See teema toob küll kõik 10 aasta tagused mälestused eredalt meelde.
Peale keskkooli töötasin Sportlandi kaupluses. Ka siis, kui kliente saalis ei olnud, riided korrastatud ja suuruse järgi reastatud, pidi keset saali seisma. Poe juhataja armastas mööda minnes kommenteerida: “Kõht sisse!” või “Selg sirgeks!” Töövormiks anti üks sünteetikast pluus, mida pidi nädala jooksul mitu korda pesema. Iga paari nädala tagant oli poes inventuur. Need, kes järgmisel päeval ka tööl olid, lasti südaööl minema. Need, kel järgmine päev vaba oli, pidid terve öö töötama. Ettevõtte poolt oli kosutuseks Coca-Cola ja pitsa. Tööle pidi saabuma vähemalt 20 minutit varem, et koristada ja korrastada saali. Minema sai harilikult 21:15. Tööpäevad kestsid 9:00 – 21:00. Kuu aja jooksul oli vaba üks nädalavahetus. Juhtus minu sealoleku ajal mitu korda, et peale poe sulgemist sadas sisse ettevõtte omanik. Entusiastlik, rõõmus ja päevitunud. Kõik pidid peale 12h tööpäeva tema ümber ringis seisma kuni ta viis läbi mõne kiirkoolituse või motivatsioonikõne. Puhkeruumis oli seinal plusside ja miinuste tabel. Iga päev märkis juhataja sinna tähelepanekuid töötajate kohta, mis kajastusid boonuses. Mõnda nõrgemat natuuri nägi tihti laoruumis nutmas. Lisaks see päevad otsa kestev vali tümps teenindusaalis… Pidasin seal vastu täpselt 2 kuud.
Järgmiseks liitusin Denim Dreami ketiga. Tööintevjuul tundus kõik nii prestiižne. Ikkagi vinged kaubamärgid ja moetöö. Mustamäe kontoris kõik nii peened ja edukad noored naised. See oli süsteem, kus polnud võimalik võita. Kui läbimüük oli suur ja said müügiboonust, siis oli ka vargusi rohkem ja jäid ilma teisest boonusest. Või vastupidi. Pidev kaameratest jälgimine. Kui istusid, siis kohe juhtkonnast keegi helistas ja noomis. Ettevõtte siseses tarkvarasüsteemis pidi pidevalt kõigele selgitusi andma, näiteks miks keegi hindas teenindust kolmega, kuidas olukord nii kujunes. Oli nõutud tava teiste olukordadele kaasa kirjutamine ja mõtlemine. Kui oli vaba päev, helistati nagu aamen kirikus, et kuskile on vaja asendama tulla. Rõhuti vastutulelikkusele ja südametunnistusele. Ei pääsenud ka siis, kui olid haiguslehel ja palavikuga. Mindi väga isiklikuks. Saadeti takso ukse ette ja istusid vähemalt lõunani poes, kuni keegi teine ära räägiti. Sõid kassa taga kükikil. Poole silmaga püüdsid pidevalt jälgida, et ega klienti ei tule. Kui tuli, hüppasid püsti ja olid eeskujulik. Käisid testostjad – kõik oli sekundite pealt ja sõna-sõnalt üles tähendatud. WC pausid olid loetud ja jälgitud. Palk oli miinimumi lähedane. Püüti peibutada tiitlitega, mis suurendasid vastutust aga palka oluliselt juurde ei andnud – saad kaasa rääkida, mis tooteid poodi valida, poes olevate toodete paigutust valida, olla poe juhataja. Mulle pakuti poe juhataja kohta, mis eeldas, et vastutad poe lahtioleku aegade ja kassa eest ning sead selle prioriteediks number üks oma elus. Mulle see ei sobinud, sest olin just astunud ülikooli. Pidasin seal vastu 4 kuud. Palju ambitsioonikaid ja ilusaid naisi töötas selles ettevõttes. Konkurents oli väga suur – end tõestada, saada suurema läbimüügiga kauplusesse või kontorisse. Palju intriige, põhjendamatut enesekehtestamist, pisaraid ja välist glamuuri.
Tagantjärele mõeldes olin väga noor ja kogenematu. Just väikelinnast üksi pealinna tulnud. Lasin enda suhtes väga üleolevalt käituda. Siiamaani kui neisse poodidesse satun, tekib kerge kõhedus. On tunda, et olukord pole kuigi palju muutunud. Väga tänulik oma praeguse töö ja elu üle.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 05.02 01:20; 05.02 16:43; 05.02 16:54;