Mäletan, kui esimest korda oma tulevase naise majja läksin ööbima.
Pidulik õhtusöök, keldrikorrusele tehti tuba. Veetsime seal mõned päevad “seespoolt lukustatud ukse” taga. Aga muffigi muud teha pole. Kuulad tulevase äia plaate, istud suuuuures aias, käid külmkapi kallal, valad tema veini endale. No ei lähe ütlema ju, et kas saan peenart rohida, kui esimest korda külas.
Lugesin äkki 3. päeval võrkkiiges raamatut, kui äi küsis, et “sina vist eriti töömees pole; kuid siin kõrval on hotell, kus päeval tegutsema ei pea”. Hüppasin püsti ning vastasin, et “päevad teile, ööd tütrele”. Äi kallistas mind – tere perre!
Ma lugesin TA pika postituse läbi. Soovitus – teha selgeks, et kõik maksab, isegi puhas õhk. Teha selgeks, et heaolu jaoks on vaja kõigi pingutusi.
