Esileht Pereelu ja suhted Poja pruut ja tema käitumine

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 123 )

Teema: Poja pruut ja tema käitumine

Postitas:
Kägu

Hiljuti täiskasvanuks saanud pojal on omavanune pruut, kellega nad on koos olnud umbes 1 aasta. Nad ei käi ühes klassis, küll aga ühes koolis, omandavad keskharidust, seega elab poeg veel kodus meie ülalpidamisel, samamoodi poja tüdruksõber peaks elama oma kodus.

Mõlemad elame põhimõtteliselt Tallinnas, me küll veidi linnast väljas, kuhu peab sõitma maaliini bussiga, aga see pole probleem, sest õpilastele on sõit tasuta. Meie ja tüdruksõbra elukoha vahemaa on autoga umbes 20 minuti tee, ühistransporti kasutades veidi rohkem, sest peab maakonnaliinilt linnaliinile ümber istuma, aga mida ma tahan öelda, et pole probleemi piisavalt tihti kohtuda, kui noored seda soovivad. Minu poeg sai alles ka autojuhtimisõiguse, mille tõttu saab ta pere autot kasutades veel mugavamalt tüdruku juures või temaga kuskil mujal käia.

Mina olen enda arvates hästi tolerantne, sõbralik inimene, püüan alati kõiki mõista ja ei soovi konflikte, samas vajan palju privaatsust. Mees on jälle otsekohene, ütleb kõik välja mis mõtleb, ütlemised on tihti väga teravad, ning satub tihti selle tõttu konfliktidesse, suhtleb palju, kuid kodus soovib ka privaatsust. Meil on ka veidi noorem teismeline laps, kes on küll teismeline, kuid väga tagasihoidliku loomuga, kelle jaoks kodu on kindlus. Õnneks mõlemal lapsel on omaette toad.

Kui poeg sai pruudiga tuttavaks olime õnnelikud, kuni poeg pruudi meie juurde tõi ja ta väga tahtis et tüdruk ka ööseks jääks, see oli eelmisel suvel, meil polnud selle vastu midagi. Siis hakkasid probleemid peale, poeg küsis järgmisel päeval uuesti, kas tüdruk võib veel üheks ööks jääda ja nii kordus iga päev. Mina ei tahtnud poega kuidagi solvata , andsin küll talle vaikselt mõista, et tüdruk võiks vahepeal koju ka minna, pole harjunud et nii pikalt külalised on, sest meie jaoks oli ta võõras ja ta elab ju põhimõtteliselt siin samas, võivad linnas kohtuda näiteks. Kui tüdruk oli esmakordsel kohtumisel neli ööd meil olnud, ütles mees lõpuks, et tüdruk peab ära minema ja seekord ta ka läks. Paari päeva möödudes küsis poeg jälle, kas tüdruk võib meile tulla, no ütlesin et pole kunagi keelanud tal kedagi külla kutsuda, kuid teeme nii, et meie juures siiski rohkem kui paar päeva korraga ei ole, poeg lubas, kuid tüdruk tuli ja tundus et ei tahagi enam ära minna, oli vist umbes nädala, siis paar päeva kodus ja tuli jälle ning nii on käinud terve aasta. Mees on terve see aasta päris kuri, sest tüdruk käitub nagu nad oleksid juba abielus ja meie kodu oleks nagu tüdruku kodu ka. Tuleb siia lamab päevad läbi voodis, surfab telefonis, öösel ei maga, kilkab kõvasti, kuulab poja toas telekast YouTube videosid öösel, teine laps ei saa kõrvaltoas magada ja ka meie kaugemal asuvas toas kuuleme. Mees käib neid öösel keelamas, tüdruk ei tee väljagi, poeg vabandab ja paneb vaiksemaks, kuid varsti läheb jälle muusika valjemaks. Kui palun noortel midagi teha, teeb ainult minu poeg, tüdruk ei tee kuulmagi. Näiteks nüüd viimasel nädalavahetusel tegin süüa, poeg tuli kööki, tahtis hakata tüdrukule võileiba tegema, ütlesin, et söök saab varsti valmis, pole mõtet praegu võileiba süüa, ta jäi kööki aitas mul seal midagi toimetada. Tüdruksõber tuli ka kööki vaatama, kus ta võileib jääb ja palusin tal selle peale tomati – kurgi salatit teha, tüdruk ütles, et tema ei oska, las minu poeg teeb ise, olen alati sellise vastusega leppinud ja solvumise alla neelanud, kuid seekord ütlesin talle esimest korda vastu, jäin hästi rahulikuks ning vastasin talle, et ma palusin just sul teha poeg teeb praegu midagi muud, kuid ikka ta nihverdas ära, läks köögist ära, lükates salatimaterjali minu poja ette. Rääkisin sellest ka mehele hiljem, mind jäi see asi kuidagi piinama, et palun tüdrukul väikest asja teha ja ta lihtsalt keeldub. Ma oleksin pidanud keele hammaste taga hoidma, teades oma meest, ta läks ja karjus seda kuuldes tüdrukule, et lähed siit ära, kaua me peame sind siin taluma, kui sult midagi palutakse, sa teed selle ära, kuid sa ei tee väljagi, väljas ei käi, oled terve päeva voodis, meile selline elu ei sobi. Tüdruk ütles lihtsalt, et ei taha ära minna, mille peale mees ütles et teda ei huvita, kui ta ütleb et peab minema, siis nii on. Mulle tundus, et mees teeb tüdrukule haiget ja ütlesin, et päris nii pole viisakas öelda, siis leppisime kokku, et tüdruk läheb ära järgmisel päeval. Kui järgmise päeva õhtul tüdruk ikka veel meil oli, hakkas mees jälle peale, et pidid ju ära minema, miks sa ikka veel siin oled, kas sa ei saa aru, mida räägitakse, sinu kodu pole siin, me tahame oma kodus vahel oma perega rahulikult ka olla, sa pole meie pere liige, et selleks saada pead selle välja teenima. Tüdruk ütles, et ainult siis läheb ära, kui minu poeg viib ta autoga ära, lubasime, sest see olukord kodus oli juba käest ära läinud, vähemalt saaksime temast mõneks päevaks lahti. Kui tüdruk on üldse nõus vahel toast välja minema, siis selleks, et pojaga autoga sõitma minna. Olen lubanud vahel veidi poja küsimise peale sõita, et teevad väikese tiiru, kuid poeg viib tüdrukut autoga mööda Eestit seiklema, saab täis paagiga auto ja tuleb tühja paagiga tagasi, tavaliselt lähevad õhtul ja hommikupoole ööd jõuavad tagasi, mina ei saa magada ja muretsen, helistan. Viimasel ajal pole ma pojale selliste käikude pärast autot lubanud, kuid nüüd viimati lubasime, et viib tüdruku ära ja tuleb kohe tagasi, kuid jälle kordus sama, kui kahe tunni pärast minekut, poega tagasi polnud, hakkasin helistama ja olid jälle läinud ei tea kuhu päikeseloojangut vaatama, poeg jõudis koju öösel kell kaks.

Viimasel ajal on kõik see noorte käitumine meie peret hakanud eriti häirima, et tüdruk tahabki nagu meie juures elada, koju läheb paariks päevaks, samas meie juures midagi ei tee, isegi välja ei lähe, poeg käib vahel üksi poes või jalutamas, tüdruk kaasa ei lähe. Alguses poega ta üldse enda juurde ei kutsunud, nüüd vahel on poeg 1 – 2 päeva kaupa tüdruku juures ka olnud, aga põhilise aja tahavad siin koos olla.

Meil kõigil on muidugi selle aasta sees sünnipäevad olnud, mille ajal tüdruk on siin olnud, pole ta kordagi kellelegi õnne soovinud, rääkimata lilleõie toomisest, midagi muud me ei ootagi. Ta teab ise, et tuleb kellegi sünnipäev, sest ise ütleb, et tahaks ka sünnipäevale tulla. Isegi minu pojale, oma poiss-sõbrale, ei teinud sünnipäevaks kingitust. Talle tegime küll, poeg veel eraldi, sest tüdruk oli pidevalt meelde tuletanud, et tahab kinki  ka. Samamoodi jõuludega, olid isegi kokku leppinud, et teevad omavahel kingitused, poeg kutsus mind appi ostma, hoolega valisime, et tüdrukule rõõmu valmistada, aga ta vastu ei saanud midagi. Poeg vist vaikimisi teadis seda, sest ütles et kinkimise rõõm on palju suurem, olen talle seda õpetanud ja see ongi õige, polegi vaja midagi, aga kõik nende suhtes on kuidagi ühepoolne. Asi on ka viisakuses. Saan aru, et tüdruku peres on rahamured, keegi ei ootagi temalt midagi muud, kuid kasvõi isetehtud kaarti ja ühe 1 eurose või suvel oma korjatud lilleõie või oma peikale kasvõi väikese šokokaadi võiks ikka tuua, sest žest on oluline, mitte asi, vaid see et sünnipäevalapse peale on mõeldud.

Samas on hakanud juhtuma imelikud asjad, poja rahakotist kodus kadus raha, poeg ise ütles mulle seda, kui mainisin tema tüdrukut, poeg vihastas. Tavaliselt ma ise ei tea täpselt palju mu rahakotis sularaha on, palju pole, maksan tavaliselt kaardiga, aga kord võtsin ühe kindla asja jaoks sularaha välja, kuid kui seda kindlat asja, mille jaoks sularaha võtsin, ostma läksin, oli umbes pool raha mu rahakotist kadunud, tean kindlalt et võtsin õige summa ning muud selle eest ei ostnud. Küsisin oma raha kohta kõigepealt pojalt, kes ütles, et tal on ju kontol raha ja kui pole küsib minult, on alati mõistlike asjade jaoks minult raha saanud, miks peab ise võtma. Teine laps ei teadnud ka midagi, ta pole seda tüüpigi, et kelleltki midagi võtaks, lausa sai šoki et üldse temalt midagi sellist küsin või meie kodus selline asi juhtunud on, et rahakotist raha kadunud. Isegi mehelt küsisin, et äkki oli tal sularaha vaja ja võttis mu kotist, mille peale mees muidugi vihastas ja ütles, et ta kunagi ise ei võtaks mu kotist raha, kui tõesti peaks selline olukord tulema küsiks minult, mitte ei võtaks salaja, saan aru küll, tal pole vajadust minu kotist raha võtta. Jäi üle ainult poja tüdruksõber, sest pojal ju kadus ka sularaha rahakotist. Kui pojale seda mainisin, eitas ta kõike, ütles et pole võimalik, ta on oma raha ise kuhugi kindlasti ära pannud, mille leiab varsti üles. Ütles et võibolla on sularaha eest maksnud ja oma raha ära kulutanud, nii et täpselt ei mäleta, tüdruk pole kindlasti võtnud. Kuigi kurtis ise alguses mulle oma raha kadumist, hiljem eitas seda või vabandas et on ise selle ära pannud või kulutanud. Kummalised lood igal juhul. See raha kadumise juhtum pani meest poja tüdruksõpra veel rohkem vihkama, mina aga püüan tüdrukut välja vabandada, et me pole ju näinud, kes võttis ja alusetult süüdistada ei saa.

Nii hea on kodus olla, kui poja tüdrukut siin pole, poeg on üksi hästi arukas ja tore, nii kui tüdruk tuleb, on nad ainult poja toas, poeg teenindab tüdrukut, koolitööd on tegemata, poeg käitub pereliikmetega tüdrukuga olles kohati ülbelt ja on vastutustundetu, nagu see auto asi, lubab teha väikese tiiru, kuid sõidab põhimõtteliselt terve Eesti läbi, saan isegi aru, sest alles load saanud inimene, tahab palju sõita, aga mees ei saa aru, meie suhted mehega on halvenenud.

Tüdruk on lisaks kõigele muule külla tulles ka ebaviisakas, ei ütle tere jne, see häirib rohkem mu meest, mina tervitan tüdrukut tavaliselt ise esimesena sõbralikult, püüan ise eeskuju näidata.

Poeg on väga armunud, silmaklappidega, ütleb et tema jaoks on see tüdruk just õige.

Kuidas käituda, et keegi haiget ei saaks, pojaga head suhted säiliksid, aga viisakalt öelda, et me keegi ei taha, et ta pruut meil käib, võibolla paar päeva kannataks, mitte rohkem. Oleme pojale otse öelnud, siis solvub tema ja suhted rikutud ja paari päeva pärast anname järgi, et las ta siis tuleb paariks päevaks, aga teame juba ette et enne paari nädalat ta siit ei lahku, poeg ütleb et see pole nii, aga ikka läheb meie ütlus täide.

Kas oleks mingit head lahendust, tüdruk ei taha lihtsalt linnas kohtuda, ta tahab just meile tulla, mis selle vastu aitaks, nii et keegi haiget ei saaks? Kui käitume oma kodus tüdrukuga nõmedalt, mees on seda teinud, ei lähe tüdruk ikka kuhugi, aga poeg on solvunud, minu mõistus on otsas ja tundub, et poeg jääb eluks ajaks oma esimese armastusega kokku. Kodus on pidev pinge.

Lohutage kasvõi mind kuidagi.

Lisaks veel, tüdruku vanemad pidid ka ütlema, et hoia sellest poisist kümne küünega kinni, tüdruk oli ise seda pojale öelnud, poeg ütles mulle. Muidugi tüdruku vanemad ütlevad nii, poeg on minu arvates hästi kasvatatud, viisaka käitumisega, abivalmis, kena välimusega, kes oma lapsi ei kiidaks, aga nii ongi.

Poeg ei vaata teiste tüdrukute poolegi, et võiks keegi teine silmapiirile tulla ja see viimane lause käib muidugi minu põhimõtete vastu, kui ühega koos on, aga praegu on tunne, et ükskõik mis hinnaga võiks pojal elumuutus tulla.

Mees eile küsis minult, et ütleksin talle mõne poja pruudi kohta käiva hea omaduse, tema oli terve päeva sellele mõelnud ja polnud mitte ühtegi omadust suutnud välja mõelda, kusjuures ühtegi konkreetset head omadussõna ma ei osanud ka välja mõelda, mis poja pruuti reaalselt iseloomustaks, peale selle, et ju pojale meeldib temaga koos olla ja kui poeg on õnnelik, peaksime ka meie rahul olema, aga miks me pole?

+53
-14
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Siin tuleb kindlasti põhjalikumaid ja mahlaseid vastuseid, aga mul on küll üks suur küsimärk: kuidas sul üldse selgroogu pole? Ka su mehel tegelikult…

+40
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

teie peamine suur viga ongi olnud see, et seate piire, aga neid ellu ei vii. Kui on kokkulepe, et paar päeva, mitte rohkem, siis peabki nii olema. Ja kui ei peeta sellest kinni, siis võibki teha reegli, et järgmine kord lubate alles kahe nädala pärast või isegi kuu pärast.

Aga neile reeglitele peab 100% kindlaks jääma.

Hetkel noored teavadki, et võivad sisuliselt teha, mida tahavad, sest tagajärgi ei järgne.

+56
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Väga-väga pikk jutt. Loodan, et mitte liba. Saan poja vaimustusest aru, aga kui tüdruk on teie arust imelik ja ei sobi ja teie teda enda majja ei soovi, siis miks te ta üldse sisse uksest lasete? Mis mõttes tüdruk ei lähe ära kui talle seda öeldud on ja palutud lahkuda? Ja veel mitmeks päevaks enda juurde lubate? Lubate poja toas lesida, valjusti muusikat kuulata ja pojal voodisse võileibu kanda, sõidutate autoga?? Milleks?? Tüdruk tunnebki end nagu kodus juba. Soovides pojale vastu tulla, teete hoopis karuteene ju pojale. Poja käitumine ka muutub koos olles selle tüdrukuga, terve pere on häiritud poja külalisest-millest siin üldse rääkida. Juba see, et poeg hakkab teisiti käituma tüdrukuga koos, on ohumärk, et kõik pole korras. Äkki poeg lihtsalt ei oska enam sellest suhtest väljuda? Ehk on tüdruk seda suhet esitlenud oma vanematele kui kooselu, seepärast nad ei muretse, et kus nende tütar on ja nädalaid koju ei tule? Teie aga arvate, et tüdruk käib teil niisama külas? Armunud aju, hormoonid-need loomulikult ei lase pojal praegu selgelt näha ega mõelda, aga teie saate ju ikka vestelda pojaga ja tüdruku puudustele osutada rahulikult ja teie kodus kehtivad teie reeglid.

 

 

+21
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ütleks pojale, et te ei sekku ta valikutesse aga teie koju see tütarlaps enam lubatud ei ole. Põhjendaksin nende samade asjadega, mis siin välja tõid. Ja siis jääksin endale kindlaks. Jah, poeg ilmselt solvuks ja mossitaks natuke aga saab üle.

+34
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

TLDR

+1
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Huvitavad elud ikka inimestel. Kui vana see tütarlaps on?

Teil tundub üsna imelik dünaamika olema. Sina oled väga ettevaatlik ja väldid konflikte, aga mees kui vihastab, siis täie rauaga. See pole hea. Te mõlemad peaksite rääkima asjadest rahulikult kohe kui need häirima hakkavad. Arusaamatu on ka see, et su mehe sõim tüdrukut eemale ei peletanud, kas tal siis mingit eneseväärikust pole. Kuidas ta enda pere tundub? Kui ta tahab olla kohas kus talle on öeldud et ei peaks nii palju olema, talub ta ehk oma päriskodus hullemat olukorda?

Kui lepite kokku kui kauaks tüdruk teile jääb, siis leppige ühtlasi kokku ka see, mis kellase bussiga ta ära läheb, kohe konkreetne plaan.

Ma ise ja mu mees ei tulnud 19-aastastena selle pealegi, et end vanemate juurde sisse seada. Ma ei tea mismoodi nad meid kasvatasid, hirmusuhet pole olnud aga sedasi lastetoast peretuba teha, no ei. Samas mu õel oli küll peika palju meie juures, nii et mu õe jaoks oli see ok, seega ei sõltu ka vaid vanematest. Minu mees jäi ööbima vaid siis kui vanemad suvilas olid. Oma lastega on lihtsad reeglid. Kõik sõbrad on oodatud meie juures ööbima, aga mitte ebaproportsionaalselt palju. Seega kui tegemist on kallimaga ja tahetakse rohkem koos olla kui lihtsalt sõbraga, on aeg oma kodu hankima hakata. Meil oli muidugi lihtsam, sest 18-ks eluaastaks oli gümnaasium juba läbi.

Autoga ma teeks ka nii, et autot saaks laenata küll, aga pigem erandkorras, mitte igapäevaselt. Tal peaks siis ka oma sissetulek olema kui nii palju sõidab. Sellist asja, et vanemate raha eest sõidetakse päev läbi ringi, ei lubaks ma kohe üldse mitte. Noortel raha pole, siis mingu niisama matkama jalgsi või ratastega. Võibolla pole autota poiss selle konkreetse neiu jaoks nii huvitav ka, tundub et autosõit on talle huvitav.

Mul on tunne, et olete oma poja totaalselt ära hellitanud ja lubate talle liiga palju. Peate ennast natuke kehtestama hakkama, vastasel juhul kasvatate varsti poja lapsi ka.

Kui pere teine laps on tagasihoidlik, siis võib tal ka üsna ebameeldiv olla. Mul oli küll päris nõme tunne kui und oodates kuulsin, kuidas õde oma poisiga kõrvaltoas seksis.

 

+33
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

tüdruk hakkab poega oma vanemate vastu üles ässitama, poeg aga on vaimustuses regulaarsest seksist.

+29
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kasvatamatu tüdruk. Saadaks tootjale (tema vanematele) tagasi. Loengu peaks tüdruku vanematele, et kuidas nemad ei ole suutnud ega viitsinud lapsest peale lapsega koos tähtpäevade kaarte meisterdada, lilli korjata ja kingitusi teha. Neid asju saab väikelapsega tasuta teha. Kuidas vanemad ei ole suutnud oma last kaasta tööde tegemisse. Just kaasata ja õpetada korralikult ja sõbralikult, mitte karjudes, kamadades ja siis ise ära tehes, lastes lapsel teleka ees “mitte segada”. Vanemate praak ja tagastaks tootajale, kuni nemad pole ära parandanud. Teised peavad oskamatute vanemate praaki parandama ja nende last kasvatama. Lapsest on kahju, et ta midagi peale puuk olemise ei oska, aga see on ta vanemate töö ja tegema jätmine või oskamatus.

+14
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sul on ikka jube pikk kannatus.

Ja see tüdruk jätab mulle mulje, nagu oleks tegemist vaimse alaarenguga. Äkki ongi?

Igatahes ükskõik mis, aga mina sellises olukorras paneks mehega seljad kokku, toetaks kanna vastu maad ja kehtestaks noortele kindlad reeglid. Näiteks et tüdruk tohib teie pool külas olla ühel nädalavahetusel kuus ja nädalavahetus on R õhtu – P õhtu. See on sinu ja mehe rajatud kodu, teie maja/korter, liiga tihe külaline on teile tülikas, kõik. Rohkem argumenteerida polegi vaja. Kui noortele ei meeldi, siis nad on täisealised, palun väga – rajagu oma kodu ja elagu seal perekonnaelu.

Kui see on teatavaks tehtud ja tüdruk pühapäeva õhtul ära ei taha minna, siis korjaks ise ta asjad autosse, kärataks talle peale ja sõidutaks ta ise otsejoones tema oma koju. Selsamal pühapäeva õhtul.

Pojaga kokkulepe, et autoga tagasi peab olema alati kokkulepitud kellaajaks, nt kui ta ise läheb sel P õhtul tüdrukut koju viima, siis auto peab olema kodus tagasi nt kella 23ks. Ta ei kasuta ju enda autot, see on vanemate oma ja vanematel on õigus seada reeglid oma vara kasutamisele. Kui pojale ei meeldi, las läheb tööle, teenib raha ja ostab ise endale auto ja sinna bensiini, ja las siis kärutab sellega pool ööd.

Üleüldse tuleks selle pojaga üks tõsine jutuajamine maha pidada, ammu oleks pidanud juba. Mitte isegi selle tüdruku asjus, vaid täiskasvanu olemise asjus. Ta on täiskasvanu, muidugi on tal õigus perekonda looma hakata – aga seda mitte oma vanemate majas lastetoas. Kui tema tahab naisega kokku elada, siis see ei käi vanemate rahakoti peal, lastetoas ja vanemate autot kuritarvitades. Kui nad peaksid lapse saama, mis siis? Kas siis peaksite sina ja mees ülal pidama juba neid kolme ning pakkuma täisteenindust?

+42
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hale oli lausa sellist asja lugeda, kuidas mingi suvaline  plika terve pere ümber oma sõrme keerab ja teeb teiste majas seda, mida ise tahab. Pojake samas muidugi nii tubli ja hea. Mökud olete lihtsalt, see tüdruk tuli seda teile näitama.

+40
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui mul ei oleks sarnast naabri tütart, siis ei usuks, et nii ebaviisakas olend üldse saab olemas olla. Meil siis naabriga pidevalt probleemid, kuna tema teismeline tütar korraldab aegajalt lärmakaid pidusid ning mille tagajärjed ulatuvad tihti suitsukonide ja prügi näol ka teiste naabriteni. Politseid on ka kutsutud, aga see ei ole kahjuks olukorda parandanud. Kogu tüdruku olemus on segu lõpmatust ülbusest ja enesekesksusest. Teretamata jätmine on väikseim probleem. Kunagi oli mul ta emast suisa kahju ja püüdsin alati tema mingitele abipalvetele vastu tulla või pigem ise pakkusin abi. Minu heatahtlikkus lõppes päeval, kui minu ainsa ja väga tühise palve peale vastas tütar emale, et “ei viitsi”.

Teemaalgataja perel on tõesti hobusekannatus! Ebanormaalsus on saanud normaalsuseks ja tagasi seda võidelda saab olema raske, aga mitte võimatu. Siin juba hea nõu antud. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus.

+19
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on sinust kahju, teemaalgataja. Väga keeruline olukord. Minul tekkis ka küsimus, kas see tüdruk on normintellektiga? Tema poiss-sõbra isa karjub tema peale ja ta ikka ei lähe ära??!! Mul oleks sellisest asjast nii piinlik, et ma ilmaski enam sellesse koju oma jalga ei tõstaks! Aga tõenäoliselt ma ka ei teeks kunagi midagi sellist, et minu peale niimoodi karjutaks.

Mul on endal ühe tuttava laps, noor täiskasvanu, kerge vaimse puudega, ja tema võib-olla võiks nii käituda, nagu sinu kirjeldatud neiu.

Mida poeg arvas sellest, et tema isa karjus tema tüdruku peale? Kas tema siis ei imesta, et sellises olukorras too tüdruk ikka veel jääb tema koju edasi? Palu oma pojal ette kujutada, et tema läheb oma tüdruku koju samamoodi. Elab seal kaks nädalat, sööb teise pere toitu, segab nende öörahu, aga ei aita isegi mitte kõige väiksemat asja teha, kui teda palutakse? Siis tuleb tüdruku isa ja karjub tema peale, käsib ära oma koju minna. Aga tema ikkagi ei lähe, paneb tuima. Kas sinu poeg kujutab ette, et tema ise midagi sellist teeb? Mida ta arvaks oma sõbraks, kui mõni sõber niimoodi käituks? Aga miks ta siis tolereerib sellist käitumist selle tüdruku poolt?

Pojast saan ka aru, eks tema mõistus on praegu teises kohas, mitte peas. Noor mees, hormoonid möllavad. Sinu lohutuseks ütlen, et tõenäoliselt tuleb tal lähema aasta sees mõistus pähe. Jama on, et see tüdruk võib vahepeal tema kinnihoidmiseks meelega rasedaks jääda. Maailmakirjandus kubiseb lugudest, kus litsakad ja laisad naised tõmbavad naiivsed ja liiga head mehed orki.

Kirjutad, et su mees mõtles terve päeva, mis võiks olla selle tüdruku positiivsed omadused. Aga küsi oma pojalt, mis on selle tüdruku positiivsed omadused peale selle, et tema käest saab seksi?

Anna pojale kasvõi seda teemat lugeda.

+28
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ehk aitaks, kui tüdruku vanematega asjad läbi räägite. Kas ta vanemad ei ole mures, et tüdrukut kunagi kodus pole?

See, et külaline teeb öösel lärmi ja jääb nii palju kauemaks kui kutse oli… ma ei kujuta üldse ette, et suudaksin sellist asja kannatada. See on elementaarne viisakus ju. Ja mitte ainult tüdrukus pole probleem vaid su pojas ka. Poeg võiks ju osata arvestada oma vanemate ja oma õe/venna iseloomuga.

Mina istuks eelkõige pojaga maha ja arutaks läbi. Oleks temaga konkreetne, et kõigi osapoolte vajadusi tuleb arvestada (ka poja enda muidugi). Ja mis on tüdruku head omadused, seda peate ka pojalt küsima. Võibolla oskab hästi suhu võtta ja muud vaja polegi (vabandust väga, aga see võib vabalt nii ollagi) või on tal mingid imelised aruteluoskused ja loovus, mida vanem põlvkond lihtslt ei taju…

Kui elate linnast väljas, siis ehk olemas teil aed, kuhu saaks näiteks suvemaja püsti panna ja lapsed toimetagu seal. Või mingit muud moodi privaatsust tagada. Päris ära ma siiski kedagi ei ajaks (kui siis paneks kindlamad reeglid paika, mis päevadel/nädalal kus paarike elab – teil või tüdruku vanemate juures).

Autot kindlasti niimoodi ööseks ei lubaks oma pojale. Öösel on algajal juhil ka ohtlikum sõita (väsinud, pimedus) ning õnnetuse puhul tunnete ikka ise end süüdi ju, et lubasite. Kindel kellaaeg oleks auto tagasi, kui hiljaks jääb, siis enam laenata ei saa (või muu kindel karistus). Kui tüdruk keeldub bussile minema, siis sõidutate külalise ise koju ära ja räägite veel paar sõna ta vanematega ka, et vat kus lops.

+15
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei usu, et see teemaalgatus on tõsi, kõik on kuidagi nii üle võlli.

+11
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

ausalt, ma ei kujuta ette, kuidas saab üks inimene mitte ära minna, kui teda on korduvalt lahkuda palutud. kas see tüdruk ei saa aru või pole tal mingit eneseuhkust?

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

ma olen jube tolerantne ise. aga kui poeg tahab pereelu elada, siis leiab selleks ise koha ja ka ise finantseerib seda. see, et tüdruk nädalavahetusel käib, oleks mu poolest ok, aga pikem kohapeal viibimine ei ole. siis tuleb panustada ka. kõik. kui poeg tahab,  et tüdruk oleks koguaeg tema juures, siis peab ta tüdruku eest kasvõi toiduraha maksma.

+13
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei usu, et see teemaalgatus on tõsi, kõik on kuidagi nii üle võlli.

Mina ka vist ei usuks, kui pole seda minu tuttava intellektipuudega last. Tema käitub ka nii, et ta ei taju üldse sotsiaalseid norme. Tuleb pähe sõna “sotsiopaat”, aga see pole vist päris see. Aga tahan öelda, et inimühiskonnas on teatud käitumisreeglid, nii kirjutatud kui kirjutamata, ja NORMAALSED, terve mõistusega inimesed peavad neist kinni. Enamasti pole neid vaja isegi eraldi õpetada, vaid laps võtab need täiskasvanuid jälgides ise omaks. Eks peab selgitama ka, näiteks et pole viisakas liiga kauaks külla jääda, et teine pere tahab õhtul oma pere aega ja alati tuled hiljemalt kell 19 ära koju. Või et söögiajaks ei jää külla.

Aga kui inimesel on vaimupuue, siis ta ei jaga neid asju. Räägib kõva häälega teiste jutu vahele seosetut teksti, ei taju viisakusreegleid, ei aita töödes kaasa.

Selle tüdruku pere peale ma pigem ei loodaks. Ilmselgelt pole ka see pere selline, mida me nimetaks normaalseks tavaliseks pereks. Muidu nad oleks ju oma tütrele õpetanud viisakusreegleid. Või kui nad teavad, et nende tütrel on vaimupuue, siis tulevad talle paari päeva jooksul ise järele. Normaalne pere ei jäta gümnaasiumiõpilast nädalateks kuhugi teise pere koju vedelema.

Teemaalgataja asemel ma loodaks eelkõige, et mu poeg võtab mõistuse pähe. Roosad prillid kukuvad eest ja hakkab seda tüdrukut nägema objektiivse pilguga. Kui emal on pojaga head, usalduslikud suhted ja ema on autoriteet, siis võib silmade avanemisele proovida kaasa aidata delikaatsete jutuajamistega, suunavate vihjetega. Näiteks küsiks, kas sind ei pane imestama, et Grete (tüdruku nimi) ennast meil nii vabalt tunneb? Kui sina elaksid kaks nädalat mõne sõbra kodus, kas sa ei aitaks seal kodustes töödes, eriti kui sinult abi lausa küsitakse? Mis sa arvad, kas see on hästi kasvatatud ja hea inimene, kes elab teiste kodus ja öösel pererahva unerahu häirib? Kas sa ise käituksid külas olles niimoodi?

+15
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja olen

Suur tänu vastajatele, kõik on väga arukad vastused ja head soovitused.

Keegi küsis, see teema ei ole kahjuks liba, ma pole selline inimene, kes oskaks muinajutte vesta, aga tundsin, et nüüd on mõõt täis ja pean kellegagi peale oma mehe ja poja avameelselt rääkima ja nõu küsima ehk siis siia kirjutama, sest olen väga kinnine inimene ja imelik on minna kellegagi sellest päriselt nii detailselt rääkima. Kirjutasin nii nagu täpselt on, aga see on veel lühidalt, sest neid lugusid ja ehmatusi, millega üks noor äsja täiskasvanuks saanud neiu, on meie elu vürtsitanud, on veel palju.

Tüdruku välja viskamisest ja mitte siia lubamisest, seda on tehtud juba algusest peale, aga nagu kommentaarides tabavalt mainitud, pole minul üldse selgroogu, tundub et ka mehel, sest ikka oleme oma lubadusi murdnud. Olen selline rumal, kellel peale tõsisemat jutuajamist hakkab juba varsti kahju, mõtlen, kuidas see vaene tüdruk ja minu enda poeg ennast tunnevad, äkki jäävad nendel eluaegsed hingehaavad, nagu mul omal on lapsepõlvest, oma vanemate käitumisest jäänud. Mees küll nii ei arva, et me tüdrukule kuidagi haiget teeme, ta on algusest peale arvanud, et tüdruk on lihtsalt nahhaalne ja ülbe, aga minu jutu peale ka tavaliselt rahuneb ja ütleb, et las ta siis tuleb, aga ainult kaks päeva. Aga teadagi, saab sellest kahest päevast kaks nädalat, sest kuulen vahel, kuidas tüdruk pojale ütleb, äkki saab veel olla, sest ta ei saa koju sisse või on mingid muud probleemid. Poeg tuleb minult küsima ja minul läheb süda haledaks ning luban ikka kuigi ise ootan kogu aeg, et ta ära läheks. Mees tuleb õhtul töölt ja küsib minult, miks see tüdruk ikka veel siin on, siis tekivad meil omavahelised pinged, see oli algusepoole nii. Siis hakkas mees pojale ütlema, et tüdruk olgu homme kadunud, aga näha on, et poeg ei julge ka tüdrukule seda serveerida, nüüd on mees tüdrukule endale hakanud ütlema, et peab ära minema,kuid ka mehe ütlemisest ei tee neiu tihti väljagi.

Sellele miks peale seda, kui mees tüdruku peale karjub ja ta sõna otseses mõttes välja viskab ning tüdruk ikka ei lähe, olen ma ise ka palju mõelnud, mõtlesin, et kui mulle keegi nii ütleks, jookseksin ma kohe koju. Küsisin ka mehelt, kellel rohkem suhteid ja elukogemust, kui minul on olnud, et kui talle teismelisena mõne tüdruku vanemate poolt oleks nii öeldud, nagu ta nüüd ise poja pruudile ütleb, mis ta oleks teinud, ütleb et oleks kohe jalga lasknud, sest eneseväärikus poleks lasknud tal jääda.

Mõtlesin ka, äkki tüdrukul on kodus midagi halvasti, pole võibolla oma tuba või korralikke asju, jäi selline mulje. Korra olen ise pojal pruudi juures järel käinud, tüdruku isa kutsus mind sisse ja näitas korterit, tundus tore isa ja hubane elamine, eluks vajalik kõik olemas, tüdrukul oma tuba, täitsa kenasti sisustatud.

Tüdruk on sellise loomuga, et tahabki vist teiste juures olla, poeg on talle minu teada vähemalt kolmas peika, aga minu pojaga on kõige kauem koos olnud ja ei mõtlegi vist lahku minna. Paar nädalast vahet on nende koosolemise aasta jooksul siiski olnud, eelmisel suvel sõitsime umbes nädal aega Eestis ringi, mujale ei saanud, poeg tahtis tüdruku kaasa võtta, aga siis olime tüdrukut juba veidi tundma õppinud ja kaasavõtmisest keeldusime kategooriliselt, ka juba noorema lapse pärast, kes on harjunud vennaga koos näiteks ujumas käima, aga siis poeg oleks ainult pruudiga olnud. Poeg on rääkinud, et kui nad koos pole, siis tüdruksõber on mõne sõbranna juures, kus ta ka siis päevi, kui mitte terve nädala aega veedab.

Näen pojas ka armukadedust ja ta ka ise tahab tüdrukuga tihti kokku saada, kartes, et äkki pruut leiab kellegi teise, kuigi oma isa käest on ta mitmeid kordi kuulnud, et keegi teine ta tüdrukut kindlasti ei taha, aga minu jaoks pole see ka oma lapsega siiski päris normaalne kõneviis ning tüdruku suhtes alandav.

Just praegu poeg küsis minult, neil on sel nädalal e-õpe, kas tüdruk võib neljapäeval siia tulla? Küsisin, kas ma kuulen õigesti? Just läks siit riiuga ära ning tahab juba uuesti tulla, poeg vastas, aga alles neljapäeval, päris mitu päeva on vahet ju. Ütlesin et õhtupoole räägime teie suhtest tõsisemalt, mõtlen veidi mida ja kuidas rääkida, aga neljapäeval siia ta tõenäoliselt ei tule.

+22
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ise selles olukorras teeks nii, et poeg jätaks ise tüdruku maha, et pojaga suhted säiliks.

 

Tutvustaks pojale mõnda uut tüdrukut, kutsu kellegi sõbranna/töökaaslase koos tütrega külla.

Kuna elan ise välismaal, siis siin on kombeks isadel sellises olukorras lausa tellida mõni tüdruk koju, kes poegade pea segi ajavad ja panevad mõistma, et olemas teisi tüdrukuid ka.

Paneks poja ise kahtlema kuidagi oma pruudis. Võimendaks vargusi jne nii, et poeg saaks lõpuks vihaseks ja viskaks ise tüdruku välja.

Võimalusel läheks ka 2-3 nädalaks hoopiski pojaga reisile ja laseks pojal nii elu elada, et tagasi tulles ei soovigi ta rohkem oma pruuti näha.

 

Hetkel koroona aeg ja ütleks mul koroona ja kogu pere peab 2 nädalat isolatsioonis olema. Juhuslikult ka muidugi netikaabel annab otsad, ning selle aja jooksul pole võimalik noortel telos suhelda.

 

Kõige lihtsam viis on muidugi selgroog kasvatada ja kehtestada ranged reeglid. Ööseks läheb igaüks oma koju ja jutulõpp. Viiks ise või laseks mehel viia tüdruku koju ära, mitte pojal.

+8
-24
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas saab olla küll kaks täiskasvanut inimest nii selgrootud. Ebanormaalne, kuidas küll on võimalik kahel pubekal lihtsalt lasta endaga nii käituda.

Ma ei laseks elusees lihtsalt endapeal nii liugu lasta. Neil juba ammu selge, et Teie sõna ei maksa mittemidagi. Ammu neil kohale jõudnud, et “ahh see mutti niisama plärab, aga ta nii suss, et nagunii välja ei viska” . Lihtsalt istutakse pähe ja te ei tee mittemidagi. Omas kodus on võtnud võimu mingi võõras plika ja te lasetegi endiga nii käituda. Olete kuulnud seda laused, et kui te end ise ei austa siis ei austa ka teid keegi teine. See plika ei austa teid ja Teie pere soove ammu, kuna näeb ju, et teie peale võiks lausa sülitada, et nagunii te annate andeks.

+18
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

On paar võimalust teha nii, et tüdruk tõesti võib teie juures käia, aga teie jääte ka ellu. Ma ei tea muidugi, võibolla olete te neid võimalusi juba proovinud. Kui nad on ühevanused, siis on ka tüdruk tegelikult täisealine ja vastutab enda elu eest ise. Seega järgmisel korral, kui tüdruk jälle teie juures on, istute temaga maha ja räägite temaga rahulikult, konkreetselt ja otsekoheselt.

Kuna teil nüüd ilmselt õnnestub selle tüdrukuga kohtumisse väike vaheaeg teha, siis peate kõigepealt rääkima pojaga. Ja pojaga tasuks rääkida sellest – teie kodu, teie reeglid. Öösel lärmi tekitada pole lubatud. Rahulikult ilma tänitamata ütlete pojale, et teiste inimeste uneajal lärmi tekitamine on väga häiriv ja teie seda ei luba ja kuni tüdruk seda reeglit järgida ei suuda, ei saa te ka lubada tal külla tulla.

Ei ole mõtet öelda: “alles läksime tüliga lahku, kas nüüd siis jälle”, see on pmst tänitamine. Tootegi kõik objektiivsed asjaolud esile ja ütlete, et kuna on näha, et tema pruudi käitumine teie kodust elu häirib, siis te ei saa enne pruuti ööseks külla lubada, kui poeg suudab garanteerida, et öösel on vaikus. Ja küsite, milliseid meetodeid ta selleks ette näeb.

Teine objektiivne asjaolu on poja õppeedukus. Kui pruudi teenindamise tõttu see langeb, siis tuleb teha tingimus – tüdruk võib külla tulla ainult juhul, kui  mõlemad õpivad korralikult.

On muidugi selge, et poeg lubab sellisel juhul maad ja taevad kokku, et pruut ikka tulla saaks. Siis peate valmis olema ühte lihtsat liigutust tegema – kui öösel jälle lärm tekib, lähete viite selle pruudi ise autoga ära, ei anna autot pojale. Selle kohta ütlete ka, et kuna poeg on autot korduvalt kuritarvitanud, ei saa tema sellega sõita. Aga jah, peate olema vajadusel valmis kell üks öösel seda noort naist koju sõidutama, kategooriliselt aga ilma lärmita. Sinu meest ei kuula ta ilmselt seetõttu just, et mees karjub – ja “haukuv koer ei hammusta”. Mine siis ise, kui öösel lärm kostab, poja tuppa, ütle tüdrukule täiesti rahulikult ja vaikselt, et pane ennast riidesse ja paki asjad, ma viin su ära. Kohe. Kõik. Ja viidki.

Poja õppeedukust peate paraku jooksvalt kontrollima, mis nii suure inimese juures on muidugi alandav, aga ta on oma usalduskrediidi ise maha mänginud. Ja kui seal on näha probleeme, siis samamoodi viite tüdruku ise koju või ei luba teda enne “oma lapsega mängima”, kui pojal on õppimistega korras.

Kui aga see tüdruk on teie juures, siis leiate aja, istute maha ja arutate tema endala rahulikult reeglid läbi. Ütlete, et tema käitumine ei ole teile vastuvõetav ja kui ta tahab, et te teda edaspidi enda juurde lubaksite, peab ta seda muutma ja reeglid on lihtsad: 1. öösel ei tohi lärmata 2.  õppimised peavad olema tehtud 3. tema peab ka kodustes töödes osalema, kui ta juba niikuinii teie juures elab. Kui on veel mingeid tingimusi, eks sa tead ise. Ütletegi, et kui need tingimused talle ei sobi, siis võib ta teie pojaga kohtuda väljaspool teie kodu ja nii jääbki. Võite lausa kirja panna need reeglid.

Selle kõneluse jaoks peab su mees ennast muidugi äärmiselt rahulikuks sundima ja sina ise pead oma selgroo kusagilt üles otsima ja kindlaks jääma. Seda asja ei aeta tüliga ega ole siin enam kasu ka järeleandlikkusest.

Üks teema on veel, mille te peaksite küll oma lapsega selgeks rääkima. On ju täiesti reaalne võimalus, et tüdruk jääb lapseootele. Mõelge läbi, mida te sel puhul teete ja kuidas toimetate. Ilmselt peaks poeg siis omaette elama kolima.

+21
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Praegune situatsioon on välja kujunenud suuresti tänu TA käitumisele. Väga vabandan, et olen nii karm, aga minule tundub see nii.

TA ei julge ennast kehtestada, sest tahab oma pojale meeldida ja ei julge temaga tülitseda. See on muidugi loomulik soov ühe ema poolt, aga ema peaks ikkagi mõtlema oma teise lapse heaolule, kellel peab ka kodus turvaline olema. Samuti on ka mehel õigus ennast oma kodus normaalselt tunda. Kahjuks praegu ema kardab oma poja pahameelt ja sellepärast peavad kannatama teised pereliikmed. Pojale saab asju selgeks teha ja reeglid kehtestada nii, et oled range, aga samas lahke. Ei pea igas asjas järele andma, et pojakese soosingut säilitada.

Teiseks mängib TA tuntud manipulatiivset mängu “hea politseinik, halb politseinik”. TA ise on see heakene, kes iga kord vahele sööstab ja tüdrukut kaitsma kukub, kui mees püüab reegleid kehtestada.  Seda TA ei karda, et isa ja poja suhted saavad kahjustada. Pigem ta tahab poja ja tema tüdruku silmis hea olla ja isa peab siis olema see ebapopulaarne ja kuri tegelane. Ema kaebab isale, kui halb temal selle tüdruku pärast on, aga kui mees asub oma naist kaitsma, siis ema hüppab kohe oma poja ja tüdruku poolele. See on ebaaus ja reetlik mehe suhtes. Te suudate selle situatsiooni ära lahendada ainult siis, kui mehega ühel meelel olete ja koos korra majja lööte. Mitte nii, et ema tõmbab isal iga kord vaiba jalgade alt, kui isa püüab midagi teha.

Kolmandaks kujutab TA endale pidevalt ette, et tüdruk on mingi ohver, kellel pole kodu, süüa ja juua ega vanemaid. Oled ju ise näinud, et tüdrukul on täiesti korralik kodu olemas ja millestki puudust ei ole. Lihtsalt nahhaal on see tüdruk ja muud midagi, pole vaja teda haletseda. Las tema oma vanemad kasvatavad teda, sinul pole selleks ei õigust ega kohustust.

Kui tõesti teisiti ei saa ja süda on nii hale, siis üürige noortele mõni odav kööktuba. Las elavad seal kahekesi ja poeg võib seal orjata, pesu pesta, süüa teha ja koristada oma tüdruku heaks nii palju, kui kulub. Autot ei anna ja emakene söögikotiga ukse taha ei jookse. Vaatame, kui kaua see kooselu vastu peab.

Ma saan aru, et olin nüüd väga kuri ja vastik. Vabandan väga ja kummardan kolm korda maani.

 

 

+39
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Pikk jutt aga ei saanud ikka aru kas ta suhu võtab v?

0
-17
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Ma ei kujuta päriselt ette, et kui inimesel on mingi armastus tekkinud teise inimese vastu, siis vanemad hakkaksid seda lahku ajama ja nõudma, et maha jäetaks.

Ei ole ju keegi kelleltki nõudnud mingit mahajätmist vaid inimesed tahavad oma kodus rahulikult elada, nii et nendega ka arvestataks. Tahavad oma autot ise ka kasutada, mitte nii, et see on kusagil teadmata aja kadunud. Ei taha teenindada võõrast täiskasvanut, kes isegi tänan ja palun ei oska öelda.

+18
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Seaduse järgi on pojal õigus nõuda välja mõlemalt vanemalt elatis kuni õpib.

Aga mitte praegu kehtiv miinimumelatis vaid ainult nii palju, kui vaja, sest poeg on täisealine. Samuti peaks see tûdruk oma vanematelt ka elatise välja nõudma, sest miks ainult poja vanemad peavad toetama? Ja kui vanemad üürivad noortele korteri, siis loetakse osa elatisest juba sellega kaetuks.

Sa oled muidu see tüdruk või tema lapsevanem?

+16
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kuidagi väga lühidalt on TA teemat avanud, võiks ikka põhjalikumalt.

+6
-16
Please wait...

Postitas:
Kägu

isver, üks ühele mu poja ekspruut. Aasta tagasi mindi lahku. Kui mul kingi hetk üle viskas siis tegin noortele ettepaneku, täpselt  sama palju päevi olgu mu poiss tüdruku juures kui tüdruk meil. Koheselt lõppes meil kodu mängimine ära.

Siiralt tunnen kaasa, ausalt

+28
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tunnistan, et ka mina olin 18-aastasena sihuke, kes rahumeeli kuti mitmeks päevaks oma koju lasi, ja ise omakorda käisin mitu päeva ka tema pool. Lisaks unustasime koos olles aja kulgemise, üsna tavapärane oli et tema viis mind autoga koju, ent koduteel tuli mõte, et nii ilus päikeseloojang on mere ääres, panime auto seisma ja läksime loojangut imetlema. Meelde tuli koju minna alles mitme tunni pärast.

See on noorte puhul loomulik. Samuti tohivad täisealised öösiti väljas olla, nt käest kinni jalutada ja kuupaistet imetleda. Mind ennast muide vihastas, kui ema hädaldas, et miks sa kell 21.00 kodus ei ole.

Küll aga teeb mulle TA kirjeldustes muret muu. Tüdruk tuleb teiste koju elama, kuid ei aktsepteeri sealset perenaist ega peremeest. Isegi ei tereta?! On tal mingi vaimne puue või kõnepuudulikkus? Oma noorusajast, mil armununa päevi oma kuti pool tolknesid, mäletan et püüdsin ikka jõudumööda panustada ja abiks olla. Egas 18-aastasel suurt oma raha veel pole, aga kui majaperenaine lausa ekstra palub, et haki tomatit, siis oli minu jaoks küll mõeldamatu keelduda. Ja mis tähendab “ei oska”? Täiskasvanud inimene, seksida oskab, aga tomatit pooleks lõigata ei oska. Isegi minu nelja-aastane lasteaialaps oskab tomatit pooleks lõigata. Kui ei oska, tuleb õppida. Aga niimoodi ülbelt visata, et “ei oska!” ja minema tuhiseda ei kõlba kohe üldse mitte.

Ja tähtpäevadel kingituste (kas või väikeste) tegemine kuulub inimese elementaarse kasvatuse juurde. Just nimelt – väike omatehtud kaart või lilleõis, mis näitab et aktsepteeritakse selle kodu liikmeid, kuhu ennast sisse seatud on.

Varguse kohta ei oska midagi öelda, kuna pole ju tõendeid. Samas kahtlused on päris koledad asjad ja muudavad kodu õhkkonna paranoiliseks. Ei mõju pikas perspektiivis hästi.

Mina sinu asemel selgitaks nii pojale kui tüdrukule hästi konkreetselt, et kui tüdruk tahab teil külas käia, siis tuleb elementaarseid viisakusreegleid (tervitamine) järgida, samuti tuleb omalt poolt jõukohaselt panustada – kui palud tema abi mingi lihtsa toidu või toimetuse tegemises, siis tulebki abistada. Kui ei sobi, siis on tegemist puugiga, kes mingu oma koju tagasi ja elagu seal, nagu tahab.

+27
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen olnud samas situatsioonis. Kutt (noh selline primitiivsest perest pärit tegelane) kolis põhimõtteliselt sisse ja võttis kõik üle. Olin suht silmist pime, kuigi mitte loll. Noh, juhtub ju, kui oled väga noor. Soovitus: kiida seda neiut ohjeldamatult kõige eest, et pojal tekiks kahtlus. Mahategemine ja kriitika ei teeni eesmärki, tekitab vaid trotsi.

0
-13
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 123 )


Esileht Pereelu ja suhted Poja pruut ja tema käitumine