Loomulikult minnakse nii kutsekatest kui ka õhtukoolidest ülikooli, kuid suures statistikas on see arv väga väike
Kus seda statistikat näha saaks? Tundub pastakast imetud.
Väga paljudel erialadel kõrgkoolis eelistatakse eelneva kogemuse ja teadmisega sisseastujaid.
Lihtne näide. Maaülikooli kandideerib veterinaania erilalale kutsekooli lõpetanud loomaarsti abiline või loomakasvatuse eriala lõpetanu ning gümnaasiumi lõpetanu. Kui neil kolmel on sisseastumisel kõik saavutatud punktid ja lävendid samad, siis millise õpilase Maaülikool sinu arvates valiks. Kas selle, kellel juba on loomade ja loomakasvatusega kogemus või selle, kes tuleb gümnaasiumist ja arvab, et ehk see on talle sobiv eriala.
Samad näited võib tuua paljude erialade kohta.
Ärge olge nii kinni majanduse ja ärijuhtimise erialades.
Mina läksin kõrgkooli aastaid pärast kutsekooli lõpetamist. Olin kutsekoolis õpitud erialal töötanud need aastad. Mul polnud mingit probleemi sisse saamisel. Samas jäid välja mitmed samal aastal gümnaasiumi lõpetanud õpilased. Tegemist oli spetsiifilise alaga.
See aeg, kus kutsekool oli lihtne või kehvema õppeedukusega lapsele kohasem ja lihtsam, on möödas. Ka kutsekoolidesse on konkursid. Ka need on rasked. Ja õppimine on ka seal range ja vajab tööd ja vaeva.
Ühiselamuid ei maksa ka karta. Kui laps on asjalik ja tubli, saab seal hakkama. Seal tekivad nö omad kogukonnad ja grupid. Minu kaks last on elanud koolide ühiselamutes ja eks me ole sealt kuulnud nii muresid kui ka probleeme, aga rohkem ikka positiivset.
Noorema lapse puhul läks isegi nii hästi, et kohe esimesel õhtul toimus viimase kursuse õpilastega koosolek, kus jagati esmakursuslased ära. Kes sai “ühikaema” ja kes “ühikaisa”. Nemad siis olid toeks ja kaitsesid omi “lapsi”. Seal ühiselamus oli selline asi aastaid tagasi välja töötatud kiusamisvaba kooli projekti raames. Igasugune kiusamine ja esmakursuslaste mõnitamine jäi ära. Ühiselamus elamisest oli tehtud eluviis ja kokkuhoidlik “pere”.