Teate, see tõesti läheb mööda! Ma olen kaks aastat ahastanud oma kadunud suhte üle pojaga. Nüüd hakkab ta 16 saama ja ma tunnen, et mu poeg on tagasi! Ta räägib mulle oma päevast, naerab mu naljade üle, aitab mind, kui palun ning mõnikord ka palumata, küsib abi, kui vajab … ühesõnaga – paar kuud tagasi oleksin arvanud, et see on unenägu. Pidage vastu!
… ja siis ühel päeval avastad, et mingil põhjusel on kõik jälle vanaviisi (kuigi veidi leebemalt). Ja siis tuleb taas mõistlik periood, ja siis jälle… See ongi kasvamine koos oma tõusude ja mõõnadega, sellest kasvab keskmine poisslaps siiski 18+ vanuses välja 😉
Lapsevanem 24- ja 16-aastasele.
Tean seda, ehk siis laps avastab, kui palju ta vanemad on normaalsemaks muutunud. Vanem poeg tuli 17 a ja ütles, et ta on meile väga tänulik ja mõistab, kui head vanemad me oleme. Ega midagi hullu ei teinud, aga üks plärtsumine ja vingumine käis – ma saatsin ta siis oma tuppa elu üle mõtlema, et siis pärast räägime, kas on ikka kõik nii halb. Pubekaga ei ole mõtet vaielda. Teine laps on 13 – nojah, nii hullult ei plärtsu, sõna kuulab – aga targutab hirmsasti. Elame üle!
suhted taastuvad juhul, kui sellel vahepealsel ajal vanemad vinti üle ei keera.
Väga lohutav! Mu 13 a poeg istub praegu nt päevade kaupa oma toas, viimasel ajal on ka kardinad ette jäetud kohe hommikust. Üleeile käisin õues maja eest kontrollimas, kas kardinad on ees ja ehk magab, sest lukuaugust ei paistnud enam midagi ja vastust ka ei tulnud. Suhtleb korralduste jagamise teel, kui tal on poest midagi vaja. Küsimustele vastab läbi lukuaugu arusaamatu ülikiire mühatusega, millest võib välja lugeda mida iganes. Loodan ka, et läheb paari aastaga mööda.
20-aastane tütar ütles ükspäev, et ta imestab, kuidas ma teda välja ei visanud, kui ta teismeline oli.
Väga lohutav! Mu 13 a poeg istub praegu nt päevade kaupa oma toas, viimasel ajal on ka kardinad ette jäetud kohe hommikust. Üleeile käisin õues maja eest kontrollimas, kas kardinad on ees ja ehk magab, sest lukuaugust ei paistnud enam midagi ja vastust ka ei tulnud. Suhtleb korralduste jagamise teel, kui tal on poest midagi vaja. Küsimustele vastab läbi lukuaugu arusaamatu ülikiire mühatusega, millest võib välja lugeda mida iganes. Loodan ka, et läheb paari aastaga mööda.
- Täpselt nii oli see meilgi. Ka kardinad. Kusjuures just üleeile poiss ise rääkis mulle muiates, et ta avastas just, et palju mõnusam on toas, kui kardinad üles tõmmata. Veel mõned kuud tagasi sain ma väga pahandada, kui mõnikord tema teadmata tema kardina üles tõmbasin. Täitsa nagu mingist mitmeaastasest unest ärkamine.
Mulle endale meenus just, et mulgi oli mingi kardinateema pubekana. Pidid ees olema. Kusjuures ma ei lubanud ka elutoas kardinaid päevaks eest tõmmata. Ma ei oska seletada, miks. Kuna elasime majas ja vanemad olid suurema osa päevast väljas, siis ei teinud nad suurt numbrit ja see kiiks läks mul mingi aeg üle. Keegi võõras vist tuli meile ja imestas, et mida te siin pimedas istute päise päeva ajal.
Nii, meil poisi toa ukse klaas läks katki. Koguaeg oli vaja ust prõmmutada. Huvitav palju see maksma läheb? Poiss oli nii kohkunud. Võibolla ongi see parim õppetund. Käsi läks ka katki ja nüüd peab uks parandamiseni lahti olema, sest muidu võivad pragudega ruudud ka kildudeks kukkuda.
Väga lohutav! Mu 13 a poeg istub praegu nt päevade kaupa oma toas, viimasel ajal on ka kardinad ette jäetud kohe hommikust. Üleeile käisin õues maja eest kontrollimas, kas kardinad on ees ja ehk magab, sest lukuaugust ei paistnud enam midagi ja vastust ka ei tulnud. Suhtleb korralduste jagamise teel, kui tal on poest midagi vaja. Küsimustele vastab läbi lukuaugu arusaamatu ülikiire mühatusega, millest võib välja lugeda mida iganes. Loodan ka, et läheb paari aastaga mööda.
See suhtlus läbi lukuagu ajas mind naerma. Kas uks on lukus?
Väga lohutav! Mu 13 a poeg istub praegu nt päevade kaupa oma toas, viimasel ajal on ka kardinad ette jäetud kohe hommikust. Üleeile käisin õues maja eest kontrollimas, kas kardinad on ees ja ehk magab, sest lukuaugust ei paistnud enam midagi ja vastust ka ei tulnud. Suhtleb korralduste jagamise teel, kui tal on poest midagi vaja. Küsimustele vastab läbi lukuaugu arusaamatu ülikiire mühatusega, millest võib välja lugeda mida iganes. Loodan ka, et läheb paari aastaga mööda.
See suhtlus läbi lukuagu ajas mind naerma. Kas uks on lukus?
Nojaa, enamiku ajast jah. Poisil on jäänud mulje, et niikui ma tema tuppa sisse pääsen, hakkan tolmu võtma või tema asju korrastama. Ja võin koguni arvutiekraanile pilgu heita. Nüüd suhtlemegi läbi lukuaugu, lapsel lisaks ka kõrvaklapid peas, mis teeb infovahetuse eriti keerukaks.
Need, kelle lapsed lukustatud uste taga istuvad, tekitavad minus küsimused – et kui vanem soovib lapse tuppa minna – siis laps vanema soovi ei aktsepteeri? Et jätabki vanema ukse taha lukuaugust sisse passima? Kaks kanget poega kodus, aga seda nad küll ei julge teha, et minu ukse taha jätavad, kui ma uksele koputan. Siis ei aktsepteeriks ma nende järgmist soovi – saada näiteks taskuraha või lülitaks interneti välja. Minu jaoks oleks äärmiselt solvav, kui ma peaksin lukuaugu kaudu oma lastega suhtlema.
no ma ei tea – kui pubekas keeraks oma toa ukse lukku ja jätaks meid uksetaha, siis järgmisel päeval oleks vist maja välisuks pubeka ees lukus 😀 miks üldse on siseustel lukud?
üks lastest (20) on hakanud vahel toa ust kinni panema, kuna koolitööde tegemiseks on vaja vaikust. teine (18) laskis paar aastat tagasi oma toa ukse kui kasutult ruumi võtva objekti eemaldada, kuna ust ta kunagi kinni ei pane ja uks segas
Need, kelle lapsed lukustatud uste taga istuvad, tekitavad minus küsimused – et kui vanem soovib lapse tuppa minna – siis laps vanema soovi ei aktsepteeri? Et jätabki vanema ukse taha lukuaugust sisse passima? Kaks kanget poega kodus, aga seda nad küll ei julge teha, et minu ukse taha jätavad, kui ma uksele koputan. Siis ei aktsepteeriks ma nende järgmist soovi – saada näiteks taskuraha või lülitaks interneti välja. Minu jaoks oleks äärmiselt solvav, kui ma peaksin lukuaugu kaudu oma lastega suhtlema.
Eks ongi solvav ja vihastav ja seda ma talle ka räägin. Osa juttu saan ära rääkida, kui ta toast korraks välja tuleb või siis hilisõhtul, kui ta enam-vähem kuulab. Vastumeetmeid hetkel ei võta, sest muidu saab ta ainult hoogu juurde, kui ma hakkan vägisi sisse murdma või teen asja talle muul viisil põnevaks. Koputamise korral siiski tuleb ja teeb lahti või vähemalt vastab läbi ukse. Las istub aasta-paar luku taga, näeb ära, et keegi ega miski teda ei ohusta ja küll keerab jälle ise lahti.
Need, kelle lapsed lukustatud uste taga istuvad, tekitavad minus küsimused – et kui vanem soovib lapse tuppa minna – siis laps vanema soovi ei aktsepteeri? Et jätabki vanema ukse taha lukuaugust sisse passima? Kaks kanget poega kodus, aga seda nad küll ei julge teha, et minu ukse taha jätavad, kui ma uksele koputan. Siis ei aktsepteeriks ma nende järgmist soovi – saada näiteks taskuraha või lülitaks interneti välja. Minu jaoks oleks äärmiselt solvav, kui ma peaksin lukuaugu kaudu oma lastega suhtlema.
Eks ongi solvav ja vihastav ja seda ma talle ka räägin. Osa juttu saan ära rääkida, kui ta toast korraks välja tuleb või siis hilisõhtul, kui ta enam-vähem kuulab. Vastumeetmeid hetkel ei võta, sest muidu saab ta ainult hoogu juurde, kui ma hakkan vägisi sisse murdma või teen asja talle muul viisil põnevaks. Koputamise korral siiski tuleb ja teeb lahti või vähemalt vastab läbi ukse. Las istub aasta-paar luku taga, näeb ära, et keegi ega miski teda ei ohusta ja küll keerab jälle ise lahti.
Aga, kas sa ka mõtled, millisena sa oma lapse aasta-paari pärast kätte saad? Kas lapsel on seal piiramatult võimalik kasutada internetti? Tead sa, milliseid kodulehekülgi ta seal kasutab? Kellega suhtleb? Tuttava laps hakkas mingi hetk rääkima mingeid imelikke jutte – et elul ei ole mõtet, varsti on maailmalõpp, kõik on mõttetu, sureme koroonaasse jne. Seega peab just pubeka vanuses (see on aeg, kus sõprade arvamus võib hakata domineerima lapsepõlvest kaasasaadud põhimõte üle) väga oma lapsi jälgima. Pahandusi ei tehta põhjusel, et lapsel on halvad sõbrad- suunajad, vaid lapsepõlves kaasasaadud põhitõed, kasvatus – jääb neile alla (seega on eelkooliiga lapse maailmavaate kujundamisel väga oluline, seal pannakse paika 80% maailmavaatest, 20% tuleb edaspidiselt).
Minu jaoks oleks ka alandav läbi lukuaugu rääkimas käia. Mul kaks teismelist ja täiskasvanu , seega saan väga hästi aru nendest emotsioonipuhangutest. Siiski, kusagil on piir. Ausaltöeldes õhutame teadlikult neid nädalavahetustel väljas käima. Veame suusatama, uisutama jne just selleks, et ei langeks arvuti võrku. Jube kergelt tekib depressioon, eriti tundlikumal lapsel kui pidevalt istutakse arvutis ja millegi muuga ei tegeleta. Nädala sees tuleb nagunii kooli pärast palju ekraani taga istuda ja trenne ka ei toimu, vanemad tööl ja õhtuti on lastel silmad punased. Masendav on seda vaadata. Seega üritame ikka kokkuleppeid sõlmida päevaplaani osas, millal on koeraga jalutamas käimine jne. Siis on uste paugutamist, tujukust ja halba tuju vähem. Meil kokkulepe, et öösel telefonid ei ole magamistoas. Siis on uneks ka aega.
Need, kelle lapsed lukustatud uste taga istuvad, tekitavad minus küsimused – et kui vanem soovib lapse tuppa minna – siis laps vanema soovi ei aktsepteeri? Et jätabki vanema ukse taha lukuaugust sisse passima? Kaks kanget poega kodus, aga seda nad küll ei julge teha, et minu ukse taha jätavad, kui ma uksele koputan. Siis ei aktsepteeriks ma nende järgmist soovi – saada näiteks taskuraha või lülitaks interneti välja. Minu jaoks oleks äärmiselt solvav, kui ma peaksin lukuaugu kaudu oma lastega suhtlema.
Eks ongi solvav ja vihastav ja seda ma talle ka räägin. Osa juttu saan ära rääkida, kui ta toast korraks välja tuleb või siis hilisõhtul, kui ta enam-vähem kuulab. Vastumeetmeid hetkel ei võta, sest muidu saab ta ainult hoogu juurde, kui ma hakkan vägisi sisse murdma või teen asja talle muul viisil põnevaks. Koputamise korral siiski tuleb ja teeb lahti või vähemalt vastab läbi ukse. Las istub aasta-paar luku taga, näeb ära, et keegi ega miski teda ei ohusta ja küll keerab jälle ise lahti.
Aga, kas sa ka mõtled, millisena sa oma lapse aasta-paari pärast kätte saad? Kas lapsel on seal piiramatult võimalik kasutada internetti? Tead sa, milliseid kodulehekülgi ta seal kasutab? Kellega suhtleb? Tuttava laps hakkas mingi hetk rääkima mingeid imelikke jutte – et elul ei ole mõtet, varsti on maailmalõpp, kõik on mõttetu, sureme koroonaasse jne. Seega peab just pubeka vanuses (see on aeg, kus sõprade arvamus võib hakata domineerima lapsepõlvest kaasasaadud põhimõte üle) väga oma lapsi jälgima. Pahandusi ei tehta põhjusel, et lapsel on halvad sõbrad- suunajad, vaid lapsepõlves kaasasaadud põhitõed, kasvatus – jääb neile alla (seega on eelkooliiga lapse maailmavaate kujundamisel väga oluline, seal pannakse paika 80% maailmavaatest, 20% tuleb edaspidiselt).
Tean. Õpib võõrkeeli, paneb üles erinevate keelkondade kohta muusikavideoid. Õhtuti näitab mulle vahel oma grammatikavihikuid. Tegeleb süvitsi Eurovisiooni teemadega, täiendab Vikipeediat. Facebooki sõbralistis näen Eurovisiooni korraldusmeeskonna liikmeid. Tema langeks depressiooni siis, kui tal need väljundid ära keelata. Õueskäimine tuleks muidugi kasuks.
Eespool kirjeldasin paari eriti hullu päeva, hetkel on olukord parem. Ilmselt käibki üles-alla.
Minul on üks lastest juba kodust välja kolinud, teine otsapidi pubekas. Mingisugune plärtsumine ja ninakus on eakohane täiesti. Siinsed lood on täitsa uskumatud. Aga mul on ka tüdrukud. Ja kuskiltmaalt jookseb piir, kust lihtsalt kodus üle ei astuta.
Minul on üks lastest juba kodust välja kolinud, teine otsapidi pubekas. Mingisugune plärtsumine ja ninakus on eakohane täiesti. Siinsed lood on täitsa uskumatud. Aga mul on ka tüdrukud. Ja kuskiltmaalt jookseb piir, kust lihtsalt kodus üle ei astuta.
Minul on üks tütar ja üks poeg ning tütrel polnud mingit puberteeti selles plärtsumise mõttes. Oli küll natuke tujukas, aga ei midagi sellist, mis pojaga toimunud on.
Ma mõtlen ka, et ükski tüdruk ei suudaks päev otsa oma toas istuda, ikka on sõbrannasid vaja 🙂 Ja meeleolud on ilmselt paremini “töödeldavad” vanemate poolt.
no ma ei tea – kui pubekas keeraks oma toa ukse lukku ja jätaks meid uksetaha, siis järgmisel päeval oleks vist maja välisuks pubeka ees lukus ???? miks üldse on siseustel lukud?
Tead, mis mina tegin, kui ema mu välja viskas? Läksingi ära. Ja kohe mitmeid kordi. Pikkadeks aegadeks.
Meil lukke polnud, olid teised teemad. Ma ei oska öelda millised täpselt. Aga no emale ma ei allunud ja ema seda ei aktsepteerinud. Mäletan siiani, et ma ei tahtnudki koju minna ja ma ei arvanud ka, et mina süüdi olen.
Täna oma lapsi vaadates usun, et ju oli mu käitumine hulluks ajav ja mu range ema lihtsalt ei saanud aru, kuidas see võimalik on ja tahtis minust ikka inimest teha.
Aga hea, et minust prostituuti ei saanud, ma leidsin sõbranna, kes mind selleks just kutsuks, aga ma ei julgenud seksida lihtsalt. Kujutate ette jah? Mis meeleheide mul pidi olema, et ma kaalusin sellist ametit, kui ma isegi ei olnud aimu, mis seks on. Olin 13. Mu vanemad olid tavalised headel ametikohtadel, haritud inimesed, käisin suht eliitkoolis.
Et olge ettevaatlikud äärmuslike lastega äärmuslikult käitumisega. Nad ei pruugi aru saada, et neile head soovitakse.
Kahjuks on minu väga targal, viisakal ja armsal lapsel ka nüüd karm teismeiga alanud:( Aga õppida saab ka hiljem, kuigi siis on see raskem.
Te raudselt mõtlete, et ma olen mingi erand oma hullu teismeeaga, kui mu vanemad ikka normaalsed olid. Aga mina ütlen, et see sõbranna, kelle ma leidsin ja kes mind prostitutsioonile mahitas, temagi tuli iusast puhtast kodust, haritud töökas üksikema kasvatas. Mida see ema valesti tegi, seda ma ei tea. Aga suhted tüdruku ja tema vahel olid küll tunduvalt paremad, kui minul. Ta vähemalt sai ööseks koju minna, kui vaja oli. Tüdruk oli väga tark ja õppis suht hästi.
issand kui hea lugeda, et ehk on lootust. Mul 15-aastane poeg ja no täitsa hulluks mine, õues ei käida üldse enam, istub toas ja telefonis, magab päeval pidevalt, vahepeal teeb õppimist ka. Ööseks telefoni meie kätte ei anna, lähebki mingi 3 paiku magama. Midagi öelda ei tohi…
Tuttav kõik…tuba peab pime olema, uks lukus. Ok, kui koputan, siis avatakse. Suurim hirm,et hakkan pesusid korjama, koristama. Neid teen siis, kui poiss trennis (ehk praegu mitte). Tema kohe 17. Teine poeg 15 ja ka umbes sama. Püüan selle aja üle elada. Õnneks õppimine mõlemil korras. Õues ei käida juba ammu ja see pagana distantsõpe ainult süvendab seda agooniat.
Ise sai teismeeas selliseid lolluseid tehtud( noorsoopolitsei, joonised, vanemad mehed),et olen õnnelik,et vähemalt ringi ei hulguta ega narkot panda.
Meil ka kardinate teema, me ise naljatame, et vampiir. Uksed vahel paukunud ka ja jube tujukas on. Suhtumine kõigesse on pohhuistlik nii õppimisse kui muusse. Olen teda ähvardanud küll, et kui veel uksed pauguvad, siis lähevad uksed eest ära, siis rahuneb maha, pirtsutab küll edasi, kuid vaikselt ja ta teab, et ma võimeline küll need uksed sealt eest ära võtma. Kunagi sai ikka omatud ettekujutust, milliseks toredaks mu laps saab, pregu vaatan, et täiesti fail selles osas, pigem nagu õudusfilm 🙂
