Hiljuti täiskasvanuks saanud pojal on omavanune pruut, kellega nad on koos olnud umbes 1 aasta. Nad ei käi ühes klassis, küll aga ühes koolis, omandavad keskharidust, seega elab poeg veel kodus meie ülalpidamisel, samamoodi poja tüdruksõber peaks elama oma kodus.
Mõlemad elame põhimõtteliselt Tallinnas, me küll veidi linnast väljas, kuhu peab sõitma maaliini bussiga, aga see pole probleem, sest õpilastele on sõit tasuta. Meie ja tüdruksõbra elukoha vahemaa on autoga umbes 20 minuti tee, ühistransporti kasutades veidi rohkem, sest peab maakonnaliinilt linnaliinile ümber istuma, aga mida ma tahan öelda, et pole probleemi piisavalt tihti kohtuda, kui noored seda soovivad. Minu poeg sai alles ka autojuhtimisõiguse, mille tõttu saab ta pere autot kasutades veel mugavamalt tüdruku juures või temaga kuskil mujal käia.
Mina olen enda arvates hästi tolerantne, sõbralik inimene, püüan alati kõiki mõista ja ei soovi konflikte, samas vajan palju privaatsust. Mees on jälle otsekohene, ütleb kõik välja mis mõtleb, ütlemised on tihti väga teravad, ning satub tihti selle tõttu konfliktidesse, suhtleb palju, kuid kodus soovib ka privaatsust. Meil on ka veidi noorem teismeline laps, kes on küll teismeline, kuid väga tagasihoidliku loomuga, kelle jaoks kodu on kindlus. Õnneks mõlemal lapsel on omaette toad.
Kui poeg sai pruudiga tuttavaks olime õnnelikud, kuni poeg pruudi meie juurde tõi ja ta väga tahtis et tüdruk ka ööseks jääks, see oli eelmisel suvel, meil polnud selle vastu midagi. Siis hakkasid probleemid peale, poeg küsis järgmisel päeval uuesti, kas tüdruk võib veel üheks ööks jääda ja nii kordus iga päev. Mina ei tahtnud poega kuidagi solvata , andsin küll talle vaikselt mõista, et tüdruk võiks vahepeal koju ka minna, pole harjunud et nii pikalt külalised on, sest meie jaoks oli ta võõras ja ta elab ju põhimõtteliselt siin samas, võivad linnas kohtuda näiteks. Kui tüdruk oli esmakordsel kohtumisel neli ööd meil olnud, ütles mees lõpuks, et tüdruk peab ära minema ja seekord ta ka läks. Paari päeva möödudes küsis poeg jälle, kas tüdruk võib meile tulla, no ütlesin et pole kunagi keelanud tal kedagi külla kutsuda, kuid teeme nii, et meie juures siiski rohkem kui paar päeva korraga ei ole, poeg lubas, kuid tüdruk tuli ja tundus et ei tahagi enam ära minna, oli vist umbes nädala, siis paar päeva kodus ja tuli jälle ning nii on käinud terve aasta. Mees on terve see aasta päris kuri, sest tüdruk käitub nagu nad oleksid juba abielus ja meie kodu oleks nagu tüdruku kodu ka. Tuleb siia lamab päevad läbi voodis, surfab telefonis, öösel ei maga, kilkab kõvasti, kuulab poja toas telekast YouTube videosid öösel, teine laps ei saa kõrvaltoas magada ja ka meie kaugemal asuvas toas kuuleme. Mees käib neid öösel keelamas, tüdruk ei tee väljagi, poeg vabandab ja paneb vaiksemaks, kuid varsti läheb jälle muusika valjemaks. Kui palun noortel midagi teha, teeb ainult minu poeg, tüdruk ei tee kuulmagi. Näiteks nüüd viimasel nädalavahetusel tegin süüa, poeg tuli kööki, tahtis hakata tüdrukule võileiba tegema, ütlesin, et söök saab varsti valmis, pole mõtet praegu võileiba süüa, ta jäi kööki aitas mul seal midagi toimetada. Tüdruksõber tuli ka kööki vaatama, kus ta võileib jääb ja palusin tal selle peale tomati – kurgi salatit teha, tüdruk ütles, et tema ei oska, las minu poeg teeb ise, olen alati sellise vastusega leppinud ja solvumise alla neelanud, kuid seekord ütlesin talle esimest korda vastu, jäin hästi rahulikuks ning vastasin talle, et ma palusin just sul teha poeg teeb praegu midagi muud, kuid ikka ta nihverdas ära, läks köögist ära, lükates salatimaterjali minu poja ette. Rääkisin sellest ka mehele hiljem, mind jäi see asi kuidagi piinama, et palun tüdrukul väikest asja teha ja ta lihtsalt keeldub. Ma oleksin pidanud keele hammaste taga hoidma, teades oma meest, ta läks ja karjus seda kuuldes tüdrukule, et lähed siit ära, kaua me peame sind siin taluma, kui sult midagi palutakse, sa teed selle ära, kuid sa ei tee väljagi, väljas ei käi, oled terve päeva voodis, meile selline elu ei sobi. Tüdruk ütles lihtsalt, et ei taha ära minna, mille peale mees ütles et teda ei huvita, kui ta ütleb et peab minema, siis nii on. Mulle tundus, et mees teeb tüdrukule haiget ja ütlesin, et päris nii pole viisakas öelda, siis leppisime kokku, et tüdruk läheb ära järgmisel päeval. Kui järgmise päeva õhtul tüdruk ikka veel meil oli, hakkas mees jälle peale, et pidid ju ära minema, miks sa ikka veel siin oled, kas sa ei saa aru, mida räägitakse, sinu kodu pole siin, me tahame oma kodus vahel oma perega rahulikult ka olla, sa pole meie pere liige, et selleks saada pead selle välja teenima. Tüdruk ütles, et ainult siis läheb ära, kui minu poeg viib ta autoga ära, lubasime, sest see olukord kodus oli juba käest ära läinud, vähemalt saaksime temast mõneks päevaks lahti. Kui tüdruk on üldse nõus vahel toast välja minema, siis selleks, et pojaga autoga sõitma minna. Olen lubanud vahel veidi poja küsimise peale sõita, et teevad väikese tiiru, kuid poeg viib tüdrukut autoga mööda Eestit seiklema, saab täis paagiga auto ja tuleb tühja paagiga tagasi, tavaliselt lähevad õhtul ja hommikupoole ööd jõuavad tagasi, mina ei saa magada ja muretsen, helistan. Viimasel ajal pole ma pojale selliste käikude pärast autot lubanud, kuid nüüd viimati lubasime, et viib tüdruku ära ja tuleb kohe tagasi, kuid jälle kordus sama, kui kahe tunni pärast minekut, poega tagasi polnud, hakkasin helistama ja olid jälle läinud ei tea kuhu päikeseloojangut vaatama, poeg jõudis koju öösel kell kaks.
Viimasel ajal on kõik see noorte käitumine meie peret hakanud eriti häirima, et tüdruk tahabki nagu meie juures elada, koju läheb paariks päevaks, samas meie juures midagi ei tee, isegi välja ei lähe, poeg käib vahel üksi poes või jalutamas, tüdruk kaasa ei lähe. Alguses poega ta üldse enda juurde ei kutsunud, nüüd vahel on poeg 1 – 2 päeva kaupa tüdruku juures ka olnud, aga põhilise aja tahavad siin koos olla.
Meil kõigil on muidugi selle aasta sees sünnipäevad olnud, mille ajal tüdruk on siin olnud, pole ta kordagi kellelegi õnne soovinud, rääkimata lilleõie toomisest, midagi muud me ei ootagi. Ta teab ise, et tuleb kellegi sünnipäev, sest ise ütleb, et tahaks ka sünnipäevale tulla. Isegi minu pojale, oma poiss-sõbrale, ei teinud sünnipäevaks kingitust. Talle tegime küll, poeg veel eraldi, sest tüdruk oli pidevalt meelde tuletanud, et tahab kinki ka. Samamoodi jõuludega, olid isegi kokku leppinud, et teevad omavahel kingitused, poeg kutsus mind appi ostma, hoolega valisime, et tüdrukule rõõmu valmistada, aga ta vastu ei saanud midagi. Poeg vist vaikimisi teadis seda, sest ütles et kinkimise rõõm on palju suurem, olen talle seda õpetanud ja see ongi õige, polegi vaja midagi, aga kõik nende suhtes on kuidagi ühepoolne. Asi on ka viisakuses. Saan aru, et tüdruku peres on rahamured, keegi ei ootagi temalt midagi muud, kuid kasvõi isetehtud kaarti ja ühe 1 eurose või suvel oma korjatud lilleõie või oma peikale kasvõi väikese šokokaadi võiks ikka tuua, sest žest on oluline, mitte asi, vaid see et sünnipäevalapse peale on mõeldud.
Samas on hakanud juhtuma imelikud asjad, poja rahakotist kodus kadus raha, poeg ise ütles mulle seda, kui mainisin tema tüdrukut, poeg vihastas. Tavaliselt ma ise ei tea täpselt palju mu rahakotis sularaha on, palju pole, maksan tavaliselt kaardiga, aga kord võtsin ühe kindla asja jaoks sularaha välja, kuid kui seda kindlat asja, mille jaoks sularaha võtsin, ostma läksin, oli umbes pool raha mu rahakotist kadunud, tean kindlalt et võtsin õige summa ning muud selle eest ei ostnud. Küsisin oma raha kohta kõigepealt pojalt, kes ütles, et tal on ju kontol raha ja kui pole küsib minult, on alati mõistlike asjade jaoks minult raha saanud, miks peab ise võtma. Teine laps ei teadnud ka midagi, ta pole seda tüüpigi, et kelleltki midagi võtaks, lausa sai šoki et üldse temalt midagi sellist küsin või meie kodus selline asi juhtunud on, et rahakotist raha kadunud. Isegi mehelt küsisin, et äkki oli tal sularaha vaja ja võttis mu kotist, mille peale mees muidugi vihastas ja ütles, et ta kunagi ise ei võtaks mu kotist raha, kui tõesti peaks selline olukord tulema küsiks minult, mitte ei võtaks salaja, saan aru küll, tal pole vajadust minu kotist raha võtta. Jäi üle ainult poja tüdruksõber, sest pojal ju kadus ka sularaha rahakotist. Kui pojale seda mainisin, eitas ta kõike, ütles et pole võimalik, ta on oma raha ise kuhugi kindlasti ära pannud, mille leiab varsti üles. Ütles et võibolla on sularaha eest maksnud ja oma raha ära kulutanud, nii et täpselt ei mäleta, tüdruk pole kindlasti võtnud. Kuigi kurtis ise alguses mulle oma raha kadumist, hiljem eitas seda või vabandas et on ise selle ära pannud või kulutanud. Kummalised lood igal juhul. See raha kadumise juhtum pani meest poja tüdruksõpra veel rohkem vihkama, mina aga püüan tüdrukut välja vabandada, et me pole ju näinud, kes võttis ja alusetult süüdistada ei saa.
Nii hea on kodus olla, kui poja tüdrukut siin pole, poeg on üksi hästi arukas ja tore, nii kui tüdruk tuleb, on nad ainult poja toas, poeg teenindab tüdrukut, koolitööd on tegemata, poeg käitub pereliikmetega tüdrukuga olles kohati ülbelt ja on vastutustundetu, nagu see auto asi, lubab teha väikese tiiru, kuid sõidab põhimõtteliselt terve Eesti läbi, saan isegi aru, sest alles load saanud inimene, tahab palju sõita, aga mees ei saa aru, meie suhted mehega on halvenenud.
Tüdruk on lisaks kõigele muule külla tulles ka ebaviisakas, ei ütle tere jne, see häirib rohkem mu meest, mina tervitan tüdrukut tavaliselt ise esimesena sõbralikult, püüan ise eeskuju näidata.
Poeg on väga armunud, silmaklappidega, ütleb et tema jaoks on see tüdruk just õige.
Kuidas käituda, et keegi haiget ei saaks, pojaga head suhted säiliksid, aga viisakalt öelda, et me keegi ei taha, et ta pruut meil käib, võibolla paar päeva kannataks, mitte rohkem. Oleme pojale otse öelnud, siis solvub tema ja suhted rikutud ja paari päeva pärast anname järgi, et las ta siis tuleb paariks päevaks, aga teame juba ette et enne paari nädalat ta siit ei lahku, poeg ütleb et see pole nii, aga ikka läheb meie ütlus täide.
Kas oleks mingit head lahendust, tüdruk ei taha lihtsalt linnas kohtuda, ta tahab just meile tulla, mis selle vastu aitaks, nii et keegi haiget ei saaks? Kui käitume oma kodus tüdrukuga nõmedalt, mees on seda teinud, ei lähe tüdruk ikka kuhugi, aga poeg on solvunud, minu mõistus on otsas ja tundub, et poeg jääb eluks ajaks oma esimese armastusega kokku. Kodus on pidev pinge.
Lohutage kasvõi mind kuidagi.
Lisaks veel, tüdruku vanemad pidid ka ütlema, et hoia sellest poisist kümne küünega kinni, tüdruk oli ise seda pojale öelnud, poeg ütles mulle. Muidugi tüdruku vanemad ütlevad nii, poeg on minu arvates hästi kasvatatud, viisaka käitumisega, abivalmis, kena välimusega, kes oma lapsi ei kiidaks, aga nii ongi.
Poeg ei vaata teiste tüdrukute poolegi, et võiks keegi teine silmapiirile tulla ja see viimane lause käib muidugi minu põhimõtete vastu, kui ühega koos on, aga praegu on tunne, et ükskõik mis hinnaga võiks pojal elumuutus tulla.
Mees eile küsis minult, et ütleksin talle mõne poja pruudi kohta käiva hea omaduse, tema oli terve päeva sellele mõelnud ja polnud mitte ühtegi omadust suutnud välja mõelda, kusjuures ühtegi konkreetset head omadussõna ma ei osanud ka välja mõelda, mis poja pruuti reaalselt iseloomustaks, peale selle, et ju pojale meeldib temaga koos olla ja kui poeg on õnnelik, peaksime ka meie rahul olema, aga miks me pole?