Mida need postitused siin annavad, et näed saime 10-aastaselt kokku oleme 100 aastat koos olnud!!!
Kellle seda tõestamist vaja on, et igal pool seda toonitatakse.
Väga võimalik on vastumeelselt terve elu kaaslasega ära elada. Lõpus ollaks eniikuinii vanad ja kuskile pole minna. Vanasti elatigi surmani-olgu siis mees petja või joodik, sest kuuse alla ei tahtnud keegi minna.
Ju vastatakse sellele käole, kes väitis, et noorelt alanud kooselu, mis kestab pikalt, on võimatu. Kirjutas ta ju nii: “Kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes on koos partneriga kellega tutvuti 21-aastaselt?
Ja palun mitte vastata 22-aastaste kohta:)”.
Vaatamata sellele, et olen veel noor, olen jõudnud oma mehega koos elada 34 aastat. Selge see, et kõik need aastad ei ole kulgenud stabiilses meeletus armu- ja õnneuimas. Väga palju on olnud endast sõltumatuid raskusi. Samuti oleme tülitsenud, kogenud suhterutiini, tõuse ja mõõnu. Aga kooselu ei olegi ju üks pikk sirgelt kulgev joon. Tülid jmt on suhte normaalne osa. Küsimus ongi vast rohkem selles, kuidas paar oskab sellised olukorrad ära lahendada ja neist üle saada.
Selge see, et suhtes on asju, millega ei pea ega tohigi leppida – vägivald, kõiksugused sõltuvused (alko, narko, kasiinosõltuvus, petmine jmt). Sellisel juhul on suhte lõpetamine täiesti õige tegu. Aga, et lahku minna vaid sellepärast lahku, et kätte on jõudnud suhte hall argipäev? Ok, nii võib teha siis, kui lapsi pole. Aga muul juhul…?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 01.08 10:50; 02.08 11:32; 02.08 13:26;