma võitlusi! Ühe aasta koolipilt on plaastriga – las siis olla! Ma muidugi sellise uudishimuliku vanemana jätaks ühe pildi endale alles ja alles täiskasvanueas laseksin selle lapsel lõpuni lahata. Las ta toimetab ja õpib ise läbi kogemuste.

Kui plaastrivärk häirib, siis küsi oma teismeliselt üllatunult, et kas need on ikka veel moes. Et plaastrid olid trendikad ju kaks aastat tagasi.

#3549877:

Kui plaastrivärk häirib, siis küsi oma teismeliselt üllatunult, et kas need on ikka veel moes. Et plaastrid olid trendikad ju kaks aastat tagasi.

Selline jutt kõlaks pubekale küll üsna magedalt. Ta on teismeline, mitte vaimupuudega. Kõlab nagu lapsevanem üritaks lahe olla ja teeb nalja, aga välja kukub nõmedalt.

Kunagi klassijuhataja pöördus mu ema poole: “teie tütar on… selline teistsuguse välimusega”.

Ma olin 13 ja oli metalmuusika faas. Mustad riided, ogadega ehted, värvitud juuksed. Tänapäeval oleks see täiesti savi kõigil, eks.

Ema vastas klassijuhataja “muretsemisele” niiviisi, et kuni riided on terved ja ma ennast pesen, siis tema ei näe asjas mingit probleemi.

#3551922:

Kunagi klassijuhataja pöördus mu ema poole: “teie tütar on… selline teistsuguse välimusega”.

Ma olin 13 ja oli metalmuusika faas. Mustad riided, ogadega ehted, värvitud juuksed. Tänapäeval oleks see täiesti savi kõigil, eks.

Mhmh, ja minu kooliajal, ilmselt jupp maad varem, oleks niisuguse välimusega kooli ilmumise puhul järgnenud direktori juurde saatmine, käskkirjad, käitumishinde alandamine jne – mitte õpetaja leebe märkus lapsevanemale.
Ja mille poolest see meie viiekümneste põlvkond siis praegu nii palju parem on, et meil omal ajal ei lastud niimoodi “nõmetseda” (eks punkareid muidugi oli, aga ühiskondlik hukkamõist neile oli päris tugev).
Kuigi keeleneedi või “maitseka” tätoveeringu osas ma lapsevanemana jään siiski eriarvamusele: äkki ootaks täisealiseks saamiseni. Ennemini pangu plaastreid, kuhu tahab.

#3555539:

#3551922:

Kunagi klassijuhataja pöördus mu ema poole: “teie tütar on… selline teistsuguse välimusega”.

Ma olin 13 ja oli metalmuusika faas. Mustad riided, ogadega ehted, värvitud juuksed. Tänapäeval oleks see täiesti savi kõigil, eks.

Mhmh, ja minu kooliajal, ilmselt jupp maad varem, oleks niisuguse välimusega kooli ilmumise puhul järgnenud direktori juurde saatmine, käskkirjad, käitumishinde alandamine jne – mitte õpetaja leebe märkus lapsevanemale.

Ja mille poolest see meie viiekümneste põlvkond siis praegu nii palju parem on, et meil omal ajal ei lastud niimoodi “nõmetseda” (eks punkareid muidugi oli, aga ühiskondlik hukkamõist neile oli päris tugev).

Kuigi keeleneedi või “maitseka” tätoveeringu osas ma lapsevanemana jään siiski eriarvamusele: äkki ootaks täisealiseks saamiseni. Ennemini pangu plaastreid, kuhu tahab.

minu kogemus on, jah, 2000. algustest. see klassijuhataja on mul muidugi “tempel mällu igaveseks”, sest tema nö muretsemised tekitasid pikaajalisi probleeme.

mu kaal jäi talle kogu aeg ette näiteks.
ütleks tänapäeval õpetaja lapsele staadionil, et no kui sa alla võtaks, jaksaks kiiremini joosta ka. ma ei kujutagi ette, kuhu alcatrazi ta saadetaks 😀 pea 20 aastat möödunud, aga endiselt meeles.

Kas plaastrialuseid kontrollides ei karda, et hakkab end lõikuma, et vajalikud katkised kohad seal all olemas oleks?