Kannan suurust 52 ja võin kinnitada, et esimene probleem ei ole mitte jätkusuutlikkus, vaid see, et esiteks suuri numbreid tuleb üldse tikutulega taga ajada (reeglina ükski Eesti tootja neid ei teegi) ja teiseks see, et tootjad ei saa aru, et sellest on vähe, kui oma monokroomset valget ja keskelt vööga kokku tõmmatavat hõlsti (mis 0-suuruses modelli seljas imeline paistab) pakkuda suurte numbritena. Iga kaine peaga mõtlev inimene ju peaks aru saama, et see istub suurel inimesel nagu sea seljas sadul. Mina paksuna julgen öelda, et riided peaksid olema:
1. Laiema kolmnurkse dekolteega (sest kurguni kinni riietus toob esile suure lõualoti).
2. Tumedas toonis (sest hele teeb veel suuremaks).
3. Sirge lõikega (sest iga vöö jmt kisub pekid veelgi enam esile).
4. Varrukatega (sest lötendavaid käsivarsi ei taha keegi ei näidata ega vaadata). Vabalt võivad olla näiteks kolmveerandvarrukad, pealt lahtised varrukad – disainerid, kasutage fantaasiat.
5. Mitte mingil juhul ülevalt poolt heledam ja alt tumedam (sest suur rind torkab niigi silma, keegi ei taha seda veel eraldi rõhutada).
6. Pluusid ei tohiks olla sellise pikkusega, et lõpevad napilt pärast päästerõngast (et paks kints kohe silma torkaks).
NB! Eelnev ei tähenda, et ma paksuna tahaks kanda ainult mingeid kartulikotte. Ei taha. Võiks olla erinevaid pikkusi, lõhikuid, mõni paljas õlg kusagil jmt. Paksude inimeste riided peaksid olema sellised, et rõhutavad neid kohti, mis on kabedamad ja peidavad neid, mis on vähemkabedad, mitte sellised, mis annavad sulle visuaalselt veel 2o kilo juurde. Seda vaatab iga paks esimese asjana oma riidetüki juures, jätkusuutlikkus ei huvita kedagi, kui asi seljas ei istu.