Esileht Pereelu ja suhted Pojal pole sõpru

Näitan 27 postitust - vahemik 31 kuni 57 (kokku 57 )

Teema: Pojal pole sõpru

Postitas:
Kägu

Isiksuse tüübi küsimus.

Nagu siit foorumistki lugeda on saanud – väga paljud ei taha suhelda, ei sallita külalisi jms.

Mulle meeldib see lause mingist reklaamist (Jan Uuspõld): Tahad maailma muuta, alusta iseendast.

Mul on justkui päris palju sõpru, aga kui mõtlema hakkan, siis kogu sõpradega suhtlemine käib minu pinnal: minu suures kesklinnakorteris, minu avaras maakodus, kuhu kõik mahuvad. Mulle meeldivad külalised (isegi väga), minu uksed on alati avatud.

 

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen 30+, aga naine ja samuti pole juba 10 aastat sõpru olnud. Kuni keskkoolini ikka oli tavaliselt 1 sõbranna korraga. Keskkoolis läksid teed senise sõbrannaga lahku ja uusi klappivaid inimesi ei leidnud. Ülikoolis oli mu elu parim sõpruse aeg ilmselt, nende paari aasta jooksul oli 3-4 head sõbrannat, kellega oli lõbus ja alati väga huvitav koos, jutud ei saanud kunagi otsa. Pärast ülikooli läksime igaüks oma radu ja pole enam suhelnud, vist ei ühenda ka enam miski tegelikult.

Pärast seda olengi täiesti üksik olnud, ei ühtki sõbrannat juba 10 aastat. Elukaaslane oli vahepeal parimaks sõbraks. Nüüd pole sedagi. Pole selle olukorraga üldse rahul ja tunnen end üksikuna. Samas ma introverdina kindlasti ei sooviks suuremat karja lihtsalt tuttavaid, kellega on pinnapealsemad suhted. Mulle piisaks ideaalis just 1-2 sõbrannast, kellega oleks lähedasem ja tihedam suhtlus. Kahjuks ei ole viimastel aastatel tõesti ühegi sellise inimesega kokku puutunud, kellega sedasi klikiks. Mitte, et mulle ei meeldiks enamus inimesi nagu TA pojale, aga lihtsalt ei ole seda ühtivat mõtlemist ja klikki tundnud kellegagi.

+10
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mille üle see poeg siis nii kurb on – et ta teiste suhtes kriitiline on ja et paljud inimesed talle ei meeldi? Need, kellel on palju sõpru, need on lihtsalt leplikumad inimestega ega otsi nende vigu ja erinevusi. Ei pea olema seda ühte ainust perfektset inimest, vaid et paljudega on tore ringi käia ja teha asju ja naudidki teise inimese arvamusi. Aga sõbrad ei ole kohustuslik osa elust, osadele meeldibki üksi ringi käia ja ei taha teistega arvestada. Tuleb oma suhtumist avatumaks ja sõbralikumaks muuta või iseendaga leppida.

(Ise olen ka pigem üksik hunt, aga ajaga õppinud ka teisi inimesi hindama ja väärtustama)

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tunneb hinges tühja kohta sellel kohal, kus peaks olema sõber, kellega midagi koos teha, koos käia jne. Noh, nagu asjad käivad parima sõbraga.

Kõlab nagu Albert Lotte raamatus…

Ma ise olen veendunud, et kui ikka tahtmist on, siis suudab inimene endas arendada neid oskusi, et leida sõpru. A’la, kuidas tähelepanelikult kuulata, teist märgata, ühisosa leida jne… eneseabi raamatuid selles vallas on mitmeid, mida võiks ju huvi pärast lugeda…

Üldine joon selles muidugi on – olla avatud, tegeleda endale meeldivate tegevustega ja leida inimesi, kes samu asju teevad (no kasvõi arvutimängud). Ma küll juba keskealine tibi, aga viimasel aja olen just parimaid ja huvitavamaid sõpru-tuttavaid leidnud looduses matkates.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Paljud inimesed on muidugi tegelikult täielikud värdjad – egoistid, nartsissistid, virisejad, sõnapidamatud, erinevate ainete või tegevuste sõltlased, lihtsameelsed või lausa purulollid ja nii edasi. Ja sõpru pole neil seetõttu.

Ema muidugi ise ei märka harilikult, et tema poeg võib ka selline olla.

+3
-11
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Paljud inimesed on muidugi tegelikult täielikud värdjad – egoistid, nartsissistid, virisejad, sõnapidamatud, erinevate ainete või tegevuste sõltlased, lihtsameelsed või lausa purulollid ja nii edasi. Ja sõpru pole neil seetõttu.

Ema muidugi ise ei märka harilikult, et tema poeg võib ka selline olla.

Aga äkki oled ise üks neist loetletutest?

Tegelikult saabki mõtlev inimene aru, et võõrad ongi s.pead, küüned enda poole, nendega ei saa arvestada. Tulebki õppida ise elama, enda seltskonda nautima ja enda peale lootma. Mitte kedagi ei huvita tegelikult mitte keegi. On suur vedamine, kui inimesel on hooliv ja toetav perekondki.

Veel kord, traagiline pole mitte sõprade puudus, vaid pere toetuse puudus.

+4
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui ta tõesti sellise olukorraga rahul on, siis las ta olla. Aga kui teeb lihtsalt essu asja juures head nägu, on asi jama. Võib välja kasvada depressioon jne.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen varsti 50 ja kui seda teemat loen – siis paljudel meestel kaovadki sõbrad  ära, ka minu mehel ei ole meie abielu ajal olnud  sellist sõpra (abielus 23 aastat),  kellega käiks eraldi läbi – väga hästi saab läbi oma täditütre mehega ja minu vennaga. Minul endal on üks keskkooliaegne sõbranna, paar ülikooli kaaslast – kes on tõesti head sõbrannad ja kellega käime läbi nii perekonniti, kui ka eraldi.

Samas mu 22-aastal pojal on sõpruskond (5-6 poissi), mis jäi kooliajast, samas aga näen 15-aastasel pojal on vaid 1 sõber  koolist ja 1 sõber trennist.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ta tõesti sellise olukorraga rahul on, siis las ta olla. Aga kui teeb lihtsalt essu asja juures head nägu, on asi jama. Võib välja kasvada depressioon jne.

Sorry, et ma nüüd nii ütlen, aga ei suuda end tagasi ka hoida. Soovitaks arendada funktsionaalse lugemise oskust. (kuidas on üldse võimalik nii mööda vastata v nii valesti aru saada)

+1
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Võimalik, et ta ei õpi inimesi piisavalt tundma ja lükkab nad kohe kõrvale oma suhtumisega, et keegi ei meeldi jne. Ma ei arva, et peaks ennast teiste külje alla pressima ja vägisi meeldimist otsima, aga mingisugune avatus suhtlemisele vast ikka peaks olema ja pole nagu mõtet inimesi kohe lahterdada, et ei meeldi jne (no olgu, kriminaal vms ei meeldi, aga üldiselt me ei õpi inimesi põgusate kohtumistega piisavalt tundma, et see “ei meeldi” oleks üldse adekvaatne arvamus). Mul praegu isegi ei meenu, et mul oleks mõni selline väga hea sõber, kellega on esimesest vestlusest/silmapilgust suur hingesugulus. Ikka rohkem olen inimestega suhelnud ja aja jooksul on osad jäänud ja osad läinud. Selliseid juhtumeid on muidugi ka, et esimene vestlus on väga tore, jutt jookseb, nalja saab, aga edasi sealt midagi ei tule.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olin 17-18aastaselt samas seisus. Väga kurb oli. Oli küll sõpru, kellega koos aega veetsime, aga tundsin, et ükski neist polnud piisavalt lähedane. Paariga neist katkesidki suhted kohe, kui teise linna õppima läksin. Aga mul vedas – ülikoolis leidsin endale parima sõbranna, sellise, keda olin alati soovinud, et saan kõigest rääkida ja ootan kohe, et oma tundeid jagada. Kahjuks aeg läks edasi ja paar aastat peale ülikooli lõppu hakkas suhtlemine harvenema. Eks muu elu tuli peale. temal oli mees, mina vallaline ja see palju mõjutab, kuna huvid olid erinevad – mina veel käisin ööklubides, tema ei tahtnud ilma meheta kusagil käia jne. Lõpuks sattusime väga tihedalt koos töötama ja nojah, see ikka lõi tõsise mõra suhtesse – minu tööalane roll nõudis, et ma kontrolliksin vajadusel ka tema tööd jne

Nüüd olen 39 ja olen jälle seisus , et mul on küll sõbrannasid, kellega koos aega veeta jne, aga sellist hingesugulast ei ole. Mees ei ole päris sama, kui lihtsalt parim sõber. Kuigi me suhtleme jätkuvalt ja käime külas, siis enam nii lähedased suhted pole, nagu ülikooli ajal. Ja pole ka kellegi teisega tekkinud.

Mäletan, et lapsena mõtlesin, et kuidas mu emal ei ole selliseid konkreetseid igapäevaseid sõpru. Nüüd olen tasapisi ise sinnasamma jõudmas 🙁

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on inimtüübis kinni ilmselt. Mõni ei vajagi rohkem sõpru kui üks. Või ei vajagi kedagi peale elukaaslase. Ja mis seal ikka ahastada. Kui vajaks, küll siis need inimesed enda ümber ka leiaks. Küllap leiaks ka teemaalgataja poeg, sest siis ei oleks ta teiste inimeste suhtes kohe algselt tõrget (“ah, mulle ei meeldigi enamik inimesi” jne). Sõprus tekib ikka siis, kui inimene on sellele avatud.

Minul ei ole ei sõpru ega elukaaslast. Ei tunne ka puudust. Tööl on ainult üks lõputu suhtlemine, peale seda soovin ainult üksi ja vait olla.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ka alla 30 ja ei ole sõpru. Parim sõbranna oli kuni põhikooli lõpuni, kellega olime tõesti nagu sukk ja saabas, aga siis läks nii, et suhtlus kuidagi jahenes ja peale seda pole enam kordagi suhelnud. Sellist teist ja nii head sõbrannat ei ole leidnudki. Gümnaasiumis oli üks sõbranna, aga temaga suheldes sain aru, et mina pidasin teda kogu aeg tähtsamaks ja lähedasemaks kui tema mind, peale gümnaasiumi jäi suhtlemine soiku. Ülikoolis oli ka paar sõbrannat, kellega saime väga hästi läbi, aga peale ülikooli jäi mingi hetk suhtlemine ja suhtlemise alustamine ainult minupoolseks, lapse sündides külla ei tuldud jne. Lõpuks ei jaksa ise ka kogu aeg pingutada. Vahepeal olen kohanud veel kahte inimest, kes on tundunud nagu minu inimesed, ühte tööl ja teist lapse kaudu, aga ühel juhul sain aru, et suhtlus on tema poolt ainult tööalane, lisaks muutus asi ka siis kui minust sai tema ülemus, ning teisega proovisin ise suhelda, kutsuda külla jne, aga tõsist sõprust ikkagi ei tekkinud. Nii mul polegi peale abikaasa kedagi, kellega väljas käia. Suhtlen perega, sugulasega ja mõne mehe sõbra naisega. Natuke on kurb, aga ei oska niimoodi enam sellises vanuses otsida kuskilt sõpru.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu pojal (18) ei ole ka sõpru. Ta saab küll teistega hästi läbi, kuid on väga kinnise loomuga ja ega kedagi vist väga lähedale lasegi. Ta on juba lasteaiast peale omaette tegutseja olnud. Pidev suhtlemine väsitab teda ja ta vajab hästi palju üksiolemise aega. Seda nö “oma ruumi”. Mulle tundub, et ta ei vajagi sellist suurt südamesõpra. Tal on vend, kes on hoopis teistsuguse iseloomuga – seltsiv. Vennal on 3 väga toredat sõpra. Seda kampa on tore vaadata – neil on koos lõbus, on ühised huvid ja sarnane maailmavaade. Vennad saavad omavahel väga hästi läbi ja ses suhtes on mu meel rahulik – vähemalt üks lähedane inimene läbi elu mu vanemal pojal siiski on. Sõprade leidmiseks peab kindlasti olema kõigepealt enda soov, aga ka avatud ja heatahtlik suhtumine teistesse. Küllap need lähedased mõttekaaslased ka siis tulevad. Ära liialt muretse 🙂

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Telekst tuli just Birgiti laul -ja ma tean et sa tead etma tulen.
Tahaks küll nii nagu laulus. Aga ka mul pole sõpru. Ühtpidi ma tunnen et üksi on ka tore. Päriselt. Teistpidi tundub nagu jääks paljust ilma.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sõprus nõuab aega ja energiat. Teatud eluperioodidel on aega rohkem ja siis ongi võimalik sõpru pidada. Teistel eluperioodidel ei jää enda jaokski aega, saati siis sõprade jaoks. Ehk siis, sõbrad tulevad ja lähevad. Maailm inimesi täis, kui on isu sõpra leida, mõelgu välja, millised inimesed, teemad ja tegevused meeldivad (praegu tundub, et ta teab ainult, millised ei meeldi) ning hakaku aktiivselt suhtlema ja tekivadki tasapisi sõprused.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nimelt on 20-aastane poeg, kes on kurb, sest tal pole parimat sõpra. Ütleb, et tema viimane ja vist ka ainus parim sõber oli tal algklasside lõpus (tolle sõbraga on suhted katkenud). Tunneb hinges tühja kohta sellel kohal, kus peaks olema sõber, kellega midagi koos teha, koos käia jne. Noh, nagu asjad käivad parima sõbraga.

Pakun, et see memmekas pole ka kaitseväes käinud?

Ja kaaslast seljas tassinud, kui see enam joosta ei jõua. Ja siis omakorda vastupidi, et teda taasitakse…

ISSAND, kui mul poeg kaitseväkke läheb siis tunnen sügavalt kaasas sellele kes peab teda seljas tassima 1,98m pikk ja no kaal on ikka tugev, ei ole paks aga jalalihased juba sellised, et… no kes sellist pirakat jaksab seljas vedada.

+2
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

otsimise peale saab ka sõpru leida ja igas vanuses!

kui kolisin uude linna, siis käisingi ringi plaaniga leida sõpru (või vähemalt tuttavaid). käisin sellistel üritustel, kus arvasin enda masti inimesi käivat, tegin esimesena juttu. töötas – nüüd on väike sõpruskond ues linnas. ühtegi südamesõpra mitte, aga päris üksi ka enam pole.

olen pigem introvertne inimene, aga väikese turvusringkonna omamine, kellega vahel suhelda, on ikka tore.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

ISSAND, kui mul poeg kaitseväkke läheb siis tunnen sügavalt kaasas sellele kes peab teda seljas tassima 1,98m pikk ja no kaal on ikka tugev, ei ole paks aga jalalihased juba sellised, et… no kes sellist pirakat jaksab seljas vedada.

Paar kiiret laksu munadesse ja võsavahel silkab sihuke laisk raibe juba nagu kiimas põder.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

ISSAND, kui mul poeg kaitseväkke läheb siis tunnen sügavalt kaasas sellele kes peab teda seljas tassima 1,98m pikk ja no kaal on ikka tugev, ei ole paks aga jalalihased juba sellised, et… no kes sellist pirakat jaksab seljas vedada.

Paar kiiret laksu munadesse ja võsavahel silkab sihuke laisk raibe juba nagu kiimas põder.

Kuidas palun? Usun, et laisaks ei tasu küll kedagi sõimata.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

ISSAND, kui mul poeg kaitseväkke läheb siis tunnen sügavalt kaasas sellele kes peab teda seljas tassima 1,98m pikk ja no kaal on ikka tugev, ei ole paks aga jalalihased juba sellised, et… no kes sellist pirakat jaksab seljas vedada.

Paar kiiret laksu munadesse ja võsavahel silkab sihuke laisk raibe juba nagu kiimas põder.

Kuidas palun? Usun, et laisaks ei tasu küll kedagi sõimata.

Arvad et  on usin, kui hambad irevil lebab ja ootab, et teised teda seljas sikutaks?

+2
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

otsimise peale saab ka sõpru leida ja igas vanuses!

kui kolisin uude linna, siis käisingi ringi plaaniga leida sõpru (või vähemalt tuttavaid). käisin sellistel üritustel, kus arvasin enda masti inimesi käivat, tegin esimesena juttu. töötas – nüüd on väike sõpruskond ues linnas. ühtegi südamesõpra mitte, aga päris üksi ka enam pole.

olen pigem introvertne inimene, aga väikese turvusringkonna omamine, kellega vahel suhelda, on ikka tore.

Sama siin, ise sihikindlalt tekitasin endale uude kohta elama minnes sõpru kuigi olen ka introvert.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas see generatsioon ongi ehk tänu arvutiajastusele sellise probleemi küüsis, kuna ollakse distantseerunud pärissuhetest ja need on nüüd viljad?

Ma olen muidugi ise samasugune, aga mina olen siiski 46-aastane

Vaata nüüd neid kahte oma enda lauset ja tule uuesti oma teemaga.

“Viljad” ei ole mitte aasta 2021 ja arvutid, VAID see, et ta on sinu kasvatusega.
Nüüd te juba kahekesi arvate, et “kõik inimesed on lollid” ja ei vääri teisesugustega suhtlemist.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

ISSAND, kui mul poeg kaitseväkke läheb siis tunnen sügavalt kaasas sellele kes peab teda seljas tassima 1,98m pikk ja no kaal on ikka tugev, ei ole paks aga jalalihased juba sellised, et… no kes sellist pirakat jaksab seljas vedada.

Paar kiiret laksu munadesse ja võsavahel silkab sihuke laisk raibe juba nagu kiimas põder.

Kuidas palun? Usun, et laisaks ei tasu küll kedagi sõimata.

Arvad et on usin, kui hambad irevil lebab ja ootab, et teised teda seljas sikutaks?

Ohjah, naer tuleb peale. Lase aga edasi

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Soovitaks siis minna kuskile keeltekooli või huviringi, trenni, kus paratamatult suhtlemist tekib. Minu laps vaid 12, aga pole ka sellist parimat sõpra olemas tal. Pigem on leidnud sõpru trennist ja ka online mängudest, aga olengi ärgitanud ja ta ka ise on soovinud neid suhtlemisi tuua reaalsusesse. Et on toiminud küll.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sõprade leidmiseks peab kindlasti olema kõigepealt enda soov, aga ka avatud ja heatahtlik suhtumine teistesse. Küllap need lähedased mõttekaaslased ka siis tulevad. Ära liialt muretse 🙂

Ma arvan, et see asi pole siiski nii lihtne kui sa arvad. On palju introvertseid, sotsiaalärevaid ning liigeneseteadlikke inimesi. Mina olen ka seda kõike alati olnud. Ma pole mõelnud otseselt, et mitte keegi mulle ei meeldi, pigem, et ma tõenäoliselt ise ei meeldi kellelegi.

Soov lähedaseks suhteks ja paariks sõbraks on alati olemas olnud, aga ma pole oskuslik suhtleja lihtsalt ning olen ka reserveeritum. Väga avatud suhtleja ei ole, enese liigne avamine ja haavatavus on siiski riskantne, kui ei ole veel piisavat usaldust ja lähedust. Ja usun, et nii on enamus nende inimestega, kel sõpru/tuttavaid eriti ei ole, aga tahaks. Ei tähenda absoluutselt, et oleks kuidagi pahatahtlik ja kriitiline/üleolev suhtumine teistesse. Ei ole. Lihtsalt inimesed on nii erinevad ja suure osaga ei pruugigi klikkida, olla piisavalt sarnane. Praeguses vanuses ei tegele ka enam väljaspool tööd ja kodu selliste hobidega, kus oleks võimalik uute inimestega kohtuda. Omaette nokitseja nagu ilmselt teisedki minusugused üksikud.

Sellised üksikud hundid, kes ise selle üksindusega tegelikult rahul pole, on tavaliselt sotsiaalselt ärevamad/kinnisemad/kohmakamad suhtlejad lihtsalt ja ei oska/suuda võõrastega ennast avada, läheneda jne.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Introverte on siiski hulga vähem kui ekstraverte. Selle kaela ei saa ajada, kuid ilmselt algab asi suhtumisega, et keegi ei meeldi, keegi ei paku huvi. Ilmselt kaasneb sellega ka teatav olek ja kehakeel, mis just ei kutsu suhtlema ka teisi. Sealt ei saagi tekkida ka mingit sõprust ega sõpru, rääkimata parimast sõbrast. Inimene peab ikka alustama endast, mitte süüdistama teisi. Selleks, et suhelda, tuleb teiste vastu huvi tunda ja ise sõbralik olla. See eeldab aga meeldivust. Meeldib nii see inimene kui ka erinevate inimestega suhtlemine. Kui kumbki ei meeldi, ei saa suhelda ja ei teki ka sõpru.

+1
-1
Please wait...

Näitan 27 postitust - vahemik 31 kuni 57 (kokku 57 )


Esileht Pereelu ja suhted Pojal pole sõpru