Esileht Pereelu ja suhted Poeg ja vanemad

Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )

Teema: Poeg ja vanemad

Postitas:
Kägu

Kuidas suunata poja ja vanemate omavahelist läbisaamist positiivsemaks?

Poisil käsil puberteet – kasvab ja sööb nagu hobune, esikohal on sõbrad ja tüdrukud, kellega suheldakse nonstop telefoni vahendusel, kool ja pere on väga kaugel kuskil olulisuse tagareas, trennis käib, kuid kirge oma harrastuse suhtes ei paista.

Vanematel käsil keskiga kodukontoris, kus valitseb “kõik teevad asju valesti, meie üksi peame rabama” mentaliteet.

Õhtuti need maailmad põrkuvad. Nõudmised on suured ja latt kõrge. Toimub pidev lati alt läbijooks. Mõlemad pooled tunnevad, et mistahes pingutus ei loe, sest niikuini ei nähta/ei väärtustata. Kuulda on enamasti, et küll on hinded liiga kehvad, küll ollakse söögilauast tõustes tänamatu ja oluliseks ainult see, mis helendavast ekraanist tuleb.

Kuidas suunata nägema poja häid külgi ja nende kaudu hoopis tõsta poisi enesehinnangut. Kuidas suunata olema mõistlik, sest vahel tundub, et see habras noor hing läheb selle kriitika ja virisemise peale lihtsalt katki?

+8
-14
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja kes sina oled? Kogu seda jama pealt vaatav perekoer Pontu?

+54
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja kes sina oled? Kogu seda jama pealt vaatav perekoer Pontu?

Kass Miisu 😂

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja kes sina oled? Kogu seda jama pealt vaatav perekoer Pontu?

Oi kuidas ma tahaks oma peres rääkida nii nagu räägiti mul lapsepõlves. Aga nii olevat õel ja vaimukad küsimused olevat pigem inetud. On või?

+3
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täiskasvanud peavad suureks saama. Asju tuleb teha selletõttu, et need on õiged, mitte selletõttu, et kiitust ja tähelepanu saada. Kui vanematel ei ole kannatlikkust, mõistmist , elatakse oma emotsioone teiste peal välja ehk siis ollakse emotsionaalselt vägivaldne, siis kellelt see laps eeskuju võtta saab ? Nii nagu vanemad ees, nii laps järgi. Ainult, et vanemad ennast ei näe, näevad last. Ja üritavad parandada ennast last kasvatades. Kui vanemad hakkavad ennast kasvatama samamoodi kui üritavad poega suunata, siis tuleb tulemus. Aga kui vanemad käituvad lapsikult ja pole täiskasvanuks saanud, ootavad tähelepanu, tunnustust, tulemust jne, siis kõik ainult süveneb, kuni selleni, et laps leiab võimaluse kodust lahkuda. Täiskasvanu teeb asju ikkagi seetõttu, et nii on õige ja ei oota kiitust, tunnustust ja kohest tulemust. Praegu tehtud teod on tulemusena näha lapse jaoks 20-30 aasta pärast. Mis lati alt läbijooksmisest räägib täiskasvanud inimene, kui kasvatuses saab hinnangut anda alles siis kui laps sama vana on kui vanemad.

+4
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas suunata poja ja vanemate omavahelist läbisaamist positiivsemaks?

Poisilkäsil puberteetkasvab ja sööb nagu hobune, esikohal on sõbrad ja tüdrukud, kellega suheldakse nonstop telefoni vahendusel, kool ja pere on väga kaugel kuskil olulisuse tagareas, trennis käib, kuid kirge oma harrastuse suhtes ei paista.

Vanematel käsil keskiga kodukontoris, kus valitseb “kõik teevad asju valesti, meie üksi peame rabama” mentaliteet.

Õhtuti need maailmad põrkuvad. Nõudmised on suured ja latt kõrge. Toimub pidev lati alt läbijooks. Mõlemad pooled tunnevad, et mistahes pingutus ei loe, sest niikuini ei nähta/ei väärtustata. Kuulda on enamasti, et küll on hinded liiga kehvad, küll ollakse söögilauast tõustes tänamatu ja oluliseks ainult see, mis helendavast ekraanist tuleb.

Kuidas suunata nägema poja häid külgi ja nende kaudu hoopis tõsta poisi enesehinnangut. Kuidas suunata olema mõistlik, sest vahel tundub, et see habras noor hing läheb selle kriitika ja virisemise peale lihtsalt katki?

Tundub täiesti keskmine teismeline. Oleks väga imelik, kui esikohal oleksid vanemad ju ja omaealised ei huvitaks üldse. Selles eas toimubki iseseisvumine vanematest ja täiesti loogiline, et oluliseks saavad sõbrad, kelle hulgast leiab mõistmist ja kes ei kritiseeri. Suhtlemine telefonis täiesti normaalne, eriti praegu. Mis mõttes sööb ja kasvab? Üldiselt kõik lapsed ju söövad ja kasvavad. Kui õppimine huvi ei paku, ei saagi hinded olla kõige paremad.

Kõigepealt võiks alustuseks kriitika ära lõpetada nii, et näed ainult head lapses ja ka vastupidi.

+15
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tundub täiesti keskmine teismeline.

Minu arust ka väga ebameeldiv kirjeldus lapse kohta. Sööb nagu hobune? Esikohal on sõbrad ja tüdrukud? Mis selles siis imelikku või halba peaks olema. Oleks väga imelik, kui poiss oleks memmepoeg, keda sõbrad ega tüdrukud ei huvita, istub ainult kodus, õpib ja koristab tuba. Süüa ka ei tohi. Keda sealt söögilauast tõustes nii hirmsasti tänama siis peab? Laps peab pidevalt taldu lakkuma, et kodus süüa saada? Kohutav perekond.

+28
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kägu

Soovitan vaadata eilset Roald Johansoni saadet, mis oli perest, kus oli 5(võib olla 6) poega ja 1 tütar alles titt.

See oli tõeliselt muljet avaldav, kuidas ema üksinda haldas seda peret rahumeelselt, väärikalt ja tõelise armastusega. Ja õpetas veel kodus kooliealisi lapsi ka. Selles loos oli väga palju õpetlikke episoode.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

See oli tõeliselt muljet avaldav, kuidas ema üksinda haldas seda peret rahumeelselt, väärikalt ja tõelise armastusega.

Oli üksikema või, et üksinda pidi haldama?

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kägu

Ei abikaasa käib Norras tööl. 6 kuud tööl, 6 kuud kodus.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei abikaasa käib Norras tööl. 6 kuud tööl, 6 kuud kodus.

Sellises olukorras 6 last ei teeks, aga eks inimesed on erinevad. Naised lasevad endale ikka täiega pähe istuda, mina sellist asja ei kiidaks.

+4
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja kes sina oled? Kogu seda jama pealt vaatav perekoer Pontu?

Nojah, teemat tehes oleks võinud ette aimata, et käod hakkavad uurima, kes sa ise selline oled. Minu meelest see küll eriti asjasse ei puutu – ise oletan, et äkki poisi vanaema. No ükskõik milline perele lähedalseisev isik, kes olukorda kõrvalt näeb ja asjaosalistele head soovib. Ma tõesti ei mõista neid, kes seda Pontu-kommentaari kiidavad.

Kardetavasti sinul, teemaalgataja, on oma positsioonilt väga raske pereterapeuti mängima hakata. Niisugust inimest tavaliselt lihtsalt ei kuulata. Aga kui siiski soovid proovida, siis loe alustuseks mõned raamatud läbi puberteediea kohta. Perekooli kägude nappidest soovitustest (kui mõni asjalik peakski tulema) kindlasti ei piisa.

Ja veel. Muretsed, et poisi noor habras hing läheb kriitika ja virisemise peale katki – kui oled vanaema, siis sinu roll just lapse kujunemisel on samuti suur. Kui lapsel on lähiringis kasvõi üks täiskasvanu, kes teda positiivselt toetab, on see suur asi. On ka selliseid lapsi muidugi, kelle hing ei olegi nii habras ja kellele kriitika on nagu hane selga vesi – aga muidugi peab arvestama sellega, et see mõjub kokkuvõttes siiski halvasti.

+4
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arust ka väga ebameeldiv kirjeldus lapse kohta. Sööb nagu hobune? Esikohal on sõbrad ja tüdrukud? Mis selles siis imelikku või halba peaks olema. Oleks väga imelik, kui poiss oleks memmepoeg, keda sõbrad ega tüdrukud ei huvita, istub ainult kodus, õpib ja koristab tuba. Süüa ka ei tohi. Keda sealt söögilauast tõustes nii hirmsasti tänama siis peab? Laps peab pidevalt taldu lakkuma, et kodus süüa saada? Kohutav perekond.

Kas mitte teemaalgataja ei tsiteeri siin neid vanemaid, kes tema arust võiks oma poega paremini mõista üritada? Või kas “söögilauast tõustes tänamatu”-ga pole ehk mõeldud, et pärast sööki võiks laps vanemate meelest öelda “Aitäh, kõht täis” või midagi sarnast, mitte tummalt minema marssida? Mingit “Süüa ka ei tohi”-suhtumist ma teemaalgatusest välja ei loe. Lihtsalt üks selline suhtlemispeetusega perekond, kus pole harjutud üksteist ära kuulama või üldse arutlema, et kõigile sobivate lahendusteni jõuda.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mingit “Süüa ka ei tohi”-suhtumist ma teemaalgatusest välja ei loe.

No last kirjeldatakse negatiivselt, minu arust väljend “sööb nagu hobune” pole küll hästi öeldud. Ja mis vahet seal on, mida ta söögilauast tõustes ütleb või ei ütle. Täielik mõistmatus täiesti normaalse arenguetapi suhtes inimese elus. Võtku mingid kursused, kui ei suuda aru saada, mis on teismelise eripärad.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mees.

Enda vanemad olid/on samasugused. Teismelisena vinguti, et söön palju ja üldse ei taha tööd teha. Kodust välja ei lubatud, paar tundi vaid sugulaste juurde. Kui armusin esimest korda, siis võrreldi mind kiimas koeraga 😀 Kõik pidi käima nii, nagu mutt tahtis.

Lahkusin kodust täisealiseks saades, pole tagasi läinud. Viimane kord helistasin vanematele eelmise aasta jõulude ajal. Ka siis hakkas peedistamine pihta ja õpetamine.

Vanemad üritasid must kasvatada endale orja, lühikest aega see õnnestus, kui olin alla 18, kuid peale vanuse saabumist ma ei osale nende elus. Tänaseks on nad vanad ja viletsad, eriti endaga hakkama ei saa, aga kuna nad siiani ei ole enda suhtumist muutnud ja suruvad enda tahtmisi peale, siis suhtlemine jätkuvalt puudulik, sest pole huvi ennast piinata.

Kõik, mida teed, teed endale lõppeks.

+10
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas suunata poja ja vanemate omavahelist läbisaamist positiivsemaks?

Poisil käsil puberteet – kasvab ja sööb nagu hobune, esikohal on sõbrad ja tüdrukud, kellega suheldakse nonstop telefoni vahendusel, kool ja pere on väga kaugel kuskil olulisuse tagareas, trennis käib, kuid kirge oma harrastuse suhtes ei paista.

Vanematel käsil keskiga kodukontoris, kus valitseb “kõik teevad asju valesti, meie üksi peame rabama” mentaliteet.

Õhtuti need maailmad põrkuvad. Nõudmised on suured ja latt kõrge. Toimub pidev lati alt läbijooks. Mõlemad pooled tunnevad, et mistahes pingutus ei loe, sest niikuini ei nähta/ei väärtustata. Kuulda on enamasti, et küll on hinded liiga kehvad, küll ollakse söögilauast tõustes tänamatu ja oluliseks ainult see, mis helendavast ekraanist tuleb.

Kuidas suunata nägema poja häid külgi ja nende kaudu hoopis tõsta poisi enesehinnangut. Kuidas suunata olema mõistlik, sest vahel tundub, et see habras noor hing läheb selle kriitika ja virisemise peale lihtsalt katki?

Nii pubekas sööb ja joob, istub telefonis, pere ja kool ei huvita. Aga vanemad on halvad – nõuavad austust, korralikku õppimist, vähem arvutis/telefonis passimist.

Tüüpiline pubeka arusaam. Endalgi selline kodus.

+3
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas suunata poja ja vanemate omavahelist läbisaamist positiivsemaks?

Poisil käsil puberteet – kasvab ja sööb nagu hobune, esikohal on sõbrad ja tüdrukud, kellega suheldakse nonstop telefoni vahendusel, kool ja pere on väga kaugel kuskil olulisuse tagareas, trennis käib, kuid kirge oma harrastuse suhtes ei paista.

Vanematel käsil keskiga kodukontoris, kus valitseb “kõik teevad asju valesti, meie üksi peame rabama” mentaliteet.

Õhtuti need maailmad põrkuvad. Nõudmised on suured ja latt kõrge. Toimub pidev lati alt läbijooks. Mõlemad pooled tunnevad, et mistahes pingutus ei loe, sest niikuini ei nähta/ei väärtustata. Kuulda on enamasti, et küll on hinded liiga kehvad, küll ollakse söögilauast tõustes tänamatu ja oluliseks ainult see, mis helendavast ekraanist tuleb.

Kuidas suunata nägema poja häid külgi ja nende kaudu hoopis tõsta poisi enesehinnangut. Kuidas suunata olema mõistlik, sest vahel tundub, et see habras noor hing läheb selle kriitika ja virisemise peale lihtsalt katki?

Nii pubekas sööb ja joob, istub telefonis, pere ja kool ei huvita. Aga vanemad on halvad – nõuavad austust, korralikku õppimist, vähem arvutis/telefonis passimist.

Tüüpiline pubeka arusaam. Endalgi selline kodus.

Kust sa loed, et pubekas arvab, et vanemad on halvad? Pubekas ju ei kirjutanud seda teemat.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nii pubekas sööb ja joob

Ma ka söön ja joon, ei teadnud, et see on ainult pubekatele omane halb omadus. Nutitelefonis istun ka. Milles see austus peaks seisnema? Tänan vanemaid iga päev, et lubatakse endiselt kuskil elada ja antakse ka natuke süüa, kuigi virisetakse, et liiga palju söön? Austage ise oma lapsi, siis austavad nemad teid ka. Et sõbrad on tähtsad, toimub vanematest eemaldumine, on esimesed armumised, hormoonid möllavad, see kuulub ju inimese arengu juurde. Esimest korda kuulete seda?

+6
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei lugenud teemaalgatustest välja, et vanemate ja lapse vahelised pinged on kuidagi seotud söömisega. Teismelised söövadki nagu hobused ja see pole halvustav kõnekäänd kuskilt otsast, pigem kirjedav.

Teemasse ka: kui lapsel on hinded halvad ja mott maas, ainult vahib ekraani ja lõbutseb, siis see teebki vanemad murelikuks ja tekitab peres pingeid. Keegi ei taha pärast pikka tööpäeva hakata jaurama mott maas ja lühikese süütenööriga teismelisega teemal, kas füüsikas on abi vaja, kas eesti keele tunnitöö on tehtud ja kas koolikott saab homseks kokku (nende õnnelike puhul, keda kooli üldse lastakse tänapäeval). Mis oleks lahendus? Vot ei tea, aga situatsioonist saan aru.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei lugenud teemaalgatustest välja, et vanemate ja lapse vahelised pinged on kuidagi seotud söömisega. Teismelised söövadki nagu hobused ja see pole halvustav kõnekäänd kuskilt otsast, pigem kirjedav.

Teemasse ka: kui lapsel on hinded halvad ja mott maas, ainult vahib ekraani ja lõbutseb, siis see teebki vanemad murelikuks ja tekitab peres pingeid. Keegi ei taha pärast pikka tööpäeva hakata jaurama mott maas ja lühikese süütenööriga teismelisega teemal, kas füüsikas on abi vaja, kas eesti keele tunnitöö on tehtud ja kas koolikott saab homseks kokku (nende õnnelike puhul, keda kooli üldse lastakse tänapäeval). Mis oleks lahendus? Vot ei tea, aga situatsioonist saan aru.

Positiivset tunnusta, negatiivset ignoreeri.

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja mis see positiivne on? Koolis kehv seis, internetisõltuvus, sõpradega tõmmatakse ringi,  pere korda ei lähe, aga vanemad peavad last veel kiitma.   Lapsed peavad oma vanemaid austama ja vanemate korraldused on täitmiseks. Kui lasedki oma pubekal elada sellist elu, mida ta tahab ja veel kiidad olematute saavutuste eest, siis siis varsti on jamad majas, laps astu lihtsalt vanematele pähe.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsed peavad oma vanemaid austama ja vanemate korraldused on täitmiseks

Sellised vanemad, kes rinnale taovad, et vanemaid peab austama ja seni kuulad minu sõna, kui mina sind üleval pean jne ongi need, kellega need pubekad üldse läbi ei saa. Suhtu ise oma lapsesse austusega, siis saad sama ka vastu. Sellistest peredest lahkuvad need teismelised niipea, kui see vähegi võimalik on ja oletegi nendest eluajaks ilma. Siis tasuks peeglisse vaadata. Lapse kasvatamine ei tähenda seda, et talle peaks kõik lubatud olema, vaid seda, et ei ole alandamist, taldade lakkumise nõudmist, asjatut mölinat vms. Aga tundub, et neid nõukaaegsete vaadetega vanemaid on siin ikka veel, kes ei saa aru, kuidas lapsi peaks kasvatama.

+4
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Positiivset tunnusta, negatiivset ignoreeri.

Kuidas? Kui ta ei räägi oma positiivsetest asjadest. Klapp kõrvas, kapuuts peas, telefon käes, tuleb kööki sööma. Kontakti on võimatu saada.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas? Kui ta ei räägi oma positiivsetest asjadest. Klapp kõrvas, kapuuts peas, telefon käes, tuleb kööki sööma. Kontakti on võimatu saada.

Kas sa ise räägiksid sellisega, kes aina põhjendamatult möliseb ja sind kritiseerib. Ja nõuab mingit müstilist “austust”, kuigi ise sind ei austa. Vaata olukorda lapse seisukohalt, äkki siis hakkab koitma ka.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas sa ise räägiksid sellisega, kes aina põhjendamatult möliseb ja sind kritiseerib. Ja nõuab mingit müstilist “austust”, kuigi ise sind ei austa. Vaata olukorda lapse seisukohalt, äkki siis hakkab koitma ka.

Aga mina ju ei ^mölise põhjendamatult^. Kuigi iga inimene, kellele ei meeldi teise jutt, võib nii arvata. Nt mina ise tööl-kui jätan endast laua koristamata ja keegi teeb märkuse-möliseb?
Ja kiitus mõnedes olukordades võib tunduda ka irooniana-sa koristasid laua ära enda järel!
On nii?

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsed peavad oma vanemaid austama ja vanemate korraldused on täitmiseks

Sellised vanemad, kes rinnale taovad, et vanemaid peab austama ja seni kuulad minu sõna, kui mina sind üleval pean jne ongi need, kellega need pubekad üldse läbi ei saa. Suhtu ise oma lapsesse austusega, siis saad sama ka vastu. Sellistest peredest lahkuvad need teismelised niipea, kui see vähegi võimalik on ja oletegi nendest eluajaks ilma. Siis tasuks peeglisse vaadata. Lapse kasvatamine ei tähenda seda, et talle peaks kõik lubatud olema, vaid seda, et ei ole alandamist, taldade lakkumise nõudmist, asjatut mölinat vms. Aga tundub, et neid nõukaaegsete vaadetega vanemaid on siin ikka veel, kes ei saa aru, kuidas lapsi peaks kasvatama.

Kahe pojaga olemas kogemus, sellest räägin. Pubekaiga on kogu eelneva kasvatuse proovikivi. Kui on peres hea, armastavad ja austavad suhted, siis  pubekaeas pannakse need proovile.  Pead jääma autoriteediks  ja suutma panna lapse mõistma, et üksi sinu korraldus ei ole tema kiusamiseks, et peres kehtivad reeglid ja vanemate korraldused on jätkuvalt täitmiseks ( ei anna ülemõistuse korraldusi) – teiselt pool annad juurde vabadust otsustuste tegemiseks – riietus, toasisutus, õhtused väljasolemisajad. kõik peab olema tasakaalus – koolis asjad korras,  tuba enamvähem korras, osaleb kodutöödel, käib vähemalt 2x nädalas trennis. Ei ole nii, et laps teeb mis tahab. Samas muidugi irisemise ja kritiseerimisega ei tee midagi ära, pead olema ka parasjagu kaval,  Õnneks on poisid suured ja on ka öelnud, et on väga tänulikud meile.

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Positiivset tunnusta, negatiivset ignoreeri.

Kuidas? Kui ta ei räägi oma positiivsetest asjadest. Klapp kõrvas, kapuuts peas, telefon käes, tuleb kööki sööma. Kontakti on võimatu saada.

Juba see on positiivne,  et kööki sööma tuleb.  Paljud pubekad kaovad koos toiduga koheselt oma tuppa tagasi.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Juba see on positiivne, et kööki sööma tuleb. Paljud pubekad kaovad koos toiduga koheselt oma tuppa tagasi.

Mõningatele isikutele on lapsepõlvest pähe raiutud, et süüakse köögis laua taga. Neile ei tule pähegi, et võiks ka oma toas süüa, kui seda pole mitte kunagi lubatud.

0
0
Please wait...

Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )


Esileht Pereelu ja suhted Poeg ja vanemad