Esileht Lapse ootamine Planeeritud rasedus, aga õnnetu

Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )

Teema: Planeeritud rasedus, aga õnnetu

Postitas:
Kägu

Sain 37 aastaselt peale pikka planeerimist lõpuks IVF teisest ringist positiivse rasedustesti. Protsess oli suhteliselt pikk ning võtsin kõike sammhaaval, õnnestumine tundus pigem abstraktne võimalus.
Minu hämmastuseks ei tundnud ma positiivse testi peale suurt eufooriat, nagu olin kujutlenud. Tahaksin olla õnnelik ja elevil, aga pigem on sees suur segadus, tundub, et äkki olen kogu oma senise elu pea peale keeranud ja pärast kahetsen. Kõik halvad stsenaariumid käivad peast läbi, mis võib valesti minna. Muidugi on suur hirm sünnituse ees. Positiivseid külgi on raske ette kujutada, kuna ma ju ei tea, milline tunne emaarmastus tegelikult on. Käisin isegi psühholoogi juures ja kuigi talle midagi ette heita pole, siis ma ikkagi ei tunne, et oleks abi saanud.
Kavatsen küll teha võimalikud sünnieelsed testid, aga hirm sünnitraumade ja näiteks autismi ees on suur, kangastuvad saated omastehooldajatest, kes on hullumiseni väsinud, ilma igasuguse oma vaba ajata puudega lapse külge aheldatud. Mehega on suhted väga tugevad ja armastame üksteist, kuid nendest negatiivsetest lugudest tuleb tihti välja, et pered ei pea vastu ja ei jää kokku.
Kas kellelgi on midagi lohutuseks öelda või on sarnaseid mõtteid kogenud? Kuidas tegelikult läks?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Aloevera

Need tunded on loomulikud. Anna neile natuke ruumi. Kui psühholoog sobis, kohtu temaga veel mõned korrad – ühest korrast pole mõtet mingit pööret loota, aga näiteks üks kord nädalas võtta aeg ja koht, kus oma ärevust ja hirme jagada, võib olla suureks abiks.

Mina kogesin raseduse algul ka igasuguseid hirme ja need pole kusagile kadunud (hetkel käsil kuues kuu). Olen õppinud neid hirme ümber raamistama: need on justkui lapse sünniks ettevalmistus. Sest emaks saades peab tahes-tahtmata õppima toime tulema ebakindluse, teadmatusega – see on hirmus raske, kui oled harjunud kõike kontrollima, oma äranägemise järgi plaane seadma jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

usu mind

Palju õnne positiivse testi puhul! Pigem tasub “karta” igati normaalse, kuid keerulise kisava/nonstop tissi otsas rippuva vastsündinuga hakkama saamist. Olin 35 kui esimese lapse sain ja see pani ikka korraliku põntsu mu senisele elule. Tee tasuline Niptify(või sarnane) test, mis annab 99,99% kindluse kromosoomidefektide suhtes ja sünnitrauma on ka ikka väga haruldane. Lisks valiksin kindlasti epiduraali, sest esmane sünnitus 37-sealt ei ole tavaliselt paari tunnine lups ja valmis. Kõik läheb hästi – lihtsalt pigem valimistu suureks elumuutuseks tita esimese 3 kuu jooksul!

Please wait...
Postitas:
septriinux

Olen 37 ja saan esimest korda emaks. Tundeid on olnud igasuguseid. Sain enne rasedaks jäämist teada, et olen üldse viljatu. Lasin teha erinevad testid /preekkampsia/ kõrge aga selle mõttega harjub. Olen tegelt õnnelik ja ootan juba. Saan hakkama. Saad Sina ka. Tänapäeval võimalik igasugu testidega erinevaid raskeid rikkeid avastada. Kõik läheb hästi, ise tegin panorama testi. Jõudu Sulle!

Please wait...
Postitas:
Anra

Vb parem rasedusnõustaja juurde minna, sest nemad spetsialiseerunud just nimelt selliste murede lahendamisele.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen 33 ja saan esmakordselt lapse. Tahtsin ja planeerisin samuti kõike ja kui asi oli käes, ei suutnudki rõõmustada. Lisaks oli algusvaevused nii jubedad. Kahetsesin vahepeal nii väga ja samas palusin lapse ees igakord vabandust. Lõpp on ka nüüd raske. Ma arvan, et meil üle 30-ste ongi nii väljakujunenud juba oma harjumused ja elustiil, et nii raske on oma elu teistsugusena kujutleda. Seda tunnistas ju alguses isegi Tanja Mihhailova, et kõige raskem oli oma ego maha surumine. Ma usun, et kui lapsukesed meil reaalselt käes on, mõtleme pigem, et kuidas me ilma nendeta elasime. Kui sul on tugev paarisuhe, siis toetugi mehele ja räägi talle kõigest. Olen minagi pea tema süles nutnud ja koos jälle jõudu leidnud. Sa ei ole üksi, neid naisi on palju- lihtsalt selliste hirmude tunnistamine ja abi otsimine on tugevate inimeste tunnus. Kõik tahavad pigem näida edukate, tegusate ja superinimestena. Nii et sa oled väga väga tubli ja tugev naine. Kõik loksub ühel päeval justkui iseenesest paika. Ma tean.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sellest nii palju ei räägita, aga eks need mõtted, et mis kõik võib valesti minna, et kas see oli üldse õige otsus, et lapsevanemaks saada jne, on paljudel positiivse rasedustesti järel peas tiirelnud. Eriti kui rasedus on tulnud pika ja keerulise tee järel, pole lubanud endale sellesse võimalusse uskuda ega ole ka mõelnud, kuidas elu lapsega välja näeks.

Kuna mul endal tuli ka rasedus raskelt, siis mina vähemalt vältisin igasuguseid mõtteid, kuidas lapsega elu oleks, kuidas rasedus oleks, kuna oli pigem lootusetus, et ma lapsi ei saagi, siis tundus see roosamanna liig. Ja kui lõpuks test positiivne oli, siis oli meeletu hirm ja tühjus ja segadus. Tuleb harjuda uue olukorraga, ei ole vaja oodata, et kohe tuleb õnnetunne ja maailm korraga ilus ja kena on. Rasedusaegsed hirmud võivad ka üle pea kasvada, nii et kui sul on kellega rääkida, siis kindlasti tee seda. Ei ole vaja oma mõtetega üksi jääda.

Ja tundub ka, et hirme on rohkem, kui vanust rohkem. Ise sain esimest korda emaks 34-aastaselt. Rasedus oli raske, sünnitus raske, lapse esimene eluaasta raske, aga kuidagi oli see lõpuks loomulik ja võtsin elumuutuse omaks. Nüüd olen juba kahe lapse ema, muidugi on raske, kui ikkagi pikka aega ainult endale elada, aga samas teistmoodi ka enam ei kujuta ette.

Usun, et kõik loksub paika.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aitäh teile, siiralt. Hea on lugeda, et need hirmutavad mõtted ei ole sugugi nii ebatavalised.
Kindlasti on mulle üks väljakutse mitte liiga täpselt ette kujutada, kuidas asjad, sealhulgas tunded olema peaksid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu lapsed on samuti IVFiga saadud. Mäletan esimese raseduse ajast väga sarnaseid mõtteid ja tundeid. Praegu on mul kaks üsna suurt, tervet ja väga tublit last. 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sain esimese lapse 37 aastaselt ja ei olnud hullu midagi, 5t sünnitust ja laps käes. Rebendeid oli omajagu, kuu aega ei saanud istuda, aga ka see on üleelatav. Minu meelest see joovastus, mis peale sündi tekib ja kogu see algus on niiii eriline, et tahaks seda veel ja veel tunda. Teine laps sündis keisriga ja see esmane tunne oli ikka sama eriline. Rasedused olid väga rasked taluda, eelneva peetumise pärast paanitsesin veel ekstra, aga tulemus on vaatamata kõigele imeline. Usu, kõik läheb hästu.

Please wait...
Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )


Esileht Lapse ootamine Planeeritud rasedus, aga õnnetu