Esileht Koolilaps Poiste emadele – milliseid vigu olete enda arvates lapse kasvatuses teinud?

Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )

Teema: Poiste emadele – milliseid vigu olete enda arvates lapse kasvatuses teinud?

Postitas:

Loen huviga juba koolifoorumit, kuigi mul poeg alles väike ja soovin väga, et oskaksin talle hea ema ja sõber olla. Usun, et seda soovib iga ema, aga alati ei pruugi see kõik toimida.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Esimese lapse vead tegin: üritasin teda mitte muuta \”memmekaks\” kergelt pidevalt äratõugates esimesel (süle)aastal. Kui väikevend sündis jäi sai ta liiga kähku \”suureks poisiks\”, kellel oli rohkem keeldusid-käskusid.
Kontakt tänaseks vähene. On küll iseseisev ja saab kõigega kenasti hakkama aga minuga suhtlema ei kipu isegi kui kusagil on probleemid. On praegu teismeline.

Teisega olin targem ja hellitasin-sületasin nii palju kui talle meeldis. Tema pärast mul muret ei ole.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.06 17:11; 04.06 22:13;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Oehh, neid vigu on palju… Tegin-teen ette-taha kõik ära, nüüd (9a) sureb kasvõi külmkapi ukse taga nälga. Niisiis ära pärsi oma lapse ettevõtlikkust, las mäkerdab ja nikerdab juba väiksena, aga las teeb ise. Mina läksin kergema vastupanu teed – et mitte pärast kogu kööki koristada, tegin talle ise võileiva vm valmis.
Lasteaiaealisena ei lubanud tal enda eest seista. Nt kui mänguasjade pärast naginaks läks, siis ikka sundisin teda oma asju teistele andma ja pigem teda tagasi tõmbuma. Liivakastist oleme ka korduvalt koju tulnud, kui teistele lastele liiva loopis. Nüüdseks on ta suht lontu, kes laseb endaga kõike teha, enda eest ta mu meelest eriti ei seisa, kuigi oleks vaja.
Pühendasin talle vist liiga palju oma aega – praegu ei oska ta iseseisvalt suurt midagi välja nuputada, ikka on nii, et emme, mängime v mul on igav vmt. Muidugi kui peres rohkem lapsi, siis seda muret ilmselt nii palju pole.
Aga lugenud ja kultuuriüritustel oleme palju käinud ja tundub, et tuleb tast selline siidikäpast intellektuaal… Ja süda on tal õige koha peal.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Natuke oleme suurema poisi ( 9 aastase) ära hellitanud sellega, et saab kõike mida tahab. Kuigi samas on meil reegel, et suuremad ja ihaldusväärsemad asjad tuleb ikkagi välja teenida…nt iga veerandi lõpus saab mingi enda soovitud asja, kui tunnistusel on kõik viied. Kui soovib mingit suuremat ja kallimat asja, siis peab korralikult käituma, aitama kodus (oma tuba korras hoida, väikese vennaga mängima jne). Ja alati on ta sellega hästi hakkama saanud. Koolist tuli nüüd aasta lõpus tagasiset, et kuna laps on nii tubli õppimises, spordis ja kaaslaste seas väga populaarne, siis kipub liigselt omi reegleid kehtestama, käsutama ja vahel üleolevalt käituma. Samas olen talle väiksest peale õpeyanud, et enda eest tuleb seista ning mitte lasta endale liiga teha. kalemisega ole kunagi probleeme olnud, pigem suudab ta sõnadega kõik paika panna (mitte ropendades ja kedagi kiusates)… mis siis omakorda tegevat õrnahingelisematele haiget. Nii, et mine võta kinni kas ja kuidas oleks õigem käituda…igal asjal on omad head ja vead:)

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Üks suur viga, mille olen teinud esimese pojaga: olen poissi manitsenud teiste juuresolekul ja see on tõelise hoobi andnud tema väärikusele/eneseteadlikkusele mehena kasvades. Olen süüdi.
Esimese pojaga tegin ka kõik lapsekese eest ära:), igaks juhuks, et ikka hea ema oleksin jne – teatud saamatust või hoolimatust on see temas süvendanud. Ei näe vajadust voodit teha või oma välimust kasida õuest tulles. Pean meelde tuletama riiete vahetamise vajadust ja mustade riiete kindlat panipaika kodus. Teadlased väidavad, et juhul kui 4-ks eluaastaks ei ole lapsele enda järelt koristamist harjutatud, siis hiljem ei ole seda võimalik ka kasvatada. Kes teab.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Oleks pidanud õppimises takka sundima. Õppis miinimumi, mis oli nelja-viieline, aga oleks võinud nõuda maksmumi. Ei viitsi elus pingutada ega millegi poole püüda, mis kergelt tuleb, seda teeb. Kui mingi asi raskust valmistab, siis loobub.
See on tõsi, et kallistada tuleb poisse kõvasti ja kaua 🙂 Järgi proovitud ja töötab, head suhted on säilinud, iseg pubekaeas ei kadunud usaldus ega austus.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Laps on 7-aastane. Hetkel ei oska veel öelda, kas olen teinud vigu või mitte. Ilmselt selguvad vead hiljem.

Praegu on ta küll rõõmus, enesekindel ja tubli poiss.
Olen teda maksimaalselt püüdnud hellitada ja hoida. Sülle ja kaissu võtnud nii palju kui võimalik. \”Suur\” olema ei ole teda sundinud.
Väiksena ta ei olnud üldse väga füüsilise kontakti otsija. Ei vajanud süles olemist ega kallistamist. Lausa tõukas mind eemale. Mul oli kohe kahju, sest ise oleksin nii väga tahtnud.
Nüüd, suuremana on füüsilist lähedust rohkem. Kallistame tihti. Sageli jääb kaisus magama. Vaatame koos raamatut või ajame juttu. Hiljem tõstan ta oma voodisse.

Selles mõttes ma teda ära pole \”memmetanud\”, et koristama ta peab ja võileiva peab ka ise valmis saama. Nii, et abituks ma teda kasvatanud pole.
Küll aga on asju, millega ta toime ei tuleks. Näiteks poodi üksi ta ei läheks ning ühiskondliku transpordiga ka ei sõidaks. Seda pigem vist seetõttu, et selleks pole siiani vajadust olnud.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.06 21:58; 03.06 22:11;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina mäletan oma lapsepõlevst, kuidas ma tahtsin sülle ronida ja kallistusi .. aga ema oli vist Spocki vm.liiga palju lugenud ja ei lubatud meid vanematele kaissu ja sülle. Siiamaani on okas hinges ja lähedust emaga pole. Oma poega (praegu 6) musitan ja kallistan ja võtan sülle väga palju. Mõned sugulased vaatavad imelikult. Aga viimasel enam poja ei taha ka nii palju oma hellitusi .. ju on normi täis saanud. Mina näiteks ei saanudki.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina mäletan oma lapsepõlevst, kuidas ma tahtsin sülle ronida ja kallistusi .. aga ema oli vist Spocki vm.liiga palju lugenud ja ei lubatud meid vanematele kaissu ja sülle. Siiamaani on okas hinges ja lähedust emaga pole. Oma poega (praegu 6) musitan ja kallistan ja võtan sülle väga palju. Mõned sugulased vaatavad imelikult. Aga viimasel enam poja ei taha ka nii palju oma hellitusi .. ju on normi täis saanud. Mina näiteks ei saanudki.[/tsitaat]Imelik, mul on oma lapsepõlvest täpselt samad tunded. Otseselt midagi halvasti ei olnud peresuhetes, aga hellust sain väga vähe. Sülle võtmist ja kallistamist peaaegu ei mäleta. Kuidagi mäletan hoopis füüsilises mõttes tõrjumist ja pigem külmust ning kohati isegi liigset rangust. See kaugendas mind emast juba üsna varases nooruses ning praegu, täiskasvanuna on meie omavaheline suhtlemine väga külm ehkki tegelikult kohtume ja suhtleme väga tihedalt. Ma ei mäletagi, et oleksin oma ema täiskasvanuna kallistanud või kunagi temaga väga sooje ja usalduslikke jutuajamisi pidanud.
See selgitab ka minu teismelise- ja täiskasvanuea suuri komplekse ning väga madalat enesekindlust. Nüüdseks olen sellest siiski üsna üle saanud, aga ikkagi…

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.06 21:58; 03.06 22:11;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kindlasti soovitan anda lapsele aega areneda, mitte teda sundida. St niipalju, kui võimalik, tasub kannatlik olla – kõik tuleb omal ajal. Vähemalt meie pojal, kes praegu 9, küll. Enamasti olin kannatlik, aga mõned aspektid olid, kus oleks võinud ka kannatlikum olla veelgi. Ja hellust-hellust-hellust vajavad poisid. Nad on tegelikult palju õrnemad kui tüdrukud, palju rabedamad. Ja kiitust on vaja väljendada, see tuleb ainult kasuks. Isegi siis, kui oleks nagu eestlaslik tunne, et mis seal ikka kiita on – ikkagi tuleb kiita.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

mina arvan et paljuski sõltub lapse saatus tema enesehinnangust mis ta kodust kaasa saab. kõik, mis seda maha materdab, annab hoobi kõrgele-kaugele lennata. Enesekindlus, töökus ja julgus kompenseerivad tihti n. mitte nii kõrged vaimsed võimed. kui laps tunneb, et teda armastatakse ja ta enesehinnang on adekvaatselt kõrge julgeb ta unistada ja hakkama saada.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja kiitust on vaja väljendada, see tuleb ainult kasuks. Isegi siis, kui oleks nagu eestlaslik tunne, et mis seal ikka kiita on – ikkagi tuleb kiita. [/tsitaat]

Väga hea teema, väikeste poiste emana loen suure huviga :).

Aga selle kiitmise asja peale hakkasin ma just ühel päeval mõtlema ja just selles võtmes, et ei tea, kas nüüd vist kiidame liiga palju oma peagi 3 saavat last, sest teeme seda tõesti põhimõtteliselt iga kord, kui laps midagi hästi teeb, ka siis kui see on selline üsna tavaline asi nagu ilusti potile minek või pudrukausi tühjaks söömine. Ja ei ole see ka niisama sunnitult või suusoojaks, täitsa südamest tuleb alati :). Me mehega tunnustame teineteist samuti väga sageli. Aga hakkasin mõtlema, et tegelikult tunnustame lapsi ilmselt keskmisest oluliselt rohkem, samas kui laps näiteks lasteaeda ja sealt edasi kooli läheb, siis vaevalt teda seal pidevalt lihtsalt tavapärase normaalse käitumise eest pidevalt kiidetakse. Ja kas sellisel juhul võib tekkida probleem, kuna lapsele jääda võib mulje, et ta ei olegi enam piisavalt tubli? Vist tuli üsna segane jutt :), aga äkki sooovib keegi just sellel kiitmise teemal mõtteid ja kogemusi vahetada?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu mõtted hakkasid hetkel hoopis seda rada käima, et millised suhted olid teie meestel oma emadega? Et kas see hellitamine ja ülimalt heade suhete hoidmine oma emadega ei maksa tulevikus kuidagi teisiti kätte? Noh, et uut peret luues emast raske lahti lasta? Väljendus veidi kohmakas, aga ehk mõistate. Mis arvate – millised ema-poja suhted oleksid ideaalsed mõeldes kaugemale tulevikule? Et oleksid hundid söönud, lambad terved?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu mõtted hakkasid hetkel hoopis seda rada käima, et millised suhted olid teie meestel oma emadega? Et kas see hellitamine ja ülimalt heade suhete hoidmine oma emadega ei maksa tulevikus kuidagi teisiti kätte? Noh, et uut peret luues emast raske lahti lasta? [/tsitaat]
See üksinda kindlasti ei maksa kätte.

Need, kes emast lahti ei taha lasta on pigem sellised ülikontrollivate ja kõike ette-taha ära organiseerivate emade võsukesed, mulle tundub (vaadates tutvusringkonda).

Kui lapsel lasta iseseisvuda siis kui ta on selleks valmis ja mitte teda enda külge klammerdada liigse kontrollivusega, ei tohiks küll midagi juhtuda.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.06 17:11; 04.06 22:13;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Vigu ilmselt veel raske hinnata, vanem poeg saab kohe 8-aastaseks. Loomu poolest on ta minusse, tagasihodlikum, jutustamine ei laabu nii ludinal (küsimuste toel) jne.
Siiski olen teinud lapse väikelapse eas ühe vea, mida ma väga kahetsen ja teise lapsega teadlikult väldin. Tagantjärgi tundub, et see oli mingit laadi masendus, hilisem sünnitusjärgne depressioon. Olin sageli kuri ta peale, kui ta oli nii aastane ja natuke peale- ta ei jäänud ise magama ja sellega oli meil pikalt mingi kamm ja see tekitas minus sellist stressi…. Olid rasked ajad minu elus ning olime omapead täiesti, Eestist ära. Kuidagi nii ta läks, et ei osanud sellest stressitekitavast ringist välja saada. Seda kurjustamist väikese inimese peale kahetsen siiani ja jäängi kahetsema.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Poissi on kasvatada raske ja vigu teha väga kerge. Seda eriti kui laps ei ole selline klassikaline \”virk ja tubli laps\”, vaid paras tuulepea ja rahutu hing, kes lisaks pole veel eriti hea peaga. Tänagi küsisin endalt, et mida ma valesti olen teinud. 7. klassi lõpetanud poiss tõi koju tunnistuse, kus aastahinded on peaaegu kõik kolmed ja veerandihinnete seas ka üks 2. Samas tean, et kuigi poiss pole just üliandekas, on ta siiski võimeline palju enamaks – aga tohutu laiskus ja lohakus ei lase.
Samas on poisiga hea usalduslik suhe, ta on tore ja siiras, hoolib väga nii minust kui ülejäänud pereliikmetest. Tegeleb ka väga toredate hobidega, mida keelata (halva õppeedukuse tõttu) ei oleks mul südant.
Kuna minu ema oli minuga ülirange ja ma näen, kuidas see kokkuvõttes minu enesehinnangule on mõjunud, olen poisiga üritanud teistmoodi käituda. Aga tõenäoliselt oleks siiski mingites nõudmistes jäigem ja järjekindlam pidanud olema.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Väga hea teema, loen huviga. Kas on kellelgi ka probleeme olnud, et ise tahaks ühtmoodi teha, aga lapse isa teeb teistmoodi ja kehtestab oma reegleid, lapse ees ka ema korraldused ära muutes?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kasvatusvigadega on nii, et kunagi ei tea ju, mis oleks juhtunud, kui oleks teisiti käitunud oma lapsega. Tagantjärgi hea targutada.
Aga olen mõelnud, et mina oleks oma poja hoidnud arvutist eemale nii kaua, kui see võimalik oleks olnud. No, et hoiaks ära sellised olukorrad, kus kutsud 2-3 aastase arvutisse ja näitad, et vaata kui tore mäng jne. Rääkimata olukorrast, kus arvuti lapsehoidjat asendab.
Ilmselt käiks see tüdruku kohta ka, aga mul on tunne, et poistest saavad kergemini arvutisõltlased.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )


Esileht Koolilaps Poiste emadele – milliseid vigu olete enda arvates lapse kasvatuses teinud?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.