Armastus tähendab seda, et iga laps, olgu tema matemaatika testi tulemus 1% või 100%, on iseenesest suur väärtus. Ta väärib tuge, et saavutada oma potentsiaal akadeemiliselt ja kutse alaselt, millised iganes tema loomuomased võimed ka poleks. See tugi lihtsalt ei ole ühetaoline.
Iga laps ongi väärtus, aga 1 protsendi ulatuses eksami sooritanu ei ole ju tegelikult põhikooli programmi omandanud ega seega põhikooli läbinud. Neile on kahtlemata oma valikud.
Ei saa aru, mida neist teismelistest tahetakse? Kõigepealt mitme kooli sisseastumiskatsed, siis lõpueksamid ikka võimalikult karmilt… Räägime, aina räägime, et tegeleme noorte vaimse tervisega, aga tegelikkus? https://epl.delfi.ee/artikkel/95751725/enesetapp-on-eesti-noorte-number-uks-surmapohjus
Vaimse tervise õe aja saab 6 kuu pärast. Noorukite psühhiastrilexselles aastas vaid tasulised ajad.
Kusjuures paljud lapsed käivad aastaid ja aastaid vaimse tervise õdede ja arstide ja psühholoogide vastuvõtul ja järgivad täpselt nende ettekirjutusi, aga see ei muuda midagi. Meie suurim vale on, et pöördu vaimse tervise spetsialisti poole ja saadki abi! Enamikul juhtudest ei saa. Sellise vale lakkamatu levitamine on ohtlik, kuna jätab mulje, et põhiprobleem on noorte mittepöördumises. Tegelik põhiprobleem on pöördujatel abi mittesaamises.
Ma olen sinuga täiesti nõus. Kuigi minu arust on ka mittepöördumine väga suur probleem.
No mina pöördusin oma lapsega. Kahetsen. Psühhiaater kirjutas 13-aastasele temaga ühekordse 20-minutise vestluse järel välja vaid kanged antidepressandid ja soovis uuesti näha 3 kuu pärast. See, mis need AD-d põhjustasid, oli aga koshmaar. Lapsel tekkisid nende võtmise ajal konkreetselt hallutsinatsioonid ja suitsiidsus. Kui võtsin ühendust arstiga ja sellest teatasin, siis arst ainult pahandas, et omad kõrvalmõjud on ju igal ravimil ja harjugu me ära. Laps sõi neid antidepressante aastaid, kuni lõpuks oli ta seisund muutunud juba nii halvaks, et me ei jaksanud enam teda lakkamatult elus hoida. Ta ei saanud enam kooliski käia, jäeti koduõppele. Lõpuks sai ka arst aru, et need AD-d tõepoolest ei sobi, ja vahetas ringi teise vastu, mis vähemalt ei muuda lapse seisundit halvemaks. Niipalju me sellest paljukiidetud “abile pöördumisest” saime.
Praegu on psühhiaatrilise teenuse osutamisse suunatud meeletud rahahulgad, koolitatakse välja hordide kaupa vaimse tervise spetsialiste, sellest on saanud võimas äri. Tervet elanikkonda survestatakse minema vaimse tervise spetsialistide vastuvõtule ikka väga madala künnisega, mittepöördujaid halvustatakse ja mõnitatakse. Tundub, et see on mingi riiklik tellimus, hoida uut ärivaldkonda võimalikult suurelt töös.
Millest aga väga ei räägita, need on tulemused. Ei räägita sellest, et enamus suitsiidi tegijatest juba olid saanud ravimeid ja teraapiat, seega igati viksilt pöördunud “abile”, aga ei saanud seda.
Seega – selmet pimesi kõiki vaimse tervise ärimeeste juurde survestada, tasuks hoopis võtta süsteem ise uuesti ette ja vaadata värske pilguga üle, et miks see ei toimi ja miks pöördujate enamik abi ei saa. Praegu näib, et abi saamine ehk tulemus polegi üldse oluline.
Mul on kahju, et teil nii läks. Imestama paneb, et kohe AD ja psühhoteraapiat sellega ei saanudki – kombineeritud variant peaks ju olema pigem reegel. Ja et nii kaua aega võttis ravimi vahetamine.
Meie kogemus oli selline, et algkooli lõpus tekkis ärevushäire lapsel ja järjest selgem oli, et keskendumisega probleemid. Koolipsühholoog nõustas – ma kahetsen just seda, et lasin nõustamisel oma valvsust uinutada. Tegelikult läks olukord ikkagi totaalselt allamäge. Alles siis kui AD ja ADHD rohud peale sai + pool aastat läks seis ärevusega tublisti paremaks. ADHD rohi on aga selline, et alguses oli väga tõhus, nüüd enam niiväga ei aita. Väga raske on see põhikooli lõpp. Kahtleb endas, sünged mõtted, stress laes. Õnneks on keskkooli sisse saanud.
Aga seda ma näen, et empaatiat on ühiskonnas väga vähe. Just nimelt, räägime et noortel on vaimse tervise probleemid, kirjutame kokku inimarengu aruande – samas teeme ikka 16aastastele koolitaseme ülemineku võimalikult stressirohkeks. Et ikka sõelume hoolega välja need psüühiliselt tugevad lapsed. Teised vaadaku ise kuidas elus hakkama saavad.
Armastus tähendab seda, et iga laps, olgu tema matemaatika testi tulemus 1% või 100%, on iseenesest suur väärtus. Ta väärib tuge, et saavutada oma potentsiaal akadeemiliselt ja kutse alaselt, millised iganes tema loomuomased võimed ka poleks. See tugi lihtsalt ei ole ühetaoline.
Iga laps ongi väärtus, aga 1 protsendi ulatuses eksami sooritanu ei ole ju tegelikult põhikooli programmi omandanud ega seega põhikooli läbinud. Neile on kahtlemata oma valikud.
No praegu saab see noor ikkagi oma põhikooli diplomi kätte – teeb koolieksami, ja ma arvan, et õige kah. Mis mõte oleks teda põhikooli diplomist ilma jätta? Devalveerib põhikooli kraadi? 😀 Kamoon. See oleks puhas õelus. Ta on ju kõik oma aastahinded suutnud vähemalt 3 saada. Minu arust võiksid noorele võimalused ja uksed ikka võimalikult avatuks jääda. Gümnaasiumi ta selle tulemusega ei tõenäoliselt ei pääse, aga on ju igati super kui ta pingutab ikkagi keskhariduse kätte saada.
Kahjuks pole õpetajatel konsultatsiooni aegu niii palju kui vaja.
Millegipärast pole eriti konsultatsioonitahtjaid olnud.
Õpilasel pole aega kodus õppida, konsultatsiooni tulla, aga vanemal on aega igal pool kaebamas käia, et tema last ei õpetata sobivalt ja koolis nõutakse nii palju.
Oh, mis sa närveerid, et konsultatsiooni ei saa. Meil pole õpetajatki!
Ta on ju kõik oma aastahinded suutnud vähemalt 3 saada. Minu arust võiksid noorele võimalused ja uksed ikka võimalikult avatuks jääda. Gümnaasiumi ta selle tulemusega ei tõenäoliselt ei pääse, aga on ju igati super kui ta pingutab ikkagi keskhariduse kätte saada.
Sa tahtsid vist öelda, et ikka põhihariduse?
Ta on ju kõik oma aastahinded suutnud vähemalt 3 saada. Minu arust võiksid noorele võimalused ja uksed ikka võimalikult avatuks jääda. Gümnaasiumi ta selle tulemusega ei tõenäoliselt ei pääse, aga on ju igati super kui ta pingutab ikkagi keskhariduse kätte saada.
Sa tahtsid vist öelda, et ikka põhihariduse?
Ma mõtlen, et edaspidises elus. Kuipõhiharidust diplomit kätte ei anta, siis ei saa ju keskharidust omandama minna.
Armastus tähendab seda, et iga laps, olgu tema matemaatika testi tulemus 1% või 100%, on iseenesest suur väärtus. Ta väärib tuge, et saavutada oma potentsiaal akadeemiliselt ja kutse alaselt, millised iganes tema loomuomased võimed ka poleks. See tugi lihtsalt ei ole ühetaoline.
Iga laps ongi väärtus, aga 1 protsendi ulatuses eksami sooritanu ei ole ju tegelikult põhikooli programmi omandanud ega seega põhikooli läbinud. Neile on kahtlemata oma valikud.
No praegu saab see noor ikkagi oma põhikooli diplomi kätte – teeb koolieksami, ja ma arvan, et õige kah. Mis mõte oleks teda põhikooli diplomist ilma jätta? Devalveerib põhikooli kraadi? ???? Kamoon. See oleks puhas õelus. Ta on ju kõik oma aastahinded suutnud vähemalt 3 saada. Minu arust võiksid noorele võimalused ja uksed ikka võimalikult avatuks jääda. Gümnaasiumi ta selle tulemusega ei tõenäoliselt ei pääse, aga on ju igati super kui ta pingutab ikkagi keskhariduse kätte saada.
Inimene, kes on suutnud ained vähemalt 3 saada, siis 51% eksamil ongi ju 3 piir – see ei tohiks midagi ületamatut olla.
Ma ka ei saa aru, eksamid ei ole nüüd ülimalt keerulised, lapsed ju kordavad põgusalt praegugi ning kui on tublisti õppinud tänaseni siis ei ole eksamid ka midagi keerulist! Kulutage rohkem aega kordamisele mitte raskusastme virisemisele.
Armastus tähendab seda, et iga laps, olgu tema matemaatika testi tulemus 1% või 100%, on iseenesest suur väärtus. Ta väärib tuge, et saavutada oma potentsiaal akadeemiliselt ja kutse alaselt, millised iganes tema loomuomased võimed ka poleks. See tugi lihtsalt ei ole ühetaoline.
Iga laps ongi väärtus, aga 1 protsendi ulatuses eksami sooritanu ei ole ju tegelikult põhikooli programmi omandanud ega seega põhikooli läbinud. Neile on kahtlemata oma valikud.
No praegu saab see noor ikkagi oma põhikooli diplomi kätte – teeb koolieksami, ja ma arvan, et õige kah. Mis mõte oleks teda põhikooli diplomist ilma jätta? Devalveerib põhikooli kraadi? ???? Kamoon. See oleks puhas õelus. Ta on ju kõik oma aastahinded suutnud vähemalt 3 saada. Minu arust võiksid noorele võimalused ja uksed ikka võimalikult avatuks jääda. Gümnaasiumi ta selle tulemusega ei tõenäoliselt ei pääse, aga on ju igati super kui ta pingutab ikkagi keskhariduse kätte saada.
Inimene, kes on suutnud ained vähemalt 3 saada, siis 51% eksamil ongi ju 3 piir – see ei tohiks midagi ületamatut olla.
2005 ja 2006 omadel ju oli ikka päris paljudel ületamatu, 2007 omad nüüd järsku peavad kõik nendest targemad olema, et gümnaasiumi pääseda. Lihtsalt, tehku siis kõik aastad ühtemoodi. Praegu on selline seis siis, et vahepeal lasti kaks 35-40% ulatuses rumalat aastakäiku niisama läbi vedada.
Ei saa aru, mida neist teismelistest tahetakse? Kõigepealt mitme kooli sisseastumiskatsed, siis lõpueksamid ikka võimalikult karmilt… Räägime, aina räägime, et tegeleme noorte vaimse tervisega, aga tegelikkus? https://epl.delfi.ee/artikkel/95751725/enesetapp-on-eesti-noorte-number-uks-surmapohjus
Täitsa huvitav, millal siis võib neist midagi tahtma hakata? Kui ka 15-16 aastat on veel “liiga vara”.
Minu laps on siis 2005. Tänu sellele, et lõpetamise nõuded maha võeti, lõpetas kooli väga halbade tulemustega ka hulk neid, kes muidu oleks korralikuma tulemuse teinud. Öeldigi otse, et pole ju vaja – milleks? Kas see on ikka asi, mida maksab soovida.
51% lävend on nii madal, et seda mitte ületajad tõepoolest ei peaks lõputunnistust saama.
Huvitav, kust selline õelus südamesse tuleb? Kas eliidinduse kõrvalmõju? Kus on armastus laste vastu ja heatahtlikkus?
Mis ajast on lõputunnistus armastuse avaldamise koht? Lõputunnistus on ikka alati olnud sertifikaat, mis teatud oskusi ja teadmisi tõendab. Praeguseks on see kahjuks tõesti devalveerunud dokumendiks, mis tõendab, et ta on käinud koolis.
Ta on ju kõik oma aastahinded suutnud vähemalt 3 saada. Minu arust võiksid noorele võimalused ja uksed ikka võimalikult avatuks jääda. Gümnaasiumi ta selle tulemusega ei tõenäoliselt ei pääse, aga on ju igati super kui ta pingutab ikkagi keskhariduse kätte saada.
Sa tahtsid vist öelda, et ikka põhihariduse?
Ma mõtlen, et edaspidises elus. Kuipõhiharidust diplomit kätte ei anta, siis ei saa ju keskharidust omandama minna.
Kui kõik aastahinded on kolmed ja ainult 1 või 2 eksamit alla rahuldava saadud, siis saab õppenõukogu otsuse alusel ikkagi põhikoolidiplomi kätte. Kui lapsevanem ise ei tule selle peale, et vastav avaldus koolile esitada, siis kool ilmselt võtab lapsevanemaga ühendust, selgitab olukorda ja palub seda teha. Seejärel otsustab õppenõukogu, et tuleb õpilase põhikool läbituks tunnistada. Pole veel näinud, et selles olukorras keegi õppenõukogu liikmeteks kasvõi kahtleks, kas hääletada poolt või mitte. Ja seda kõike püütakse teha nii, et saaks see õpilane koos teistega ilusti aktusel oma tunnistuse kätte. Mitte keegi ei taha üheksandikke peale põhikooli lõpuaktust koolis seoses õppetööga näha. Oli siis õpilane hea või halb, see on hetk, kus õpetajad soovivad naeratades edu edaspidises elus, elus peale põhikooli lõpetamist.
Ta on ju kõik oma aastahinded suutnud vähemalt 3 saada. Minu arust võiksid noorele võimalused ja uksed ikka võimalikult avatuks jääda. Gümnaasiumi ta selle tulemusega ei tõenäoliselt ei pääse, aga on ju igati super kui ta pingutab ikkagi keskhariduse kätte saada.
Sa tahtsid vist öelda, et ikka põhihariduse?
Ma mõtlen, et edaspidises elus. Kuipõhiharidust diplomit kätte ei anta, siis ei saa ju keskharidust omandama minna.
Saab minna õhtukooli ja põhiharidus seal kätte saada. Ja seejärel keskharidust omandama hakata. Seda tehakse, igal aastal.
Eelmisel ja üle-eelmsiel aastal oleks matemaatika lõpueksamis nt vastavalt 35 ja 40% läbi kukkunud (kui oleks olnud lävend 51% nagu on sel aastal). Košmaar ju? Ka käesoleval aastal lõpetajad on pika koroona üle elanud põhikooli ajal, nemad siis peavad järsku aasta-kaks vanematest eelkäijatest kordi targemad olema? Või ongi tulemas pea poolte puhul kurb saatus, et ei pääse ikkagi lõpuks edasi õppima, sest esimesel korral põhikooli lõpueksam ebaõnnestub? Ja eesti keele eksami statistikat teab keegi? Sellega loodetavasti natuke kergem seis.
51% saada on su meelest ulme? Peab ikka üsna juhm olema, et vähem saada…
Ei saa aru, mida neist teismelistest tahetakse? Kõigepealt mitme kooli sisseastumiskatsed, siis lõpueksamid ikka võimalikult karmilt… Räägime, aina räägime, et tegeleme noorte vaimse tervisega, aga tegelikkus? https://epl.delfi.ee/artikkel/95751725/enesetapp-on-eesti-noorte-number-uks-surmapohjus
Vaimse tervise õe aja saab 6 kuu pärast. Noorukite psühhiastrilexselles aastas vaid tasulised ajad.
See ei vasta tõele. Sebi ja ole ise võimekas suhtleja lapsevanem, saad kahe nädalaga.
Praegu on psühhiaatrilise teenuse osutamisse suunatud meeletud rahahulgad, koolitatakse välja hordide kaupa vaimse tervise spetsialiste, sellest on saanud võimas äri. Tervet elanikkonda survestatakse minema vaimse tervise spetsialistide vastuvõtule ikka väga madala künnisega, mittepöördujaid halvustatakse ja mõnitatakse. Tundub, et see on mingi riiklik tellimus, hoida uut ärivaldkonda võimalikult suurelt töös.
Kas see on mingi uus vandenõuteooria? 😀 TÜ ja TLÜ võtavad psüh. õppesse väga vähe inimesi väga kõrge lävendiga, lõpetajaid on nendest ca pooled ja magistrisse edasi läheb veel vähem, lõpetajatest suur osa ei jää valdkonda tööle. Arstiteaduskonnas ei koolitata ka hordides psühhiaatreid. Töötan ise selles valdkonnas ja pigem on spetsialiste väljaõppes ikka meeletult vähe ja põhjuseks on see, et väga raske on õppekavale sisse saada. Kliinilised psühholoogid said tõesti lisarahasid see aasta, aga paljud kliinilised ei tee nii väga seda n-ö kliendi ja teraapiatööd, mida oleks vaja, vaid pigem hindavad jne. Terapeudi palk haiglas, kes reaalselt tegeleb probleemiga ja kellelt oodatakse tulemust, on võrdsustatud õdede palgaga. Enne aprilli palgatõusu oli see 8,5€ bruto ja nüüd vist 9,05€ – avalik info, saab üle vaadata. Lihtsalt mõttekoht – kas sa tahaksid viia oma lapse terapeudi juurde, kes teenib tunnis 50€ või 9€? Mind paneks kohe mõtlema, miks keegi sellise raha eest on nõus seda tööd tegema.
Seejärel otsustab õppenõukogu, et tuleb õpilase põhikool läbituks tunnistada. Pole veel näinud, et selles olukorras keegi õppenõukogu liikmeteks kasvõi kahtleks, kas hääletada poolt või mitte. Ja seda kõike püütakse teha nii, et saaks see õpilane koos teistega ilusti aktusel oma tunnistuse kätte. Mitte keegi ei taha üheksandikke peale põhikooli lõpuaktust koolis seoses õppetööga näha. Oli siis õpilane hea või halb, see on hetk, kus õpetajad soovivad naeratades edu edaspidises elus, elus peale põhikooli lõpetamist.
Taas üks müüt stiilis, et absoluutselt kõik pedagoogid pungitavat üksnes tohutust heatahtlikkusest. Olen siiski näinud õpetajaid, kes päriselt viitsivad võimelda selle nimel, et endale mittemeeldivale lapsele rohkem muresid tekitada. Ja ei soovi nad kõik midagi “naeratades edu”! Pigem kasutab mõni just lõpuaktusel viimast võimalust lapsele tõeliselt kehvasti öelda. Et ikka elu lõpuni meelde jääks.
Kas see on mingi uus vandenõuteooria? ???? TÜ ja TLÜ võtavad psüh. õppesse väga vähe inimesi väga kõrge lävendiga, lõpetajaid on nendest ca pooled ja magistrisse edasi läheb veel vähem, lõpetajatest suur osa ei jää valdkonda tööle. Arstiteaduskonnas ei koolitata ka hordides psühhiaatreid. Töötan ise selles valdkonnas ja pigem on spetsialiste väljaõppes ikka meeletult vähe ja põhjuseks on see, et väga raske on õppekavale sisse saada. Kliinilised psühholoogid said tõesti lisarahasid see aasta, aga paljud kliinilised ei tee nii väga seda n-ö kliendi ja teraapiatööd, mida oleks vaja, vaid pigem hindavad jne. Terapeudi palk haiglas, kes reaalselt tegeleb probleemiga ja kellelt oodatakse tulemust, on võrdsustatud õdede palgaga. Enne aprilli palgatõusu oli see 8,5€ bruto ja nüüd vist 9,05€ – avalik info, saab üle vaadata. Lihtsalt mõttekoht – kas sa tahaksid viia oma lapse terapeudi juurde, kes teenib tunnis 50€ või 9€? Mind paneks kohe mõtlema, miks keegi sellise raha eest on nõus seda tööd tegema.
Mina ei ole vaimse tervise töötaja, küll aga teise eluala kõrgharitud spetsialist. Ning ka minu palk on samasugune, samuti on töötajaid vähe, mistõttu paar kolleegi peavad ära tegema palju suurema hulga inimeste töö. Seega kõik see pikk lugulaul ei päde.
Sensuse hinnakirja järgi maksab psühholoogi üks vastuvõtt 90 eurot. Psühhiaatrite eravastuvõtud ühe korra eest on Tallinnas hetkel 230 euro kandis. Eestis võivad enamiku alade kõrgharitud spetsialistid niisugustest summadest vaid unistada.
Töö on mugav, sest mitte mingit vastutust neil ei ole. Isegi kui lähedased hakkavad kurtma, et patsient tegi vahetult pärast psühholoogi kabinetist väljaastumist enesetapu, ei juhtu kunagi midagi – sest siis saab alati pareerida, et see oli inimese enese otsus ja ega psühholoog teegi ju midagi, ainult natukene “suunab”, ikka inimene ise on alati süüdi, kui jutt vaimsest tervisest. Või lapse puhul siis tema vanemad. Muid variante ei ole.
Sellega olen nõus, et enamus vaimse tervise eksperte tahavad kangesti niisama “hinnata” ja vahel natuke jutustada ja filosofeerida, tõsisema töö tegijaid on tõepoolest vähe. Tõsisem töö on siis suutlikkus läbi viia nt iganädalasi teraapiaid poole aasta vältel, olla abivajaja jaoks olemas ja toetada.
Haigekassa maksab psühholoogidele 3 korda vähem kui nad saavad ise oma teenust müües. Käsi püsti kes soovib oma tööd 3 korda väiksema palga eest teha?
Haigekassa maksab psühholoogidele 3 korda vähem kui nad saavad ise oma teenust müües. Käsi püsti kes soovib oma tööd 3 korda väiksema palga eest teha?
Ja see haakub siia kuidas? Olen ise oma lapsega käinud nii riiklikus kui eravastuvõtus, ja kvaliteet on täpselt sama. Selmet viia kogu juttu üksnes riikliku versus erarahade peale, huvitab mind hoopis nimetet spetsialistide töö tulemused. Olen nõus ka maksma, kui laps abi saaks. Aga kui ei saa ikkagi?
Kas keegi teab, kas ka sellel aastal mõjutavad eksamitulemused kiituskirja saamist? Nüüd on ju protsendid, aga määruses on välja toodud, et need, kellel on aasta- ja eksamihinded 5, saavad kiituskirja
Kui lävend on 1% asemel 51% siis ei tasu eeldada, et ülesanded, keerukus ja punktijaotus täpselt sama oleks.
51% lävendiga on siis eksami küsimused, punktide andmised jne tehtud ka nii, et kolme saanud õpilane suudaks ka eksami 51% peale teha.
Nagu eespool öeldud – 51% oligi tavaks ja mitte niii ammu. 1% on ausalt öelda… naeruväärne.
Ise koolitame endale laisku inimesi. Paljud, kes suudaksid palju enam, ei viitsi ülesandeid lahendada, sest tunnistuse sai kätte ka 1 %-ga. Suudaksid küll midagi rohkemat, aga ei viitsinud. Läheb selline tööle ja ei viitsi endistviisi midagi teha, isegi tööle õigeks ajaks minna mitte. Kui soovid kooli lõpetada, pead ikka natuke pingutama ka. Muidu jäävadki kasvama lumehelbekesed, kes midagi ei oska ega viitsi, sest “nad saavad.”
Ei saa aru, mida neist teismelistest tahetakse? Kõigepealt mitme kooli sisseastumiskatsed, siis lõpueksamid ikka võimalikult karmilt… Räägime, aina räägime, et tegeleme noorte vaimse tervisega, aga tegelikkus? https://epl.delfi.ee/artikkel/95751725/enesetapp-on-eesti-noorte-number-uks-surmapohjus
Vaimse tervise õe aja saab 6 kuu pärast. Noorukite psühhiastrilexselles aastas vaid tasulised ajad.
See ei vasta tõele. Sebi ja ole ise võimekas suhtleja lapsevanem, saad kahe nädalaga.
Kuidas see sebimine käib? Mina sain mõned aastad tagasi tõesti ainult 4 kuuga, sest helistasin registratuuridesse umbes 100 km raadiuses, kus iganes mõni vaimse tervise õde ja/või psühhiaater töötas. Kahe nädalaga saab võibolla siis, kui on keegi hiljuti aja ära öelnud ja pakutaksegi seda üksikut aega.
Seejärel otsustab õppenõukogu, et tuleb õpilase põhikool läbituks tunnistada. Pole veel näinud, et selles olukorras keegi õppenõukogu liikmeteks kasvõi kahtleks, kas hääletada poolt või mitte. Ja seda kõike püütakse teha nii, et saaks see õpilane koos teistega ilusti aktusel oma tunnistuse kätte. Mitte keegi ei taha üheksandikke peale põhikooli lõpuaktust koolis seoses õppetööga näha. Oli siis õpilane hea või halb, see on hetk, kus õpetajad soovivad naeratades edu edaspidises elus, elus peale põhikooli lõpetamist.
Taas üks müüt stiilis, et absoluutselt kõik pedagoogid pungitavat üksnes tohutust heatahtlikkusest. Olen siiski näinud õpetajaid, kes päriselt viitsivad võimelda selle nimel, et endale mittemeeldivale lapsele rohkem muresid tekitada. Ja ei soovi nad kõik midagi “naeratades edu”! Pigem kasutab mõni just lõpuaktusel viimast võimalust lapsele tõeliselt kehvasti öelda. Et ikka elu lõpuni meelde jääks.
Kõigi õpetajate kohta ma muidugi sõna võtta ei saa. Olen minagi kuulnud siit ja sealt jutte hirmsatest õpetajatest. Aga selliseid pole õnneks igal pool.
Selleks peab olema ikka eriline tõbras ja pedagoogiametisse sobimatu, kui keegi hakkab sihilikult takistama õpilase lõpetamist või edasisi õpinguid. Eks muidugi leidub neidki, kahjuks. Loodan alati, et sellistest antakse nii kaua omavalitsusele ja HM-le teada, kuni nad ametist vabastatakse.
Taas üks müüt stiilis, et absoluutselt kõik pedagoogid pungitavat üksnes tohutust heatahtlikkusest. Olen siiski näinud õpetajaid, kes päriselt viitsivad võimelda selle nimel, et endale mittemeeldivale lapsele rohkem muresid tekitada. Ja ei soovi nad kõik midagi “naeratades edu”! Pigem kasutab mõni just lõpuaktusel viimast võimalust lapsele tõeliselt kehvasti öelda. Et ikka elu lõpuni meelde jääks.
Kõigi õpetajate kohta ma muidugi sõna võtta ei saa. Olen minagi kuulnud siit ja sealt jutte hirmsatest õpetajatest. Aga selliseid pole õnneks igal pool.
Selleks peab olema ikka eriline tõbras ja pedagoogiametisse sobimatu, kui keegi hakkab sihilikult takistama õpilase lõpetamist või edasisi õpinguid. Eks muidugi leidub neidki, kahjuks. Loodan alati, et sellistest antakse nii kaua omavalitsusele ja HM-le teada, kuni nad ametist vabastatakse.
Miks on nii keeruline mõnel uskuda, et pahatahtlikkus on pedagoogide puhul midagi võimatut, üliharuldast? Seevastu lapsevanematele omistatakse negatiivseid omadusi pidevalt ja nende juttude tõelevastavuses/võimalikus liialdamises ei kahtle kunagi keegi. Ometi on inimesed nad kõik. Tihti kulgeb õpetajapoolne kiusamine varjatult või on seigad pealtnäha pisikesed ja raskesti tõestatavad.
Nt kui ma küsisin õpetaja käest, miks ta minu lapse riietust kogu klassi ees halvustab, teatas ta, et oli teinud ainult nalja. Või kui uurisin, et miks ta minu lapse haiglaravist tervele klassi ees pasundas ja seda pere seljataga klassile lahkas, siis teatas õpetaja enesekindlalt, et klass peab olema avatud suhtlemisega ja asju ei tohtivat varjata. Kui aga midagi juhtus selle õpetaja lemmikõpilasega (nt ilmus kooli joobes olekus), siis oli õpetaja vait kui kult rukkis ja ei mingit juttu suurest “aususest ja avalikustamisest”.
Meie klass on ka “üks suur pere” ja ühiselt vaadakse kljuhataja tunnis hindeid ja osasid lapsi siis võetakse letti.
Minu lapsel pole probleeme õppimisega, aga teda VÄGA segab see.
Mina usun õpetajapoolsesse kiusamisse ja kui lapsevanem siis oma last kaitsma asub, tõmbab õpetajate ringkaitse ilusti koomale ja laps abi ei saa.
Ei saa aru, mida neist teismelistest tahetakse? Kõigepealt mitme kooli sisseastumiskatsed, siis lõpueksamid ikka võimalikult karmilt… Räägime, aina räägime, et tegeleme noorte vaimse tervisega, aga tegelikkus? https://epl.delfi.ee/artikkel/95751725/enesetapp-on-eesti-noorte-number-uks-surmapohjus
Vaimse tervise õe aja saab 6 kuu pärast. Noorukite psühhiastrilexselles aastas vaid tasulised ajad.
Ei vasta tõele, kui ise asja ajada suudad.
