Juhhuu, noorimal lapsel põhikooli viimane eksam tehtud ja see kõige õudsem aeg lõpuks läbi saamas – põhikoolist gümnaasiumi saamise aeg. Riigieksamid, ülikooli pääsemised, töökohad, kõik need on lihtsamad kui korralikku gümnaasiumi pääsemine, kus sul on selleks ainult üks katse – kui ebaõnnestud, siis parandada midagi ei saa.
Enne lapselapsi pole sarnast stressi nüüd niipea oodata 🙂
Äkki vähem pinget lapsele?
Ei ole see koolielu nii hull midagi ja tööalast konkurentsi samas ilustad ja alahindad.
Äkki vähem pinget lapsele?
Mina pole lapsele mingit pinget pannud. Kui laps soovib tugevasse kooli saada, siis tuleb see pinge üle elada, siin pole eriti valida midagi. Alternatiiv on minna lasta, et äkki kuhugi saab. No üks sõber tal on selline, hetkeseisuga pole kuhugi kooli kutset saanud. Loodab ikka, et viimasel hetkel saab. Selline olukord oleks ju veel rohkem pinget tekitav, minu arust.
Ja töökonkurentsil on alati uus võimalus. Ei õnnestunud seekord, kandideerid teise kohta. Ka riigieksamitel on teine võimalus, läks halvasti, teed järgmisel aastal uuesti. Aga kui gümnaasiumist välja jääd pole sul mingit teist võimalust.
Äkki vähem pinget lapsele?
Mina pole lapsele mingit pinget pannud. Kui laps soovib tugevasse kooli saada, siis tuleb see pinge üle elada, siin pole eriti valida midagi. Alternatiiv on minna lasta, et äkki kuhugi saab. No üks sõber tal on selline, hetkeseisuga pole kuhugi kooli kutset saanud. Loodab ikka, et viimasel hetkel saab. Selline olukord oleks ju veel rohkem pinget tekitav, minu arust.
Ja töökonkurentsil on alati uus võimalus. Ei õnnestunud seekord, kandideerid teise kohta. Ka riigieksamitel on teine võimalus, läks halvasti, teed järgmisel aastal uuesti. Aga kui gümnaasiumist välja jääd pole sul mingit teist võimalust.
Kindlasti tulevast tööandjat huvitab,mis gpmnaasiumis su laps käis.
Kutsekoolist saab ka vastava hariduse kätte, et ülikoolis jätkata, kui endal vähegi huvi ja jaksu sellega tegeleda on. Ja ega kutseharidus ka mööda külgi maha ei jookse. See üks või mitte-midagi strateegia võib õnnetult lõppeda 🙂
Juhhuu, noorimal lapsel põhikooli viimane eksam tehtud ja see kõige õudsem aeg lõpuks läbi saamas – põhikoolist gümnaasiumi saamise aeg. Riigieksamid, ülikooli pääsemised, töökohad, kõik need on lihtsamad kui korralikku gümnaasiumi pääsemine, kus sul on selleks ainult üks katse – kui ebaõnnestud, siis parandada midagi ei saa.
Enne lapselapsi pole sarnast stressi nüüd niipea oodata ????
Gümnaasiumis muud mured.
Saan teemaalgatajast täiesti aru. Meil see sama põhikooli lõpetamise närvesööv, aga lõpuks lapsele hästi lahenenud katsumus selja taga. Ja tõpoolest, ühe ebaõnnestunud testi pärast on nii mõnegi tema koolikaaslase plaanid väga muutunud ja kurbust ning pettumust kuhjaga. Ei ole seotud üldse vanema poolt pinge peale panemisega, paljud üheksandikud tahavad siiski ise heades gümnaasiumides õppida ja ei oska/taha kuidagi kutseka väheste valikute osast midagi leida..
Mina pole lapsele mingit pinget pannud. Kui laps soovib tugevasse kooli saada, siis tuleb see pinge üle elada, siin pole eriti valida midagi. Alternatiiv on minna lasta, et äkki kuhugi saab. No üks sõber tal on selline, hetkeseisuga pole kuhugi kooli kutset saanud. Loodab ikka, et viimasel hetkel saab. Selline olukord oleks ju veel rohkem pinget tekitav, minu arust.
Jutt käib sellest läbikumavast hüsteeriast. Ei ole elu läbi kui sinna “heasse” gümnaasiumisse ei saa. Ega seepärast keskkooli minemata minda. Ei pea ülikool ära jääma. Ära paanitse!
Ise lõpetasin keskkooli 2000-ndate alguses ja ma ütleks, et kool ja seal hakkama saamine oli väga lihtne, õpetajad muudkui käisid järel, tuletasid asju meelde, kiideti ette ja taha, pakuti kõikvõimalike asjade korraldamisi, esinemisi, konkursse. Järgnev elu on aga olnud palju raskem. Seal sa oled esialgu mitte keegi ja end tõestada on oi kui raske. Ja ei käi keegi järel ega tuleta asju meelde ega paku erinevaid arenguvariante.
Jutt käib sellest läbikumavast hüsteeriast.
Sinu vastusest kumab küll hüsteeriat, aga teemast mitte.
Ise lõpetasin keskkooli 2000-ndate alguses ja ma ütleks, et kool ja seal hakkama saamine oli väga lihtne, õpetajad muudkui käisid järel, tuletasid asju meelde, kiideti ette ja taha, pakuti kõikvõimalike asjade korraldamisi, esinemisi, konkursse. Järgnev elu on aga olnud palju raskem. Seal sa oled esialgu mitte keegi ja end tõestada on oi kui raske. Ja ei käi keegi järel ega tuleta asju meelde ega paku erinevaid arenguvariante.
Elu on ilmselt tõesti raske, kui ei viitsi süveneda. Teema ei väitnud, nagu koolis hakkama saamine oleks raske. Teema rääkis gümnaasiumikatsetest kui võib-olla kõige kriitilisemast hetkest noore elus, kus loeb üks sooritus. Loomulikult on koolis üldiselt lihtsam toime tulla kui elus.
Kui lapselaped teemaalgatajale tulevad, siis tuleb gümnaasiumi peale hakata mõtlema juba varem: nimelt alustada 7.klassis olümpiaadidega ja tuleb see gümnaasiumi koht kätte ILMA katseteta.
7.kl saab osaleda loodusainete, stronoomia ja informaatika olüpiaadidel, need kõik tagavad koha gümnaasiumis, kui oled kutsutud vabariiklikku vooru. 8.-9kl lähevad lisaks eelnimetatutele veel arvesse matemaatika, füüsika, keemia, geograafia. võibolla mõned humanitaarained ka, sõltuvalt soovitud suunast. ka vanemal-vanavanemal on oluliselt lihtsam, kui laps on juba 8.klassis vabariiklikul ära käinud (minu laps oli nt kahes aines), nii et siis võib 9.kl juba suht rahulikult võtta.
kui võib-olla kõige kriitilisemast hetkest noore elus, kus loeb üks sooritus. L
Elus on ka hetki, kus loeb üks sooritus. Pealegi on ju mitmeid gümnaasiume ja katseid ei tee ka kõik koolid korraga, nii et päris nii ei ole, et üks võimalus ongi gümnaasiumi pääseda. Aga eks see ole muidugi närvesööv. Kõrgkooli pääsemine on samamoodi närvesööv ja ka on palju kaalul. Ja katsed ikka peaks ebaõnnestuma neil, kes vähe on õppinud. Ju siis on oma neljad viied mingi mangumise ja lihtsate ülesannetega saadud ning kontrolltöödeks pole kas korralikult õpitud või on need üldse spikerdatud, kui katsetel kehvad punktid tulid. Mõnes koolis saavat isegi kolme ja nelja parandada, selge ju, et selle kooli viis on vähem väärt kui selle kooli oma, kus kohe ja õigeks tähtajaks peab asja selgeks õppima.
Kui lapselaped teemaalgatajale tulevad, siis tuleb gümnaasiumi peale hakata mõtlema juba varem: nimelt alustada 7.klassis olümpiaadidega ja tuleb see gümnaasiumi koht kätte ILMA katseteta.
7.kl saab osaleda loodusainete, stronoomia ja informaatika olüpiaadidel, need kõik tagavad koha gümnaasiumis, kui oled kutsutud vabariiklikku vooru. 8.-9kl lähevad lisaks eelnimetatutele veel arvesse matemaatika, füüsika, keemia, geograafia. võibolla mõned humanitaarained ka, sõltuvalt soovitud suunast. ka vanemal-vanavanemal on oluliselt lihtsam, kui laps on juba 8.klassis vabariiklikul ära käinud (minu laps oli nt kahes aines), nii et siis võib 9.kl juba suht rahulikult võtta.
Vähemalt G4 koolides seitsmenda klassi olümpiaadivõidud arvesse ei lähe.
Ja viimase kahe aasta kohta ei maksa ka olümpiaadidel mitte osalemist ette heita. Minu lapse koolis oli nii mõnigi klass koolivooru ajal karantiinis. Samamoodi jäi lapsi karantiini pärast piirkonnavoorust kõrvale.
Täitsa uskumatu! Gümnaasiumikohta on väärt vaid olümpiaadi-lapsed?
Minul üks olümpiaadi-laps, teine tavaline tubli. Mõlemad juba gümnaasiumis ja saavad ilusti hakkama. See nn tavalaps ka.
Seitsmenda klasside olümpiaadide võite ei arvestada.
Elus on ka hetki, kus loeb üks sooritus.
Nimeta mõni? Kus pole võimalik sooritust korrata teises, sarnases olukorras?
Ei ole elu läbi kui sinna “heasse” gümnaasiumisse ei saa. Ega seepärast keskkooli minemata minda. Ei pea ülikool ära jääma. Ära paanitse!
Sel aastal Tallinnas ei pääsetud tihti ka keskmiselt tugevatesse gümnaasiumitesse näiteks seepärast, et oli taktikaliselt valed valikud tehtud. Minu laps näiteks pääses G4 kooli (vestlema kutsuti kõikidesse, kohale läks kahte, pääses ühte), kuid kolmikkatsetel kutsuti vaid ühte kooli vestlusele, teises öeldi kohe ära, et ei saa ja kolmandas oli ootelistis. Katsetas veel ka ühte keskmisest nõrgemasse kooli (igaks juhuks), tegi katsed peaaegu maksimumpunktidele – ja pandi alguses ootenimekirja. Seejärel liikus ka edasi pärisnimekirja. Siin on igal koolil oma loogika, mille alusel vastu võtab, keda eelistab – kas oma õpilasi, parimaid, sportlasi … Ja kui ei vea ja teed valed valikud, oledki puu all. No ja siis veel see nüanss, mis eksamite ajal selgus, et osadel koolidel on 50% nõue eksamitulemustes. See on muidugi tublidele kättesaadav piir, aga samas on ääretult jabur, et kuskilt tuleb veel mingi tingimus kooli saamiseks. Tegid katsed, said sisse, loobusid teistest varukoolidest, nagu peab – ja siis mingi jama tõttu saad eksamil 49% ja ei saa kooli, kuhu katsetega sisse said? Jaburduse tipp. Ja sealjuures räägitakse, et põhikooli lõpueksamite tulemusi ei arvestata, ei hinnata …
Ei ole elu läbi kui sinna “heasse” gümnaasiumisse ei saa. Ega seepärast keskkooli minemata minda. Ei pea ülikool ära jääma. Ära paanitse!
Sel aastal Tallinnas ei pääsetud tihti ka keskmiselt tugevatesse gümnaasiumitesse näiteks seepärast, et oli taktikaliselt valed valikud tehtud. Minu laps näiteks pääses G4 kooli (vestlema kutsuti kõikidesse, kohale läks kahte, pääses ühte), kuid kolmikkatsetel kutsuti vaid ühte kooli vestlusele, teises öeldi kohe ära, et ei saa ja kolmandas oli ootelistis. Katsetas veel ka ühte keskmisest nõrgemasse kooli (igaks juhuks), tegi katsed peaaegu maksimumpunktidele – ja pandi alguses ootenimekirja. Seejärel liikus ka edasi pärisnimekirja. Siin on igal koolil oma loogika, mille alusel vastu võtab, keda eelistab – kas oma õpilasi, parimaid, sportlasi … Ja kui ei vea ja teed valed valikud, oledki puu all. No ja siis veel see nüanss, mis eksamite ajal selgus, et osadel koolidel on 50% nõue eksamitulemustes. See on muidugi tublidele kättesaadav piir, aga samas on ääretult jabur, et kuskilt tuleb veel mingi tingimus kooli saamiseks. Tegid katsed, said sisse, loobusid teistest varukoolidest, nagu peab – ja siis mingi jama tõttu saad eksamil 49% ja ei saa kooli, kuhu katsetega sisse said? Jaburduse tipp. Ja sealjuures räägitakse, et põhikooli lõpueksamite tulemusi ei arvestata, ei hinnata …
Mina oleks täitsa rahul, kui mu testil närvi pärast põrunud lapse 80-90% eksamitulemusi arvestataks selle asemele, kes sai eksamil 49%.
Tegelikult ju väärivad mõlemad variandid õpetamist.
Sel aastal Tallinnas ei pääsetud tihti ka keskmiselt tugevatesse gümnaasiumitesse näiteks seepärast, et oli taktikaliselt valed valikud tehtud. Minu laps näiteks pääses G4 kooli (vestlema kutsuti kõikidesse, kohale läks kahte, pääses ühte), kuid kolmikkatsetel kutsuti vaid ühte kooli vestlusele, teises öeldi kohe ära, et ei saa ja kolmandas oli ootelistis. Katsetas veel ka ühte keskmisest nõrgemasse kooli (igaks juhuks), tegi katsed peaaegu maksimumpunktidele – ja pandi alguses ootenimekirja. Seejärel liikus ka edasi pärisnimekirja. Siin on igal koolil oma loogika, mille alusel vastu võtab, keda eelistab – kas oma õpilasi, parimaid, sportlasi … Ja kui ei vea ja teed valed valikud, oledki puu all.
See ei ole mingi selle aasta teema, see on kogu aeg nii olnud. Mu oma laps jäi G4 koolidest valesti järjestatud eelistuste tõttu välja juba aastal 2016.
No ja siis veel see nüanss, mis eksamite ajal selgus, et osadel koolidel on 50% nõue eksamitulemustes. See on muidugi tublidele kättesaadav piir, aga samas on ääretult jabur, et kuskilt tuleb veel mingi tingimus kooli saamiseks. Tegid katsed, said sisse, loobusid teistest varukoolidest, nagu peab – ja siis mingi jama tõttu saad eksamil 49% ja ei saa kooli, kuhu katsetega sisse said? Jaburduse tipp. Ja sealjuures räägitakse, et põhikooli lõpueksamite tulemusi ei arvestata, ei hinnata …
Ka see tingimus ei ole midagi uut, see on kogu aeg olnud. Ettenägelikumad koolid on viimase kahe aasta jooksul lihtsalt puuduliku hinde muutnud 50% piiriks. Ja ma leian, et see on täiesti põhjendatud tingimus. Head õpilased ei kuku eksamil läbi – pk lõpueksamid on nii lihtsad, et ka haigena teeb tugev õpilane need 50 % peale ära.
Ja kes ütleb, et üks halb päev määrab kogu su elu: Tallinnas see kindlasti nii ei ole, koole on palju, katsed ei ole ühised ja lisaks on ka koole, kuhu katseid ei peagi tegema, võetakse lihtsalt hinnetega vastu. Kui laps pani kõik ühele kaardile, siis see on ainult oma möödapanek. (Tartus on v-o tõesti keerulisem, seal kõigil koolidel ühised katsed ja see üks päev määrab tõesti palju.)
Sel aastal Tallinnas ei pääsetud tihti ka keskmiselt tugevatesse gümnaasiumitesse näiteks seepärast, et oli taktikaliselt valed valikud tehtud. Minu laps näiteks pääses G4 kooli (vestlema kutsuti kõikidesse, kohale läks kahte, pääses ühte), kuid kolmikkatsetel kutsuti vaid ühte kooli vestlusele, teises öeldi kohe ära, et ei saa ja kolmandas oli ootelistis. Katsetas veel ka ühte keskmisest nõrgemasse kooli (igaks juhuks), tegi katsed peaaegu maksimumpunktidele – ja pandi alguses ootenimekirja. Seejärel liikus ka edasi pärisnimekirja. Siin on igal koolil oma loogika, mille alusel vastu võtab, keda eelistab – kas oma õpilasi, parimaid, sportlasi … Ja kui ei vea ja teed valed valikud, oledki puu all.
See ei ole mingi selle aasta teema, see on kogu aeg nii olnud. Mu oma laps jäi G4 koolidest valesti järjestatud eelistuste tõttu välja juba aastal 2016.
No ja siis veel see nüanss, mis eksamite ajal selgus, et osadel koolidel on 50% nõue eksamitulemustes. See on muidugi tublidele kättesaadav piir, aga samas on ääretult jabur, et kuskilt tuleb veel mingi tingimus kooli saamiseks. Tegid katsed, said sisse, loobusid teistest varukoolidest, nagu peab – ja siis mingi jama tõttu saad eksamil 49% ja ei saa kooli, kuhu katsetega sisse said? Jaburduse tipp. Ja sealjuures räägitakse, et põhikooli lõpueksamite tulemusi ei arvestata, ei hinnata …
Ka see tingimus ei ole midagi uut, see on kogu aeg olnud. Ettenägelikumad koolid on viimase kahe aasta jooksul lihtsalt puuduliku hinde muutnud 50% piiriks. Ja ma leian, et see on täiesti põhjendatud tingimus. Head õpilased ei kuku eksamil läbi – pk lõpueksamid on nii lihtsad, et ka haigena teeb tugev õpilane need 50 % peale ära.
Ja kes ütleb, et üks halb päev määrab kogu su elu: Tallinnas see kindlasti nii ei ole, koole on palju, katsed ei ole ühised ja lisaks on ka koole, kuhu katseid ei peagi tegema, võetakse lihtsalt hinnetega vastu. Kui laps pani kõik ühele kaardile, siis see on ainult oma möödapanek. (Tartus on v-o tõesti keerulisem, seal kõigil koolidel ühised katsed ja see üks päev määrab tõesti palju.)
Su jutt on nii vasturääkivusi täis…
Aga kui gümnaasiumist välja jääd pole sul mingit teist võimalust.
Ja siis lapsevanemad ahastavad, kui nende kukununnud elu enesetapuga lõpetavad, sest gümnaasiumisse ei saanud või osutus seal õppimine siiski mittejõukohaseks. Ei mõtle asju oma peast välja, lapsnäitleja Liisa juhtum on silme ees, kus gümnaasium viis noore inimese nii sügavasse depressiooni, et muid valikuid enam ei tundunudki olevat. Ja ei leidunud inimest, kes oleks talle öelnud, kallis laps, sellest ei ole midagi, et sa seda eliitgümnaasiumi ei lõpeta. Et vabalt võime võtta hoopis vaheaasta ja tegeleda oma tervisega ja siis hiljem vaatame, kas tuleb täiskasvanute gümnaasium, või kutsehariduskeskus mõne sobiva erialaga. Kas Te armastate oma lapsi ainult siis, kui nad kogu põhikooli viisi koju tõid ja gümnaasiumisse sisse said ?
Ei mõtle asju oma peast välja, lapsnäitleja Liisa juhtum on silme ees, kus gümnaasium viis noore inimese nii sügavasse depressiooni, et muid valikuid enam ei tundunudki olevat. Ja ei leidunud inimest, kes oleks talle öelnud, kallis laps, sellest ei ole midagi, et sa seda eliitgümnaasiumi ei lõpeta.
Sa ei tea ju mitte midagi sellest Liisa asjast, aga tulistad mis kole? Omal häbi ei ole muidugi põrmugi.
Kas Te armastate oma lapsi ainult siis, kui nad kogu põhikooli viisi koju tõid ja gümnaasiumisse sisse said ?
Ära topi oma mõtteid teiste pähe.
Elus on ka hetki, kus loeb üks sooritus.
Nimeta mõni? Kus pole võimalik sooritust korrata teises, sarnases olukorras?
Mis elu sina küll elad? Lausa kadestamisväärt!
Tartus on näiteks ainult 1 test kõikidesse gümnaasiumidesse asutumiseks ja kõik ühel päeval, seega vaid 1 võimalus (va paar erakooli, kuhu võetakse ka väga vähe õpilasi vastu). Seega 1 sooritus otsustabki kõik. Ja ärge materdage, et oleks pidanud enne mõtlema ja ammu õppima hakkama, minu laps sai sisse oma esimesse eelistuse kooli ja õpib hästi, aga testid ei läinud nii hästi kõik nagu oleks lootnud. Siin mängib palju rolli ka kiirus ja tugev närv.
Tartus on näiteks ainult 1 test kõikidesse gümnaasiumidesse asutumiseks ja kõik ühel päeval, seega vaid 1 võimalus (va paar erakooli, kuhu võetakse ka väga vähe õpilasi vastu). Seega 1 sooritus otsustabki kõik. Ja ärge materdage, et oleks pidanud enne mõtlema ja ammu õppima hakkama, minu laps sai sisse oma esimesse eelistuse kooli ja õpib hästi, aga testid ei läinud nii hästi kõik nagu oleks lootnud. Siin mängib palju rolli ka kiirus ja tugev närv.
Kahjuks nii see paraku on… Minu laps sai lõpueksamite eest 94, 98 ja 100 punki (=protsenti), aga gümnaasiumikohta pole. Isegi ühelegi vestlusele ei kutsutud, sest sisseastumiskatsed ebaõnnestusid 🙁
#4005148: Ei mõtle asju oma peast välja, lapsnäitleja Liisa juhtum on silme ees, kus gümnaasium viis noore inimese nii sügavasse depressiooni, et muid valikuid enam ei tundunudki olevat. Ja ei leidunud inimest, kes oleks talle öelnud, kallis laps, sellest ei ole midagi, et sa seda eliitgümnaasiumi ei lõpeta. Sa ei tea ju mitte midagi sellest Liisa asjast, aga tulistad mis kole? Omal häbi ei ole muidugi põrmugi
Liisa ema on oma tütre enesetapust ajakirjandusele piisavalt rääkinud. Kahjuks küll toonis, kus süüdi olevat küll kool ja koolikaaslased, küll psühholoog ja nõustajad. Fakt on see, et nõudmised olid suured ja laps abi ei saanud.
Elus on ka hetki, kus loeb üks sooritus.
Nimeta mõni? Kus pole võimalik sooritust korrata teises, sarnases olukorras?
Mis elu sina küll elad? Lausa kadestamisväärt!
Äkki siis nimetad need hetked elus, kus on ainult üks sooritus, mitte ei demagoogitse siin hüüatustega? Minule ei tule tõesti midagi pähe. Kandideerida ülikooli saad lõputult, igal aastal. Ei võeta ühele töökohale, kandideerid mujale, lõputu arv võimalusi. Ei saa pangast eluasemelaenu, siis ehitad maja natuke hiljem, kui rahaline seis parem. Aga gümnaasiumikatsed on kõik ühes kuus ja kui ebaõnnestud või valesti planeerid või maha magad, siis nii ongi ja lähed kutsekasse või tööle. Kui just ei vea ja ei satu peale mõnele tühjaks jäänud kohale augustis.
#4005148: Ei mõtle asju oma peast välja, lapsnäitleja Liisa juhtum on silme ees, kus gümnaasium viis noore inimese nii sügavasse depressiooni, et muid valikuid enam ei tundunudki olevat. Ja ei leidunud inimest, kes oleks talle öelnud, kallis laps, sellest ei ole midagi, et sa seda eliitgümnaasiumi ei lõpeta. Sa ei tea ju mitte midagi sellest Liisa asjast, aga tulistad mis kole? Omal häbi ei ole muidugi põrmugi
Liisa ema on oma tütre enesetapust ajakirjandusele piisavalt rääkinud. Kahjuks küll toonis, kus süüdi olevat küll kool ja koolikaaslased, küll psühholoog ja nõustajad. Fakt on see, et nõudmised olid suured ja laps abi ei saanud.
Ära räägi, kui sa ei teadnud ega tundud lähemalt Liisat ja tema pere, ajakirjanduses on vaid ema nägemus aga….
Aga gümnaasiumikatsed on kõik ühes kuus ja kui ebaõnnestud või valesti planeerid või maha magad, siis nii ongi ja lähed kutsekasse või tööle. Kui just ei vea ja ei satu peale mõnele tühjaks jäänud kohale augustis.
Nojah, täiskasvanute gümnaasiumid on ka olemas muidugi, aga nende kvaliteet on midagi täiesti muud kui tavagümnaasiumidel. Ja kas täiskasvanute gümnaasiumi üldse veel-mitte-täiskasvanuid võetakski? Ei tea.
Aga gümnaasiumikatsed on kõik ühes kuus ja kui ebaõnnestud või valesti planeerid või maha magad, siis nii ongi ja lähed kutsekasse või tööle. Kui just ei vea ja ei satu peale mõnele tühjaks jäänud kohale augustis.
Nojah, täiskasvanute gümnaasiumid on ka olemas muidugi, aga nende kvaliteet on midagi täiesti muud kui tavagümnaasiumidel. Ja kas täiskasvanute gümnaasiumi üldse veel-mitte-täiskasvanuid võetakski? Ei tea.
Ikka võetakse. Isegi Martin Helme käis seal, peale seda kui põhikooli matemaatika “2” sai. Pärast läks veel ülikooligi. Mitte et see kõik talle tingimata hästi mõjus…
