Kui sa ei jõua sünnitusmajja piisavalt vara, sest valud pole veel tugevad, siis võib juhtuda, et teine sünnitus läheb lihtsalt niipalju kiiremini ja kergemini, et epiduraali polegi vaja.
Minu esimene sünnitus oli 36 tundi, sellest 12 tundi olin haiglas. Tahtsin lihtsalt surra, laps oli vist ka lõpuks nii kurnatud, et sündis hapnikupuudusega. Teine sünnitus 10 aastat hiljem kestis kordades vähem, kusjuures haiglasse ma poleks vist jõudnud, kui oleks jäänud päris valusid ootama, sest korralikud valud, mis ikka juba natuke telefonis surfamist segama hakkasid, tulid vist alles tunnike enne lapse sündi. Haiglasse läksin peamiselt seetõttu, et sünnitegevus algas öösel vete äratulekuga ja tundus kindlam hommikul enne mehe tööleminekut seisu kontrollida.
Ja kuigi viimane 20 minutit oli päris ebameeldiv, jäi kokkuvõttes hea positiivne tunne sünnitusest, et mina suudan ka ja ilma igasuguste abivahenditeta. Mäletan hetke pärast sünnitust, kus laps oli kõhu peal, ja ma mõtlesin, et ma tahan kunagi veel kolmanda lapse ka sünnitada! Pärast esimese lapse sündi lamasin tuimalt üksi toas (laps oli intensiivis, personal lahkunud, mees välismaal) ja mõtlesin, et vahet pole, kas sureb laps, suren mina või sureme mõlemad – kindel oli see, et sünnitada ei kavatsenud ma enam iialgi…
Nii et tee enda rahustuseks plaan, et saad varakult epiduraali, aga kui selgub, et sünnitegevus toimub üllatavalt kiiresti ja kergesti, nii et ise arugi ei saa, kui juba liiga hilja, siis järelikult lähebki seekord kõik hästi ja saad ilma epiduraalita kerge sünnituse kogemuse.
