Oled alles enesekindel küll. Tore, et sinu väljakutse peale tuli kohale professionaalne politseiametnik – sul vedas! Aga näiteks minul, ja mõnedel teistelgi siin, sellega ei vedanud.
Vaata, ma olen elanud pika elu ja olen politsele, hiljem häirekeskusele, helistanud rohkem kordi kui vaid need paar tükki, mida ma siin loetlesin. Olen helistanud, kui naaber teeb öörahu ajal liiga suurt lärmi, olen helistanud, kui meie keldrisse murti sisse, olen helistanud, kui näen tänaval kahtlast või vägivallajuhtumit, olen helistanud, kui möödun majast, mille katusest tõuseb valest kohast suitsu ja olen helistanud, kui näen trolliaknast, et kõrvalrajal sõitev auto kaldub imelikesse suundadesse ja juht tundub rooli taga tukkuvat.
Absoluutselt iga kord on vastatud, et jah, nad saadavad patrulli välja, ja sissemurdmise korral võisin muidugi oma silmaga näha, et patrull tuligi kohale võttis sõrmejäljed ja tegutses. Et see tegutsemine otseste tulemusteni ei viidud – paar kuud hiljem saime kirja, et menetlus on asitõendite vähesuse tõttu lõpetatud – on iseasi. Mingit irvitamist pole ma iial kohanud. Vähe sellest, nagu öeldud, tuldi välja isegi hulkuma läinud pulle peletama. Võib muidugi olla, et Läänemaa patrullil oli sel hetkel vähe tegemist ja igav, aga nad ei irvitanud.
Mina teen selle põhjal küll järelduse, et ohvrile ebameeldivad juhtumid on haruldased ja erandlikud, mitte süsteemsed, nagu sina arvad; et nende taga on alati inimfaktor ja seega tasub see igal juhul edasikaebamist. Või siis – sinu juhtum, mida sa siin ei kirjelda, oligi naeruväärne ega väärinud politsei sekkumist. Kui sa edasi kaebama ei hakanud, siis ma pigem kaldun selle teise variandi poole.