[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuna jalalaba on siiski väga raske koht, siis peaks laskma sel rahulikult paraneda. Räägin enda kogemustest – mulle ütles traumatoloog, et kuu aega peab saama absoluutset rahu, st. mitte mingi trenni ega üleliigset koormust. Hea on, kui ei ole vaja jalga toppida kitsasse jalanõusse. Mul vedas, oli suvi, mina käisin kuu aega plätudega. Käimisest ja tööst vabal ajal, st. õhtul, tõstsin jala tooli peale ja lasin tal puhata ja rahus olla. Traumatoloogilt pressisin veel välja (oli ka väga sõnaaher), et kuu absoluutset rahu ilma jalanõudeta oleks ideaalne ja siis kuu aja pärast TAVAJALANÕU jalga, sest muidu jalalaba deformeerub ega mahugi hiljem normaalsesse jalanõusse. Jalalaba pidi lõplikult olema paranenud ja luustunud alles AASTA möödumisel traumast.
Traumapunktis kästi siduda iga päev, aga seda ma ei teinud, kuna oli valus ja ei tundunud eriti efektiivne olevat seda haiget pöida väänata igapäevaselt. Niisiis oligi lahti, ilma igasuguse sidemeta, ei toetunud jalale kuni oli valus.
Lisan veel, et minu jalg on absoluutselt sama suur ja endine, ei mingit jälge traumast. Samas ämm, kes murdis samuti sama luu, käis kinga ja saapaga ja temal kasvas lausvalesti kokku, nii et endised kingad mitmed jalga ei lähe.[/tsitaat]
lapse ja täiskasvanu paranemiskiirus on vägagi erinev
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 05.04 12:35; 08.04 20:56;