Teema: “Pole olemas lolle küsimusi”?

Lollid küsimused on olemas. Näide:
Inimesed kõnnivad tänaval. Üks komistab ja kukub pikali. Teine küsib kõrval: “Kas sa kukkusid või?”

Küsimus iseenesest ei saa kunagi loll olla.
Kõik oleneb kontekstist – kes, kus, miks ja mille kohta küsib.
Väikelapsel omad, koolilapsel teised küsimused.
Värske tudengi ja pikemalt erialal töötanud spetsialisti suust võib sama küsimus kõlada kas üllatavalt targa või tõesti lollina (ja ma olen sellist kuulnud).
Ei ole inimest, kes teaks kõike või kes üldse peakski kõike teadma.

#3184135:

Kas nõustute selle väitega või pigem mitte?

Ei nõustu. Ma saan aru, et kõik on suhteline – kes pole koolis käinud, kes ei oska netis otsingut kasutada jne -, ja sellest tulenevalt võivad paljude inimeste küsimused vägagi napakad tunduda, aga olulisem on suuta mõista, et mõni ongi väga lihtsake ja tal on ka õigus küsimusi esitada.

Mind ajab närvi pigem see, kui mõni, kellest ma tean, et tal tegelikult on ajusid küll, hakkab lolle küsimusi esitama, lihtsalt laiskusest. A la, tuleb magistrikraadiga 40+ vanuses kolleeg ja küsib, et issand, kus neid uusi ID-kaarte teha saab.

#3184184:

Õigus küsimusi esitada on loomulikult kõikidel, aga need küsimused võivad kõigele vaatamata olla lauslollid.

Ma ei väitnudki vastupidist. Loomulikult on ja see ajab normaalse inimese vahel täiega närvi.

pean tunistama et ena juhul olen tähele pannud et “Pole olemas lolle vastuseid,küll aga on lollid küsimused” Samas kui küsimus on esitatud idiootlikult, siis võib sama liini vastuse kah anda”

Jah, on, kui sama sama asja on küsijale kordi juba räägitud ja ta on iga kord väitnud, et sai aru. Siis jah, kui ma olen sulle seda juba viis korda korranud, siis kuuendal ütlen, et sa peaksid seda teadma ja ootan, kuni meenub. Minu jaoks on sellised küsimised ja küsijad lollid.

Jah, on küll lolle küsimusi. Meile tuleb tööle palju ülikooli lõpetanuid ja sealt võib ikka pärleid tulla.. Olen alati öelnud neile, et ma ei usu seda “lolle küsimusi pole olemas” kontseptsiooni, seega vahepeal kasutagu oma aju ja netis otsimise oskust (või kui seda ei ole, siis viimane aeg omandada).

#3184182:

A la, tuleb magistrikraadiga 40+ vanuses kolleeg ja küsib, et issand, kus neid uusi ID-kaarte teha saab.

Alati ei küsita info saamiseks, mõnikord on see viis suhelda või kontakti otsida, st vastus ei huvita.

Aga – parem, kui inimene küsib, kui et jätab kartusest loll näida küsimata ja keerab käki kokku.
Mind ahistas noorena hirmsasti see hirm loll näida ja seetõttu sain mõne eriti rumala apsuga hakkama. Nii et parem küsida kui karta “lolle küsimusi” esitada.

Seltskonnas käib jutt Keelatud linnast Pekingis.
Inseneriharidusega 35-aastane inimene küsib, et aga miks see keelatud on.

#3184314:

Seltskonnas käib jutt Keelatud linnast Pekingis.

Inseneriharidusega 35-aastane inimene küsib, et aga miks see keelatud on.

Peab ikka erudeeritud seltskond olema, kus selline küsimus loll tundub. Ma ka ei teadnud.

Küsimus kui selline ei ole loll. Kõik oleneb küsijast ja tema nö tasemest. Loll inimene esitabki targa jaoks lolle küsimusi, sest mis ühe jaoks arusaamatu on teise jaoks elementaarne. Inimesed on jube erinevad lihtsalt ja seega mõni küsimus tundub loll, sest me ei suuda ennast küsija asemele panna. Kui me võtaks iga küsimust neutraalselt, siis need polegi lollid, aga paraku me mõtleme enda seisukohast need lolliks, sest kuidas siis ta ei tea ometi, ma küll tean.

#3184427:

#3184314:

Seltskonnas käib jutt Keelatud linnast Pekingis.

Inseneriharidusega 35-aastane inimene küsib, et aga miks see keelatud on.

Peab ikka erudeeritud seltskond olema, kus selline küsimus loll tundub. Ma ka ei teadnud.

Mina ka ei teadnud.
Sõber Google aitas hädast välja. Tema vastab lollidele küsimustele hea meelega 😉

Nüüd minu lollid küsimused: miks seda inseneriharidust just siin Perekoolis sedasi rõhutatakse? Mis töökohtades kõik need inseneriharidusega inimesed töötavad?

Ei tea jah. Minu inseneriharidusega (magistrigi tegi ära) sugulane on poolemeelne joodik, hukka läks juba õpingute ajal. Täna töötab töötuna 🤔

#3184160:

Lollid küsimused on olemas. Näide:

Inimesed kõnnivad tänaval. Üks komistab ja kukub pikali. Teine küsib kõrval: “Kas sa kukkusid või?”

Arvestades viimaste päevade sündmusi- täiesti normaalne küsida.
Kõige lihtsam on muidugi jääda täiesti emotsioonituks.

Minu arvates ei ole lolle küsimusi. Esiteks tahtsin kirjutada nagu kägu 08:40, et osa küsimusi pole küsimused info mõttes, vaid neil on muu funktsioon, ja teiseks tuleneb mu seisukoht ametist – olen õpetaja.

Asjalike küsimuste küsimine ei ole üldse lihtne tegevus, ja et (noort, aga miks ainult noort) inimest üldse ärgitada huvituma, küsima, ei tohi jagada hinnanguid küsimustele ja küsijale. Mäletan ülikooliõpinguid 90-ndate algusest, kui noored välislektorid olid endast väljas eesti üliõpilaste passiivsusest seminarides. Meid aga oli terve lapsepõlv kasvatatud, et on õiged ja on valed, targad ja lollid küsimused, on õiged ja valed võimalused millegi üle arutlemiseks. Ilmselt seepärast istus auditooriumitäis üliõpilasi vaikides (osa neist kusjuures kõigile teada väga targad kujud), lootuses, et ehk keegi ikka ütleb/küsib midagi. Põhiline oli üldine häbifoon, “äkki ütlen midagi lolli”.

Keelatud linna käole. Loodetavasti oli seltskonnas keegi, kelle suu käis lahti ja tal oli võimalik “inseneriharidusega” inimese küsimusele vastata. Et mitte kõik ei kulutanud energiat silmade pööritamisele või mõnel muul viisil iseenda tõstmisele.

Minul on kahju, et olen sellises häbi-häbi!-kultuuris üles kasvanud ja olen pidanud palju ennast ületama ja ikka veel ei ole vaba. Ilmselt ei saa ma selleks kunagi, vahel ei julge suuremas ruumis küsida ega mõtteid väljendada. Aga ma ei soovi sellise kultuuri edasikandumist, seetõttu ühelegi küsijale ei koolis ega mujal ma suu pihta ei löö.