Esileht › Pereelu ja suhted › Platooniline “armuke”
Kas kellelgi on olnud suhtes olles “armukest”, kellega ollakse vastastikku armunud, aga midagi peale sõnade ja rääkimise kunagi ei tehta?
Kui pikalt?
Tunnete end väga süüdi?
Mainin ära, et minul ei ole, aga lähedane rääkis, et tal selline pool aastat ja ma esimest korda kuulsin sellisest asjast.
Milles inimene peaks end süüdi tundma? Armumist ei saa kuidagi ära hoida, saabki vaid mõistuse häält kuulata ja mitte üle piiri astuda.
Jälle sama troll, kes tegi ohtralt teemasid armukestest ja friends with benefits, abielumehega seksist ja jaurab ka teemas Toredaid lugusid loeks mitu lk iseendaga.
Armumine on normaalne tunne ja tuleb ette ka suhtes olles. Vaimne on isegi kordades parem, sest füüsilist saab soovi korral alati oma abikaasalt.
Füüsiline rikub ära selle mõnusa vaimse tunde ja energia, luitunuks ja igavaks muutub, vaja juba uusi ja uusi seiklusi ja nö. mõnus energia asendub negatiivsega. Kuldne kuu seljas vaimne armuke muutub samasuguseks lihakereks.
iseendaga.
Lugesin ka toda teemat ja kindlalt pole võimalik iseendaga nii rääkida. Vastused on ka selged, olles paljude skisofreenikute ja sarnastega suhelnud, mõttelend on hoopis teine. Skisofreeniahaiget saab ära tunda ainult temaga vesteldes ja diagnoosi määrab arst.
Ma pole siia varem ühtegi analoogset teemat teinud. Süüdi tundmise küsimus oli seetõttu, et ma ise tunneks end ilmselt süüdi, kui suhtleksin oma mehe kõrvalt armunult teisega.
Kas kellelgi on olnud suhtes olles “armukest”, kellega ollakse vastastikku armunud, aga midagi peale sõnade ja rääkimise kunagi ei tehta?
Kui pikalt?
Tunnete end väga süüdi?
Mainin ära, et minul ei ole, aga lähedane rääkis, et tal selline pool aastat ja ma esimest korda kuulsin sellisest asjast.
Meeldivaid inimesi on selline hulk, et minu jaoks on see igapäevane elu. Mul pole tuttavate hulgas inimesi, kes mulle väga ei meeldiks, et võiks öelda, et olen neisse armunud. Noo nii ägedad inimesed on. Miks peaks väga lähedaste hingeliste suhete pärast tundma süüd? Kelle ees süüd? Ja ausalt öeldes ei tule isegi pähe, et hingest hinge suhtlemine peaks lõppema kusagil voodis, milleks seda vaja on ? Minu meelest puuduvad lähedased hingelised suhted inimestel, kelle hingeline elu on vähene või puudub üldse. Aga selline hingeline armumine võib kesta väga kaua 30-40 aasta ja kauem ja ei sõltu kehalistest omadustest .Ainult hingeline ja vaimne maailm on kontaktis.
Jälle sama troll, kes tegi ohtralt teemasid armukestest ja friends with benefits, abielumehega seksist ja jaurab ka teemas Toredaid lugusid loeks mitu lk iseendaga.
Kuule mis sul viga on, mida sa kägised igas teemas? Ei ole sama inimene. Kas siin ei või olla suhete teemasid, kohe on kõik samad autorid? Puhka jalga ausalt.
Süüdi tundmise küsimus oli seetõttu, et ma ise tunneks end ilmselt süüdi, kui suhtleksin oma mehe kõrvalt armunult teisega.
Ära tunne süüdi, see pole hea südame ja keha üldisele tervisele.
Lugesin ka toda teemat ja kindlalt pole võimalik iseendaga nii rääkida. Vastused on ka selged, olles paljude skisofreenikute ja sarnastega suhelnud, mõttelend on hoopis teine. Skisofreeniahaiget saab ära tunda ainult temaga vesteldes ja diagnoosi määrab arst.
See on üks inimene, kes iseendaga kõnelusi peab. Ilmselgelt on tal skisofreenia või mõni teine vaimuhaigus. See lihtsalt pole normaalne, mida ta siin perekoolis korraldab.
Minul oli üks töökaaslane selline “platooniline armuke”. Mõlemad oleme pikaajalises suhtes, aga oli selgelt aru saada, et üksteisele meeldime pisut rohkem kui lihtsalt kolleegid. Piirid olid samas selgelt paigas ja üksikutest kahemõttelistest kommentaaridest kunagi kaugemale ei läinud.
Minul on selline juba aastaid, mõlemad oleme abielus ja kuigi kodune elu sujub, on mõlemal vaimse poole koha pealt koduses suhtes lüngad sees. Omavahel saame need lüngad täidetud ja nii saame ka reaalse koduse eluga hakkama. Süüdi end ei tunne, sest ma ei võta kelleltki midagi ära – mida ma selle “armukesega”jagan, mu oma mees ei oskaks unes tahtagi.
Mina arvasin, et sellist suhet nimetatakse sõpruseks. Kui üksteisele meelditakse, on ühised huvid ja tegevused, aga seksuaalne komponent puudub, siis tavaliselt on ju tegu sõpradega. Mitte ei saa aru, miks sellist asja peaks armukeseks nimetama.
Minul oli üks töökaaslane selline “platooniline armuke”. Mõlemad oleme pikaajalises suhtes, aga oli selgelt aru saada, et üksteisele meeldime pisut rohkem kui lihtsalt kolleegid. Piirid olid samas selgelt paigas ja üksikutest kahemõttelistest kommentaaridest kunagi kaugemale ei läinud.
Ma armusin ka kunagi töökaaslasesse. Nii haiges olukorras polnud ma kunagi enne olnud ja loodetavasti ei tule seda enam mitte kunagi ette. Muidugi ma ei hakanud temaga sellest ka rääkima, vaid tegelesin täielikult tunnete mahasurumisega. Midagi füüsilist ei toimunud, ma vältisin võimalusi, et ta mind puudutada võiks. Olin meelega temaga vastikum ja ülbem, kui muidu olen ja lõpuks hakkasin täielikult vältima. Loomulikult süüdistasin end väga pikalt, et sinna üleüldse tööle läksin.
ajal, kui käisin palju töölähetuses (ühes riigis), tutvusin kord lennukis väga meeldiva, minust 20a vanema mehega. Vahetasime kontaktid, ja tegelikult kohtusimegi kohe samal õhtul (hiilisin töiselt õhtusöögilt minema, liblikad kõhus). Ja nii umbes aasta jooksul iga kord. Jalutasime, sõitsime ringi, käisime söömas, rääkisime palju ja kõigest – kõrvaltvaatajale tunduks raudselt armusuhtena. Armunud olin natuke ka, aga suhe oli lõpuni täiesti platooniline.
Mehele ei rääkinud, milleks.
Mina arvasin, et sellist suhet nimetatakse sõpruseks. Kui üksteisele meelditakse, on ühised huvid ja tegevused, aga seksuaalne komponent puudub, siis tavaliselt on ju tegu sõpradega. Mitte ei saa aru, miks sellist asja peaks armukeseks nimetama.
Kuidas siis ei saa aru vahest? Sõber on see, kes sulle niisama meeldib inimesena, ei pea just välimuselt sinu maitse olema, aga läbi saate ja suhtlus on ilma seksuaalse ihata, sõbralik ja soe. Platooniline armuke aga on see, kellest sa tead, et ta ei saa sulle meeldida a,b ja c põhjustel, kuid teda nähes sa tunned, et ta meeldib sulle välimuselt, ja tahad temaga teha seksuaalseid asju. Näiteks suudelda või seksida. Platooniliseks teeb asja see, et sa ei käitu oma tungide ajel, kuid kui see armuke teeks lükke voodi suunas, poleks sa kuidagi ka selle vastu. Vaevalt sul tavalist sõpra nähes süda kiiremalt lööma hakkaks või tema silmi vaadates mõtleks, et appi kui seksikad silmad. Armukese puhul sa mõtled seda kõike ja rohkemgi veel. Sul on kodus mees, või naine, kellega sa reaalselt saad seksida ja kuival ei ole, kuid sa mõtled, kuidas oleks platoonilise armukesega seda kõike teha, aga sa ei tee.
Igal juhul on see platooniline armukese värk suht haige suhe, mõttetu ka. Suhelda kellegagi, keda kätte ei saa, … väga laostav emotsionaalselt. Kui tahad emotsionaalselt terveks jääda, ära tegele sellega.
Mina arvasin, et sellist suhet nimetatakse sõpruseks. Kui üksteisele meelditakse, on ühised huvid ja tegevused, aga seksuaalne komponent puudub, siis tavaliselt on ju tegu sõpradega. Mitte ei saa aru, miks sellist asja peaks armukeseks nimetama.
Kuidas siis ei saa aru vahest? Sõber on see, kes sulle niisama meeldib inimesena, ei pea just välimuselt sinu maitse olema, aga läbi saate ja suhtlus on ilma seksuaalse ihata, sõbralik ja soe. Platooniline armuke aga on see, kellest sa tead, et ta ei saa sulle meeldida a,b ja c põhjustel, kuid teda nähes sa tunned, et ta meeldib sulle välimuselt, ja tahad temaga teha seksuaalseid asju. Näiteks suudelda või seksida. Platooniliseks teeb asja see, et sa ei käitu oma tungide ajel, kuid kui see armuke teeks lükke voodi suunas, poleks sa kuidagi ka selle vastu. Vaevalt sul tavalist sõpra nähes süda kiiremalt lööma hakkaks või tema silmi vaadates mõtleks, et appi kui seksikad silmad. Armukese puhul sa mõtled seda kõike ja rohkemgi veel. Sul on kodus mees, või naine, kellega sa reaalselt saad seksida ja kuival ei ole, kuid sa mõtled, kuidas oleks platoonilise armukesega seda kõike teha, aga sa ei tee.
Mustvalge käsitlus. Aseksuaalsed isendid vaevalt seksist mõtlevad, kuigi armuvad.
Mina arvasin, et sellist suhet nimetatakse sõpruseks. Kui üksteisele meelditakse, on ühised huvid ja tegevused, aga seksuaalne komponent puudub, siis tavaliselt on ju tegu sõpradega. Mitte ei saa aru, miks sellist asja peaks armukeseks nimetama.
Kuidas siis ei saa aru vahest? Sõber on see, kes sulle niisama meeldib inimesena, ei pea just välimuselt sinu maitse olema, aga läbi saate ja suhtlus on ilma seksuaalse ihata, sõbralik ja soe. Platooniline armuke aga on see, kellest sa tead, et ta ei saa sulle meeldida a,b ja c põhjustel, kuid teda nähes sa tunned, et ta meeldib sulle välimuselt, ja tahad temaga teha seksuaalseid asju. Näiteks suudelda või seksida. Platooniliseks teeb asja see, et sa ei käitu oma tungide ajel, kuid kui see armuke teeks lükke voodi suunas, poleks sa kuidagi ka selle vastu. Vaevalt sul tavalist sõpra nähes süda kiiremalt lööma hakkaks või tema silmi vaadates mõtleks, et appi kui seksikad silmad. Armukese puhul sa mõtled seda kõike ja rohkemgi veel. Sul on kodus mees, või naine, kellega sa reaalselt saad seksida ja kuival ei ole, kuid sa mõtled, kuidas oleks platoonilise armukesega seda kõike teha, aga sa ei tee.
Mustvalge käsitlus. Aseksuaalsed isendid vaevalt seksist mõtlevad, kuigi armuvad.
Pole aseksuaalsed ju. Neil endal mees või naine kodus.
Minul oli üks töökaaslane selline “platooniline armuke”. Mõlemad oleme pikaajalises suhtes, aga oli selgelt aru saada, et üksteisele meeldime pisut rohkem kui lihtsalt kolleegid. Piirid olid samas selgelt paigas ja üksikutest kahemõttelistest kommentaaridest kunagi kaugemale ei läinud.
Nooh minul läks seega kehvasti. Mul oli aastaid selline “platooniline” meestuttav(üksikisa). Laste kaudu saimegi tuttavaks. Oli flirtimist, kahemõttelisi märkusi ja lõpuks jõudsime ka suudluseni…kahjuks.
Aga see tuli välja. Ja ma olen selle üle väga tänulik. Mees andestas ja meie suhe mehega on parim kui eelnevad 8a kokku.
Ma pole siia varem ühtegi analoogset teemat teinud. Süüdi tundmise küsimus oli seetõttu, et ma ise tunneks end ilmselt süüdi, kui suhtleksin oma mehe kõrvalt armunult teisega.
Selleks ei pea isegi meest olemas olema, et end süüdi tunda. Näiteks piisab, kui sa ei taha suhteid ja keskendud parasjagu muule. See platooniline suhe ikkagi segab su elu mingil määral. Sellest tekib süütunne, et äkki oled ise midagi valesti teinud. Kuigi ei ole.
Ma pole siia varem ühtegi analoogset teemat teinud. Süüdi tundmise küsimus oli seetõttu, et ma ise tunneks end ilmselt süüdi, kui suhtleksin oma mehe kõrvalt armunult teisega. Rate this item:Submit Rating+5-3 Vasta | TsiteeriKommentaarist on juba teavitatud
Kombluspolitsei lendas juba peale?
Olin meelega temaga vastikum ja ülbem, kui muidu olen ja lõpuks hakkasin täielikult vältima.
Mis asutus see selline on, kus on normaalne kolleegidega ülbitseda ja neid demonstratiivselt vältida? Lõhnab kiusamise järele.
Oli selline suhe, tutvusime ühel sünnipäeval ja jäime siis suhtlema. Elas teises linnas ja kui sinna sattusin, siis kohtusime, aga kõige rohkem, mis tegime, oli kallistamine. Saatis mulle tööle kinke, rääkisime iga päev ja vaimselt nö toitis mind sel ajal. Tollasele elukaaslasele ei rääkinud ja seetõttu tundsin ikka väga süüdi ennast. Mul olid liblikad kõhus, ta teadis, et ma suhtes, ta ise oli vallaline. Ehk siis füüsilist suhet kui sellist ei olnud, aga ma olin armunud. Tegi seda, et mõistsin, kui oluline on suhtes vaimne klapp, teineteise mõistmine ja ühised jututeemad. “Suhe” lõppes, kui tal selline suhtlus kopa ette viskas (sest tahtis enamat, mitte füüsilist poolt juurde ja edasi salaja, vaid et me päris kokku läheks) ja mu tollasele elukaaslasele sellest kirjutas. Ma vist pole suuremat reetmist varem (ega hiljem) tundnud, pärast seda pole üldse suhelnud, kuigi tunnen, et oleks veidi veel nii suhelnud, oleksin enda suhte lõpetanud, need mõtted olid pikalt juba peas.
Tollane elukaaslane tahtis meie suhtega edasi minna, paar kuud proovisin, aga siis mõistsin, et see pole ikka see ja lõpetasin ära.
Loll pea siiani mõtleb oma “platoonilisele armukesele” vahel, kuigi mitu aastat elu on vahel olnud ????
Kas kellelgi on olnud suhtes olles “armukest”, kellega ollakse vastastikku armunud, aga midagi peale sõnade ja rääkimise kunagi ei tehta? Kui pikalt? Tunnete end väga süüdi? Mainin ära, et minul ei ole, aga lähedane rääkis, et tal selline pool aastat ja ma esimest korda kuulsin sellisest asjast.
Kas on siin keegi kes teatud asjaoludel on pidanus taluma “sõpra” Inimesed teineteisega läbi ei saa, aga arutavad pidevalt sõpruse teemadel. Kas tunnete ennast vaimselt räbalasti? Kusjuures minul ei ole seesugust olnud, aga naaber põnevusega rääkis, et tema naisel 3 aastat tagasi oli. Elu on väga seiklusrikas ja iga päev veeretab meie ette imetabaseid üllatusi
Vaba, vallalise ja ilusa naisena oli selleiseid suhteid, kus üle piiri ei läinud, kuigi tunded olid. Vaevalt sellest ka midagi head oleks tulnud, tegu oli selliste meestega, kes olid abielus, lasteisad ja pidid nedega ka edaspidi koos töötama. Ma arvan, et oligi parem, et jäi sellise õhkamise tasandile. Ilus meenutada ja kui kokkusaame – siis on lihtsalt hea meel näha.
Olin meelega temaga vastikum ja ülbem, kui muidu olen ja lõpuks hakkasin täielikult vältima.
Mis asutus see selline on, kus on normaalne kolleegidega ülbitseda ja neid demonstratiivselt vältida? Lõhnab kiusamise järele.
Kui rumalaks sa mind pead, ma ammu ammu juba ei tööta seal enam. Ongi normaalne, kõige paremini saab ebameeldiva töökaaslase tähelepanust lahti just vältides.
Olin meelega temaga vastikum ja ülbem, kui muidu olen ja lõpuks hakkasin täielikult vältima.
Mis asutus see selline on, kus on normaalne kolleegidega ülbitseda ja neid demonstratiivselt vältida? Lõhnab kiusamise järele.
Parem küsi, mis laadi töötaja hakkab tööajast otsima teise töötaja isiklikku tähelepanu? Parem esita küsimus nii.
Olin meelega temaga vastikum ja ülbem, kui muidu olen ja lõpuks hakkasin täielikult vältima.
Mis asutus see selline on, kus on normaalne kolleegidega ülbitseda ja neid demonstratiivselt vältida? Lõhnab kiusamise järele.
Parem küsi, mis laadi töötaja hakkab tööajast otsima teise töötaja isiklikku tähelepanu? Parem esita küsimus nii.
Töötajad üle kogu maailma nagu nähtub uurimistöödest.
Õpilane/õpetaja, patsient/arst, kasuisa/täiskasvanud kasutütar suhted on märkimisväärsed, aga kahe täiskasvanu suhted on töökohal lihtsalt amoraalsed, noh võivad olla pisikese juriidilise nüansiga, positsioonid ja hüved.
Esileht › Pereelu ja suhted › Platooniline “armuke”
