Minu õel elab siiamaani kodus selline neiu, juba kolm aastat. Õepoeg oli 16, kui pruudi koju tõi, pruut oli 19. Esimene ehmatus oli mitte vanus vaid see, et neiul sõrmenukid, käsivarred, jalad täis tatoveeritud ja absoluutselt mitte hästi vaid kõverad kriipsud, lopergused pealuud, täpid, tähekesed. Need, selgus, et tegi ise siis, kui 15 oli ja on siiamaani uhke ja demonstreerib igal perepildil üleskeeratud käistega, käsi rusikas, et nukkide pealt ka paistaks. Peale paarikuust koosolemist poiss rääkis emale, et tahab abielluda, täiesti kindel, et iialgi lahku ei lähe, palus ema luba. Luba ei saanud, õde seletas talle, et kui nad üksteist armastavad, siis armastavad kahe aasta pärast ka, ei ole vaja kiirustada. Eks ta lootis, et poeg natuke tegusama ja omaealise pruudi leiab, neiu konkreetselt ainult vedeleski voodis hommikust õhtuni, ei tulnud isegi söögilaua äärde, kui Peipsi äärde perega minek oli, siis mäletan, et oli küll kaasas, ilmselt sobisid teised väljasõidud ka, lihtsalt kodustest toimetustest ei huvitunud. Suitsukonid kogunesid akna alla, peenarde vahele, kuhu iganes aknast alla visates maanduda võimalik.
Ühel hetkel sai mu õel villand ja ütles tüdrukule, et ta on täiskasvanud inimene ja peaks minema tööle, kõike kulub ja kõik maksab, selle peale teatas tüdruk, et ta on rase ja et see on riskirasedus, siis tööd teha ei saa. Suitsukonid aga kogunesid endiselt akna alla, rasedust see ilmselt ei mõjutanud mingit moodi. Rasedusest teatamine oli enne jaanipäeva, juunis. Laps sündis mai lõpus. Poeg on nüüd ise 19 ja nad tõepoolest abiellusid eelmisel aastal, aga elavad endiselt mu õe juures. Ainuke asi, mis muutunud on, on see, et poiss käib tööl ja ostab lapsele asju ja aitab toiduvarusid täiendada. Tüdruk on täiskohaga emme.