Minu arvates ei ole lolle küsimusi. Esiteks tahtsin kirjutada nagu kägu 08:40, et osa küsimusi pole küsimused info mõttes, vaid neil on muu funktsioon, ja teiseks tuleneb mu seisukoht ametist – olen õpetaja.
Asjalike küsimuste küsimine ei ole üldse lihtne tegevus, ja et (noort, aga miks ainult noort) inimest üldse ärgitada huvituma, küsima, ei tohi jagada hinnanguid küsimustele ja küsijale. Mäletan ülikooliõpinguid 90-ndate algusest, kui noored välislektorid olid endast väljas eesti üliõpilaste passiivsusest seminarides. Meid aga oli terve lapsepõlv kasvatatud, et on õiged ja on valed, targad ja lollid küsimused, on õiged ja valed võimalused millegi üle arutlemiseks. Ilmselt seepärast istus auditooriumitäis üliõpilasi vaikides (osa neist kusjuures kõigile teada väga targad kujud), lootuses, et ehk keegi ikka ütleb/küsib midagi. Põhiline oli üldine häbifoon, “äkki ütlen midagi lolli”.
Keelatud linna käole. Loodetavasti oli seltskonnas keegi, kelle suu käis lahti ja tal oli võimalik “inseneriharidusega” inimese küsimusele vastata. Et mitte kõik ei kulutanud energiat silmade pööritamisele või mõnel muul viisil iseenda tõstmisele.
Minul on kahju, et olen sellises häbi-häbi!-kultuuris üles kasvanud ja olen pidanud palju ennast ületama ja ikka veel ei ole vaba. Ilmselt ei saa ma selleks kunagi, vahel ei julge suuremas ruumis küsida ega mõtteid väljendada. Aga ma ei soovi sellise kultuuri edasikandumist, seetõttu ühelegi küsijale ei koolis ega mujal ma suu pihta ei löö.
Täpselt minu mõtted. Olen ka ise pikalt töötanud õppejõuna ülikoolis ja püüdsin ka üliõpilastele selgeks teha, et küsimist pole vaja karta. Ja nii selgelt on meeles see, kuidas välisõppejõud imestasid, kuidas meie üliõpilased nii passiivsed on…
Minu arvates on siin üks kõige arukamaid vastuseid sellel, kes kirjutas, et kõik küsimused polegi tegelikult küsimused info saamise mõttes. Ja siin tuleb juba mängu sotsiaalne suhtlmine ja semantika. Võib-olla kõik seda ei hooma.
See “kaks täiskasvanut kõnnivad tänaval, üks kukub ja teine küsib, kas ta kukkus” näide on tegelikult ka pigem sotsiaalse suhtlmise teema. See väga tõenäoliselt polnud mõeldud küsimusena, millele küsija ootas vastust jah/ei, vaid pigem märguanne, et näed, ma märkasin, et sa kukkusid, aga kohe nägin ära, et midagi hullu ei juhtunud, nüüd ma täpselt ei tea, kas ma saan kuidagi abi pakkuda või kas sa seda üldse vajad. Ka see ID-kaardi küsimus – tõepoolest, miks ma pean raiskama aega netis tuhnimisele, kui on kõrval teine inimene, kes võiks mulle selle info anda poole minutiga? Minu arust näitab see pigem küsija kavalust (ei hakka oma aega raiskama ise info otsimisega, mis teisel on juba käes ja mille jagamine ei võta nii kaua aega), suhtlemisvalmidust (ma julgen kolleegilt küsida ja temaga asju arutada, mitte ei nohise omaette kuskil hirmus, et kolleegid mind idioodiks hakkavad pidama) ja loomulikult ka laiskust (ma ei hakka oma energiat internetiotsingu peale raiskama). Ja nii on suurema osa siin näideteks toodud olukordadega. Isegi see lugu kliendist, kes helistab peale kell 17 ja küsib kl 13 kohta, kas täna või homme, on tegelikult lihtsalt puhtinimlik situatsioon – ilmselgelt, klient lihtsalt teemaga edasi minnes ei pööranud enam tähelepanu sellele, mis juba öeldud ja seega minevik, ning keskendus uuele teemale ehk kellaajale tööpäeva mõistes. See on tavapärane ja andestatav eksitus. See ei näita automaatselt, et klient oleks idioot või et selline küsimus iseenesest oleks lollus. Taaskord: kõik sõltub kontekstist.
Aga üldiselt võiksid inimesed olla lihtsalt sallivamad. Minu sugulane ütleb ikka, et “töllakatele küsimustele saabki anda ainult töllakaid vastuseid”, aga elus ei ole mõtet absoluutselt igal sammul rakendada raudset loogikat ja matemaatilist lähenemist.