Teema: Poeg on liiga “memmekas”

Parim abi on see kui sa talle etteheiteid ei tee ja teda ei utsita. Kust sa tead, et ta üldse ei suhtle, äkki suhtleb internetis? Kas ta kuskil ülikoolis ei käi ja seal ei suhtle?
Kui tegemist on tagasihoidliku loomuga noormehega, siis las ta olla ja teeb asju omas tempos. Või sa tõesti arvadki, et kui räägid talle, et kuule oleks normaalne, et sa nüüd niisugune oleksid, siis ta homme ongi niisugune? Inimene on see, kes ta on ja parim, mis sa oma poja jaoks teha saad on teda lihtsalt aktsepteerida.

Oleneb millega ta muidu tegeleb. Kui istub vaid kodus arvutis, on jama. Kui õpib, käib trennis, tegeleb hobidega, las ta olla. Kuidas tal muidu sõpradega on? Kui päris üksik hunt pole, siis taaskord- las ta olla. Parem rahulik noorus ja hiljem targem valik kui joomapeod ning üheöösuhtest mingi tibiga titt taga.

Mõni on lihtsalt selline rahumeelsem. Endalgi oli täpselt samasugune mure kunagi oma isikliku pojaga.
22-selt aga leidis endale naksaka tüdruksõbra. Nüüd nad juba kolm aastat koos ja punuvad vaikselt pesa.
Lapsi pole, tõsi küll veel soetanud, sest tüdruk alles õpib.

Anna aega atra seada. Kahekümnene pole veel vanur:)

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]miks imelikuks? See on ju suur mure. Noor inimene raiskab ilusamad aastad. Just selles vanuses peaks elu nautima ja sõpradega suhtlema, jah, ka seksi kõrgaeg on meestel just siis;)
Mis ei tähenda ju üldse joomapidusid ja tittesid. Pakun, et tegemist on mingi kompleksiga ja emana võiksid mingil hetkel südamest südamesse rääkida küll. Äkki toetad omaette kolimist vms. [/tsitaat]

Pigem suunaku siis poissi tegutsema- trenni, tööle, leidku hobid ja läbi selle ka sõbrad. Kahekümnendate alguses poiss on alles laps, milleks talle kohe mingit naist on vaja otsida? See, et ema ei tea poisi tüdruksõpru, ei tähenda, et neid ei ole, igat suhet pole ka vaja koju tuua.

[small]Kubujuss kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Aitad teda sel viisil, et ei ürita teda enam aidata. Memmekad on memmekad mitte tüdrukute mittevaatamise pärast, vaid sellepärast, et lasevad oma üliaktiivsetel memmedel oma ellu nina toppida ja enda eest probleeme lahendada.

Pealegi – kui ta hoopis poisse vaatab, on sinu \”aitamine\” tüdrukutega eriti mööda. Paljud pole selles vanuses veel süütustki kaotanud, sellepärast ongi tagasihoidlikud suhtlejad. Ja ei saa sina tal aidata süütust kaotada.[/tsitaat]
Esiteks, mehed ei kaota süütust kuna neil pole mida kaotada. Teiseks, kui 20 ja pole naist saanud, siis asi ikka pisut jama. Kolmandaks, lase vanal pisut aega vabalt võtta- ma mõletan kui nõme oli, kui vanemad hakkasid surbet avaldama, keda panna ja keda mitte.

nüüd tuleb jälgida, et talle kuskil pedesaunas mingid sodomiidid talle tagumikku ei küta, hakkab veel arvama, et ongi naine ja peabki ise kosilasi ootama

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen teemaalgataja. Homo ta ilmselt pole. Muidu on mu poeg samuti normaalne: kohusetundlik, tegeleb hobidega jne. Kuid tundub (seda on ka teised öelnud), et tal jääb teatud lähedusest puudu. Näib, nagu ta ise ka tahaks tüdrukut, aga millegipärast pole ühtegi suhet olnud. Väga häbelik ta pole, seegi ei saa põhjus olla. Ehk oskab keegi veel välja pakkuda, mispärast see probleem on tekkinud ja mõne lahenduse välja pakkuda.[/tsitaat]
ära lahenda oma lapse probleeme. lase tal enda elu elada.
parim soovitus on õhutada teda leidma hobi, mis ta kodust välja viiks. igasugused muud lahenduse- ja probleemiotsimised unusta heaga ära, muidu ta jääbki memmekaks.

täiesti naljakas lugeda kuidas soovitatakse 20 aastasele lapsele trenne otsida. See süvendaks ju veel tema saamatust. Lind lükkab ka poja pesa äärele- õpeta ta lendama. Kas ta õpib, millised kaaslased koolis? On tal piisavalt oma raha? Milline on ta välimus? On tal mõni silmatorkav erisus- lühike,akne vms? Selles vanuses on ka riietus ja asjad olulised, mis teha. Kõigele tuleb mõelda(ja võimalusel aidata), mis tema enesekindlust turgutaks. Välistada ei saa ju ka testosterooni või mehelikkuse puudulikkust(sellises eas terve mees EI istu niisama kodus, loodus peaks ta jahile ajama;)
Hea oleks, kui ta saaks keskkonnavahetust- aasta välismaale vahetusõpilaseks, tööle vms.
Sa toonitad juba mitmendat korda kohusetundlikkust- kas ta on koduga väga seotud, st ülesanded, kohustused, peab nö. sõna kuulama jne. Äkki ta ei olegi lapsepõlvest välja tulnud, kardab teid?

Kas mõnda bioloogilist põhjust eraldihoidmiseks ei või olla? Tean näiteks noort meest, sinu pojast oli muide vanem, kes naistega ei lävinud, kuna ta ei saanud seksida. Probleem oli eesnahaga, mis ei käinud maha mingi liite pärast, st erektsioon tekitas valu. Pihtis kord napsise peaga ühele meessoost sugulasele, kes võttis ta käekõrvale ja viis tuttava tohtri manu. Too suunas omakorda edasi ja peale väikest oppi oli kutt kui ümber sündinud.

Või on tal äkki erektsiooniga või hormoonidega probleemid? Kas karvane ikka on? Või on riistvara liiga pisike (tema meelest)?

Aga äkki tal pole sõpru? Eks algul jahitakse naisi ikka kambakesi 🙂

Ka mulle jäi silma, et on igati hea laps. Äkki oleks tõesti abiks situatsioon, kus ta peaks iseenda peremees olema? Näiteks omaette elamine või tõesti miks mitte vahetus(üli)õpilaseks minek või praktika kodukohast/maast eemal.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kubujuss kirjutas:[/small]

Esiteks, mehed ei kaota süütust kuna neil pole mida kaotada. Teiseks, kui 20 ja pole naist saanud, siis asi ikka pisut jama. Kolmandaks, lase vanal pisut aega vabalt võtta- ma mõletan kui nõme oli, kui vanemad hakkasid surbet avaldama, keda panna ja keda mitte.[/tsitaat]
Naistel siis on midagi kaotada või? See on ÜTLUS, rumaluke.
20 aastaselt pole väga paljud veel naist saanud, nad ehk ei julge seda öelda. Minu I abikaasale, kes oli meie tutvudes 23, olin mina esimene. Täiesti normaalne mees igas mõttes, lihtsalt tagasihoidlik ja tahtis ka tundeid, mitte lihtsalt seksi. Ehk on ka teemaalgatajal selline veidi õrnema hingelaadiga poeg.
Pealegi – lapsed ei räägi oma vanematele selliseid asju. Vanem võib lapsega küll sellistel teemadel rääkida, aga ainult siis, kui tal ise piinlik pole. Ma juba kujutan ette, kuidas ema, endal piinlikusest põsed laigulised, üritab sisemiselt väänleva poja käest mingit infot tema seksuaalelu puudumise kohta välja pigistada: [small]Kägu kirjutas:[/small] [tsitaat]Olen proovinud nendel teemadel rääkida, aga ta pole eriti vedu võtnud. Ausalt öeldes on see ka mulle ebamugav. [/tsitaat] Arvad, et poeg ütleks – ema, ära muretse, ma juba 2 aastat tagasi tegelikult keppisin ühte tüdrukut peol?
Jätke juba see nooruk rahule, las suhtleb kellega tahab ja millal tahab. Ema leidku parem endale mingit tegevust, selmet et poja pärast vaevelda. Rohkem tegevust, siis tuleb vähem lolle mõtteid ja topitakse vähem oma nina teiste ellu.

Ära unusta ka seda, et tänapäeval on noortel tunduvalt rohkem aega \”noorte asju\” teha, ükskõik, kas see tähendab õppimist, reisimist, enda pildituks joomist, üheöösuhteid või käest kinni jalutamist – need ajad, kus 20aastaselt juba tanu alla saadi ja lapsi treima hakati, on ammu möödas. Poisil on aega küll ja veel, et tüdrukuid katsuda.

Ühes vestlussaates, kus räägiti \”memmepoegadest\” ütles psühholoog, et lapsevanema kohus on anda lapsele nii juured kui tiivad. Memmepoegadel on väga tugevad juured, aga tiivad puuduvad täiesti.

Ma ei taha öelda, et sinu poeg \”memmepoeg\” on, aga selles ütluses on minu meelest väga hea point.

Kui sind paneb enim muretsema tüdruku puudumine, siis mina olen märganud, et see on praegusaja noorte laiem probleem. Igal pool räägitakse kuidas noored hakkavad kole vara seksuaaleluga pihta jne. Ma ei tea, kellest räägitakse. Oma tutvusringkonnas on asi hoopis vastupidine. Esimese hooga tuli meelde 7 poissi-tüdrukut, 20+natuke, kes pole endale veel seda esimestki leidnud. Nendest 7-st ainult üks on pisut nohik, kellel võib asi suhtlemisoskuse puuduse taha jääda.
Enda poisil selles mõttes \”vedas\”, et üks krapsakas neiu võttis ta rajalt maha. Poiss ise ütles, et muidu oleks ta samuti siiani üksik, sest tema \”ei oska kedagi sebida\” 🙂

Ma arvan, et pruudi puudumine 20-aastaselt pole teie suurim mure. Ma muretseks rohkem sellepärast, et ta nii kodu küljes kinni on. Viimane aeg oleks, et tiivad ikka kasvama hakkaks.

Oh, tuleb meelde, kui mu ema mulle peigmehi sokutas. Mitte, et mul hädasti vaja oleks olnud ja kodusistuja ma ka polnud, kuid alati püüdis ta mind oma sõbrannade poegadega kokku sobitada. Ja kusjuures ühega meil hakkaski midagi susisema, siis olin täitsa rahul, et ema nii vahva tüübiga mind tutvustanud oli 🙂