Oijah, seda asja õigeks saada on ikka vääääga raske. Minu viiene ka hoiab nii, kuidas temal mugavam, ja ometi õpetasin teda algusest peale, näitasin ette ja sättisin talle pliiatsi korralikult kätte. Aga ei midagi, tulemus on ümmargune null. Nüüd ka pigem pahandab, kui tähelepanu juhin. Ja siis on ta vahel kole frustreerunud, et miks temal ei tule nii ilusti see või teine asi välja, aga kui selgitan, et pliiatsihoid on vale ja ta surub liiga kõvasti paberile ja ei toeta õigesti kätt, siis hädaldab, et tema ei saa teistmoodi hoida. Samas olen ma ise samamoodi terve elu kirjutusvahendit valesti käes hoidnud, ja ausalt, mul ei ole kõige hullem käekiri (ehkki kirjatehnika oli alati koolis 3). Võrreldes tänapäeva noorte kirjutamisega on minu kiri ikka ühtlane, seostatud ja voolav, ei ole probleemi arusaamisega, kas ma kirjutsin nüüd i või e või a või o, k ja h ja l ja j on ikka pikkade sabadega jne. Ma ise mõtlen, et parem on vist mitte kogu aeg lapsele peale pressida. Eelmisel vastajal on hea mõte. Võiks ehk teha nt nii, et kui laps tahab nendest lahendamise ja nuputamise raamatukestest ülesandeid teha ja minuga koos, siis võiks kokku leppida, et sel ajal püüab õigesti hoida, aga kui muidu joonistab ja mängib, siis tehku, kuidas tahab. Äkki töötaks selline asi?