Teema: Poiste käitumishinne

#2851894:

Õpetaja,

õpetajakutse kahjuks ei sobi igale inimesele. Nagu ka siin teemas näha, oled sina siin ainus, kes reaalselt räuskab ja emmotsioonitseb. Kohati on need sõnavõtud nii labiilsed, et tõesti tuleb vist jumalat tänada, et reaalses elus sinuga kokku puutuma ei pea.

Õpetaja amet ei tee kellestki püha lehma kui ta seda ise ei ole.

Olen sinuga täiesti ühel meelel, lugesin selle nn õpetaja kirjutisi ja mõtlesin, et sellise õpetajaga küll reaalses elus kohtuda ei sooviks. Mul on naabriks ka üks selline pedagoog, päris õudne, muide räuskabki reaalses elus aegajalt, ei süvene olukorda vaid karjub ja lahmib. Kunagi mõtlesin, et näe kui hea selline õpetaja kohe naabriks, et kui lapstel raskusi on, siis saab lähedalt abi otsida, loomulikult sobiva tasu eest, aga kindlasti oma last ma temale õpetada ei anna.

Kuivõrd tütarlaste areng on teatud vanuses kiirem, siis on senine koolipraktika eelistanud viimastel aastakümnetel naissugu. Tunduvalt rohkem on üldhariduskooli alg- ja keskastmes raskustega poisse.

Tarbimisühiskonna tavakool orienteerub kesksoolistele (võrdõiguslikkuse sildi all). Kuna meil on enamuses naisõpetajad, kujunevad segaklassis paratamatult tütarlapsed oma eeskujuga eeskätt poiste distsiplineerimise vahendiks. Nii kujuneb välja kooli orientatsioon naiselikku käitumismudelit toetavale väärtussüsteemile, mille üheks tagajärjeks on ka poiste tüdrukutest tunduvalt suurem koolist väljalangevus.

Poiste kõrvalejäämine, edutus ja madal enesehinnang ning tüdrukute kindlusetus ja domineerimisvajadus on olulised probleemid.

VHK-s on poistele ja tüdrukutele võrdsete tingimuste loomiseks poiste ja tüdrukute klassid. Murdeea lõpul, kus arengutasemed enam-vähem võrdsustuvad jätkub õppekorraldus juba teisel alusel. See ei tähenda soolist isolatsiooni põhikoolis, vaid pedagoogilist kontseptsiooni, mille raames tüdrukute ja poiste suhtlemine on korraldatud kindlate rollisuhete alusel. Pedagoogide koostöö klasside integreeritud üritustes ja klassivälises töös omandab selle kontseptsiooni kohaselt eriti olulise koha
kooli kasvatussüsteemis.

Kutsumusega õpetaja, kes näeb enda töös rohkemat kui lihtsalt igapäevaste tundide läbiviimist ja distsipliiniprobleemi, suudab seda kontseptsiooni reeglina ka teadvustada ja teostada.

#2852300:

Kus sa ometigi töötad? Tahaksin ka oma lastele just sellist kutsumusega õpetajat, õpetajaid.
Nii tore, et ka teistsuguseid õpetajaid on:)

Aitäh. Ma ise pole õpetaja, aga mu lapsed õpivad VHK-s, kus kehtib selline pedagoogiline kontseptsioon.

#2852351:

#2852327:

#2852300:

Kus sa ometigi töötad? Tahaksin ka oma lastele just sellist kutsumusega õpetajat, õpetajaid.

Nii tore, et ka teistsuguseid õpetajaid on:)

Aitäh. Ma ise pole õpetaja, aga mu lapsed õpivad VHK-s, kus kehtib selline pedagoogiline kontseptsioon.

Selle kontseptsiooni juurde käib ka ootus lapse keskmisest kõrgematele vaimsetele võimetele. Vean kihla, et selle (14x kommenteerinud) tibuemme lapse vaimsed võimed on allapoole keskmise. Lisaks on VHK-l alati vaba voli minema saata lapsed ja nende vanemad, kes koolis oma kliendiõigusi nõudma hakkavad või õpetajaid mõnitama hakkavad (mida see lapsik lapsevanem on siin teemas korduvalt teinud).

Õppimisalane pinge on lastel VHK-s väga suur. Mingil hetkel ei teagi enam, kumb pinge on suurem: kas meeletu õppimistamp VHK-s või halvast suhtluskeskkonnast tingitud suur stress tavakoolis.

Nii et tuleb sul, tibuemme, leppida koolis nende “kutsumuseta” õpetajatega ja tuleb minul taluda tavakoolis ruigavaid teismelisi. Minul on siiski voli hinnata ebasobivalt käituvaid lapsi mitterahuldavaga. Ja minul on võimalus edasi liikuda parema õpikeskkonnaga kooli, kus kõigist tavakoolide õpetajatest saavad järsku head õpetajad, sest nad õpetavad headest kodudest pärit häid lapsi. Ja kui ka juhtub sekka mõni probleemne, on võimalik talle erilahendused leida või siis lihtsalt sundida koolist lahkuma.

Aplaus klounile 😀 !

#2852219:

Kuivõrd tütarlaste areng on teatud vanuses kiirem, siis on senine koolipraktika eelistanud viimastel aastakümnetel naissugu. Tunduvalt rohkem on üldhariduskooli alg- ja keskastmes raskustega poisse.

Tarbimisühiskonna tavakool orienteerub kesksoolistele (võrdõiguslikkuse sildi all). Kuna meil on enamuses naisõpetajad, kujunevad segaklassis paratamatult tütarlapsed oma eeskujuga eeskätt poiste distsiplineerimise vahendiks. Nii kujuneb välja kooli orientatsioon naiselikku käitumismudelit toetavale väärtussüsteemile, mille üheks tagajärjeks on ka poiste tüdrukutest tunduvalt suurem koolist väljalangevus.

Poiste kõrvalejäämine, edutus ja madal enesehinnang ning tüdrukute kindlusetus ja domineerimisvajadus on olulised probleemid.

VHK-s on poistele ja tüdrukutele võrdsete tingimuste loomiseks poiste ja tüdrukute klassid. Murdeea lõpul, kus arengutasemed enam-vähem võrdsustuvad jätkub õppekorraldus juba teisel alusel. See ei tähenda soolist isolatsiooni põhikoolis, vaid pedagoogilist kontseptsiooni, mille raames tüdrukute ja poiste suhtlemine on korraldatud kindlate rollisuhete alusel. Pedagoogide koostöö klasside integreeritud üritustes ja klassivälises töös omandab selle kontseptsiooni kohaselt eriti olulise koha

kooli kasvatussüsteemis.

Kutsumusega õpetaja, kes näeb enda töös rohkemat kui lihtsalt igapäevaste tundide läbiviimist ja distsipliiniprobleemi, suudab seda kontseptsiooni reeglina ka teadvustada ja teostada.

Milles see kontseptsioon siis täpsemalt seisneb? Ja mismoodi näeb välja tüdrukute ja poiste suhtlemise korraldamine kindlate rollisuhete alusel? Niimoodi väljendatuna kõlab see veidi veidralt mu meelest.
Kas ei oleks siiski ideaalvariant see, kui õpetajad suudaksid arvestada mitte tüüpilise poisi ja tüüpilise tüdruku arengu ja käitumislike iseärasustega, vaid iga lapse eripäradega? Mul on näiteks üks laps üsna poisilik tüdruk, ta saab klassis paremini läbi just poistega ja suhtleb meelsamini nendega. Tüdrukuteklassis tunneks ta end arvatavasti üsna halvasti.
Mulle ausalt öeldes sobib tegelikult päris hästi, et mu laste käitumishinne enamasti “hea” on. Eeskujuliku käitumisega olin ma kunagi ise – viks, viisakas ja korralik, kes kunagi mingisse jamasse ei sattunud, seda peamiselt tänu sellele, et ma end igasugustest huvitavatest ettevõtmistest eemale hoidsin ja tegin alati nii, nagu kästud. Mu lapsed mängivad vahetundides poistega õues jooksumänge, jäävad vahel tundi hiljaks ja julgevad oma arvamust avaldada ka nende õpetajate tundides, kellele see eriti ei meeldi. See, et nad julgevad elada ja asju ette võtta, on minu jaoks olulisem kui eeskujulik käitumine.

#2852946:

#2851845:

Sa pakud koostööpartneriteks selliseid, kes ei saa aru, et sõnad “piinlik” ja “häbi” on sünonüümid?

seletava sõnaraamatu järgi häbi ja piinlikkuse tähendusväljad päriselt ei kattu, aga osaliselt siiski.

Sünonüümidest käib jutt. Vaata sünonüümisõnastikku. Seletamine ja sünonüümid on ka täiesti erinevad mõisted.

Ee… Ma saan aru, et emotsioonid on siin sundinud inimesi ennast liialt kiirustades väljendama, aga loodetavasti see esimene lause ei tule siiski eesti keele õpetajalt. Lastele õpetatakse selliseid mõisteid nagu “sünonüümid” jmt küll pisut lihtsustatult võrreldes sellega, kuidas neid teaduskeeles kasutatakse. Siiski peaks mu meelest ka kooliõpetuses sünonüümide esimene kriteerium olema see, et nende sõnaliik on üks ja sama. Sõna “piinlik” on omadussõna ja “häbi” on nimisõna. See, et neid saab lausesse ühtemoodi paigutada: “Mul on häbi/piinlik”, ei tee neid veel grammatiliselt sarnasteks. Võib ju öelda ka, et mul on laps või mul on külm.

Teine asi, et psühholoogid teevad häbitundel ja piinlikkustundel kindlasti vahet. Ja tegelikult teeb vahet juba ka tavakeel, mida kirjeldabki seletussõnaraamat. Lingvistina ma ei saa aga ka kuidagi nõustuda väitega, et seletamine ja sünonüümid on täiesti erinevad mõisted. Sõna tähendust seletada on kõige lihtsam just sünonüüme kasutades (või siis tähenduselt üldisemaid sõnu, hüponüüme kasutades, millele lisatakse täpsustusi: Mis see mess on? – Mess on niisugune suur laat, kus oma kaupa tutvustavad ja müüvad suured ettevõtted). Ja sünonüümias eristatakse täielikku ning osalist, lähisünonüümid on sellised, mida igas kontekstis ei saa kasutada nii, et tähenduses midagi ei muutuks. Sõnad “häbi” ja “piinlikkus” on niisiis lähisünonüümid.

Aga mis sõnaraamatutesse puutub, siis “Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” on kõige mahukam tänapäeva eesti keelt kajastav teatmik, mis peaks andma vastused ka selle kohta, millised sõnad on omavahel sünonüümsed ja mil määral. Just selle seletava osa kaudu. “Sünonüümisõnastikku” on vaja kasutada siis, kui mingit teksti koostades või tõlkides juhe kokku jookseb ja õige sõna keele peale ei tule. Siis on vahel sealt võimalik see üles leida. Aga seal reastatakse just nimelt kõikvõimalikke lähisünonüüme, nende konkreetset tähendusvälja täpsustamata. Ja kui keegi veel ei tea, siis ÕS tuleb lahti võtta siis, kui vaja teada kehtivat keelenormi: nt kuidas mingi sõna kasutus on normeeritud.

Issand, anna kannatust!
Tegemist on ÜHENDtegusõnadega: ON häbi ja ON piinlik. Ja need ON sünonüümid (vutt-vutt eki.ee sünonüümisõnastik lahti!).
Ja ÜHENDtegusõnadena siin neid mõlemaid ka kasutati.
Olen, jah, eesti keele õpetaja.
Ja see on masendav, missuguse enese- ja järjekindlusega lapsevanemad oma lastega kahasse oma lollust demonstreerivad.
Suure kaarega häbi-häbi sulle ja mine nurka oma lollust häbenema!!!

Lingvist ka veel!
See, et sa tõlkima oled õppinud, ei tähenda, et sa põhikooli tasemel keeleteadusest oleksid aru saanud.
Ja selline lollidest koosnev põlvkond hakkab teie lapselapsi koolides õpetama.

#2851953:

#2851894:

Õpetaja,

õpetajakutse kahjuks ei sobi igale inimesele. Nagu ka siin teemas näha, oled sina siin ainus, kes reaalselt räuskab ja emmotsioonitseb. Kohati on need sõnavõtud nii labiilsed, et tõesti tuleb vist jumalat tänada, et reaalses elus sinuga kokku puutuma ei pea.

Õpetaja amet ei tee kellestki püha lehma kui ta seda ise ei ole.

Olen sinuga täiesti ühel meelel, lugesin selle nn õpetaja kirjutisi ja mõtlesin, et sellise õpetajaga küll reaalses elus kohtuda ei sooviks. Mul on naabriks ka üks selline pedagoog, päris õudne, muide räuskabki reaalses elus aegajalt, ei süvene olukorda vaid karjub ja lahmib. Kunagi mõtlesin, et näe kui hea selline õpetaja kohe naabriks, et kui lapstel raskusi on, siis saab lähedalt abi otsida, loomulikult sobiva tasu eest, aga kindlasti oma last ma temale õpetada ei anna.

No näed, ilmselt see sinu naaber on minu lapse õpetaja. Sõimab lapsi lolliks ja kisub käisest. Inimene peaks kaaluma teist ametit kui närvid läbi on, haledad õpetajad.

miks sa oma poja plikade klasdi jätsid?? niiigi on kaksikute probleem pidev koosolemine….

mum on samast soost kaksikud ja ma yritan neid vähe lahus hoida. õnneks on kummalgi erinev tugevsim külg, kuigi on identsed

#2852351:

Selle kontseptsiooni juurde käib ka ootus lapse keskmisest kõrgematele vaimsetele võimetele.

Ei käi. VHK-s on oluline ületada katsetel nn nullkriteerium.

minu poisil, tavalises tallinna koolis, on käitumine enamasti rahuldav. kui õpetajatelt selle kohta küsin, siis ega konkreetset vastust ei tulegi. kord jooksis vahetunnis, siis küsis tunni ajal valel ajal vale küsimuse, ükskord ei tõusnud vist õpetaja palve peale krapsti püsti, vaid reageeris aeglasemalt..
käskkirju tal pole, ropendamist ega füüsilisi kontakte ka mitte, samuti pole suitsetamist ega alkotarbimist. tavaline poiss. olen juba harjunud et käitumine rahuldav, mul heameel et hinded neljad-viied.

#2854036:

#2852351:

Selle kontseptsiooni juurde käib ka ootus lapse keskmisest kõrgematele vaimsetele võimetele.

Ei käi. VHK-s on oluline ületada katsetel nn nullkriteerium.

VHK-s on meeletult kõrged nõudmised lapse vaimsele võimekusele. Nullkriteerium või mitte, aga seal koolis saavad hakkama vaid väga targad lapsed. Üsna kõva närvikava peab lastel ka olema, sest nii mõnigi õpetaja lubab seal endale seda, mis Perekooli valdava enamuse tibuemmesid šokiseisundisse viiks.

#2854886:

VHK-s on meeletult kõrged nõudmised lapse vaimsele võimekusele. Nullkriteerium või mitte, aga seal koolis saavad hakkama vaid väga targad lapsed. Üsna kõva närvikava peab lastel ka olema, sest nii mõnigi õpetaja lubab seal endale seda, mis Perekooli valdava enamuse tibuemmesid šokiseisundisse viiks.

Ei usu. Meie perel on mitme lapsega ja paljude õpetajatega kogemused VHK-ga alates aastast 2005 ja pole kordagi sellist mentaliteeti täheldanud.