Teema: Pood, kus müüja ei tohi toetuda

See teema toob küll kõik 10 aasta tagused mälestused eredalt meelde.

Peale keskkooli töötasin Sportlandi kaupluses. Ka siis, kui kliente saalis ei olnud, riided korrastatud ja suuruse järgi reastatud, pidi keset saali seisma. Poe juhataja armastas mööda minnes kommenteerida: “Kõht sisse!” või “Selg sirgeks!” Töövormiks anti üks sünteetikast pluus, mida pidi nädala jooksul mitu korda pesema. Iga paari nädala tagant oli poes inventuur. Need, kes järgmisel päeval ka tööl olid, lasti südaööl minema. Need, kel järgmine päev vaba oli, pidid terve öö töötama. Ettevõtte poolt oli kosutuseks Coca-Cola ja pitsa. Tööle pidi saabuma vähemalt 20 minutit varem, et koristada ja korrastada saali. Minema sai harilikult 21:15. Tööpäevad kestsid 9:00 – 21:00. Kuu aja jooksul oli vaba üks nädalavahetus. Juhtus minu sealoleku ajal mitu korda, et peale poe sulgemist sadas sisse ettevõtte omanik. Entusiastlik, rõõmus ja päevitunud. Kõik pidid peale 12h tööpäeva tema ümber ringis seisma kuni ta viis läbi mõne kiirkoolituse või motivatsioonikõne. Puhkeruumis oli seinal plusside ja miinuste tabel. Iga päev märkis juhataja sinna tähelepanekuid töötajate kohta, mis kajastusid boonuses. Mõnda nõrgemat natuuri nägi tihti laoruumis nutmas. Lisaks see päevad otsa kestev vali tümps teenindusaalis… Pidasin seal vastu täpselt 2 kuud.

Järgmiseks liitusin Denim Dreami ketiga. Tööintevjuul tundus kõik nii prestiižne. Ikkagi vinged kaubamärgid ja moetöö. Mustamäe kontoris kõik nii peened ja edukad noored naised. See oli süsteem, kus polnud võimalik võita. Kui läbimüük oli suur ja said müügiboonust, siis oli ka vargusi rohkem ja jäid ilma teisest boonusest. Või vastupidi. Pidev kaameratest jälgimine. Kui istusid, siis kohe juhtkonnast keegi helistas ja noomis. Ettevõtte siseses tarkvarasüsteemis pidi pidevalt kõigele selgitusi andma, näiteks miks keegi hindas teenindust kolmega, kuidas olukord nii kujunes. Oli nõutud tava teiste olukordadele kaasa kirjutamine ja mõtlemine. Kui oli vaba päev, helistati nagu aamen kirikus, et kuskile on vaja asendama tulla. Rõhuti vastutulelikkusele ja südametunnistusele. Ei pääsenud ka siis, kui olid haiguslehel ja palavikuga. Mindi väga isiklikuks. Saadeti takso ukse ette ja istusid vähemalt lõunani poes, kuni keegi teine ära räägiti. Sõid kassa taga kükikil. Poole silmaga püüdsid pidevalt jälgida, et ega klienti ei tule. Kui tuli, hüppasid püsti ja olid eeskujulik. Käisid testostjad – kõik oli sekundite pealt ja sõna-sõnalt üles tähendatud. WC pausid olid loetud ja jälgitud. Palk oli miinimumi lähedane. Püüti peibutada tiitlitega, mis suurendasid vastutust aga palka oluliselt juurde ei andnud – saad kaasa rääkida, mis tooteid poodi valida, poes olevate toodete paigutust valida, olla poe juhataja. Mulle pakuti poe juhataja kohta, mis eeldas, et vastutad poe lahtioleku aegade ja kassa eest ning sead selle prioriteediks number üks oma elus. Mulle see ei sobinud, sest olin just astunud ülikooli. Pidasin seal vastu 4 kuud. Palju ambitsioonikaid ja ilusaid naisi töötas selles ettevõttes. Konkurents oli väga suur – end tõestada, saada suurema läbimüügiga kauplusesse või kontorisse. Palju intriige, põhjendamatut enesekehtestamist, pisaraid ja välist glamuuri.

Tagantjärele mõeldes olin väga noor ja kogenematu. Just väikelinnast üksi pealinna tulnud. Lasin enda suhtes väga üleolevalt käituda. Siiamaani kui neisse poodidesse satun, tekib kerge kõhedus. On tunda, et olukord pole kuigi palju muutunud. Väga tänulik oma praeguse töö ja elu üle.

#3351767:

#3351701:

Sa ajad jama, näiteks kui on jõulud või aastalõpp ja sul on pood ostukeskuses, siis ostukeskuse leping ei luba sul nendel päevadel kinni olla kui keskus ise on avatud. Need lepingud on orjastavad.

Kas seda said alles rendilepingut lugedes teada, et kaubanduskeskus on pühade ajal lahti? Ise ajad jama. Kuna pühade ajal on keskused ka meeletult ülerahvastatud, on silmakirjalik selles lahtiolemises poepidajaid süüdistada.

Aga töötaja poolt vaadatuna on see ju ette teada kaubanduskeskusesse tôöle kandideerides, et üks aastalõpupühadest on osaliselt tööpäev. Kaubanduskeskus pole sugugi ainus töötegemise koht, kus see vajalik on. Orjastavaks seda nimetada on ausalt öeldes imelik. Mõne inimese arvates on orjastav ka töögraafik, kui nädalavahetustel peab tööl käima. Teine inimene jällegi just nimelt soovib sellist töökohta, kus tööpäevad on pikemad, aga vabu päevi see-eest rohkem (ehk siis pooled päevad kuus on vabad). Me räägime siiski inimlikest töötingimustest ja on suur vahe, kas sundida kedagi 12h järjest seisma või tulla normaalsele (topelt tasustatud) tööle 24. detsembril. Venelastel on sellest kuupäevast muide täiesti ükskõik. Väga ilusti annab graafikud sättida nii, et kõik on rahul. 25.12 ja 1.01 on alati vabad päevad kõikidele.

Sa ei saa isegi aru asjast. Kui sul on oma pood kusagil Ülemiste keskuses, siis keskus ei luba sul näiteks pühade ajal kinni olla kui sa ise soovid seda oma ettevõtte töötajatele nö lubada. Sa pead olema avatud.

Kõik need vetsu minekuks poodide sulgemine ainult ükskord päevas on ka keskuse poolt ettekirjutatud ja siin pole üldse süüdi mõne poe omanik, ka tema peab järgima keskuse reegleid. Kõik poed peavad keskuses olema alati avatud, muidu kliendid ei tule keskusesse kui leiavad eest suletud poe.

Mõnesmõttes keskuse poodide probleem ongi ka tööjõus, kahte inimest pole näiteks väikepoodi mõtet võtta, aga loomulikke vajadusi peab ka tema rahuldama. Vahetustega töö on ka kulukas, milline müüja tuleks tööle poole koormusega ja poole väiksema palgaga? Ka ei leia töötajat.

Need suured keskused võiks ära laguneda, siis muutuks ka müügitöö inimlikumaks.

Täiesti õudne. Kuidas selline asi üldse lubatud on?

#3351783:

Pidev kaameratest jälgimine. Kui istusid, siis kohe juhtkonnast keegi helistas ja noomis.

Jätkuvalt – ma ei saa aru. Kas keegi iial selgitas ka, milleks see seismine vajalik on? Ratsionaalselt, palun.

#3351767:

#3351701:

Sa ajad jama, näiteks kui on jõulud või aastalõpp ja sul on pood ostukeskuses, siis ostukeskuse leping ei luba sul nendel päevadel kinni olla kui keskus ise on avatud. Need lepingud on orjastavad.

Kas seda said alles rendilepingut lugedes teada, et kaubanduskeskus on pühade ajal lahti? Ise ajad jama. Kuna pühade ajal on keskused ka meeletult ülerahvastatud, on silmakirjalik selles lahtiolemises poepidajaid süüdistada.

Aga töötaja poolt vaadatuna on see ju ette teada kaubanduskeskusesse tôöle kandideerides, et üks aastalõpupühadest on osaliselt tööpäev. Kaubanduskeskus pole sugugi ainus töötegemise koht, kus see vajalik on. Orjastavaks seda nimetada on ausalt öeldes imelik. Mõne inimese arvates on orjastav ka töögraafik, kui nädalavahetustel peab tööl käima. Teine inimene jällegi just nimelt soovib sellist töökohta, kus tööpäevad on pikemad, aga vabu päevi see-eest rohkem (ehk siis pooled päevad kuus on vabad). Me räägime siiski inimlikest töötingimustest ja on suur vahe, kas sundida kedagi 12h järjest seisma või tulla normaalsele (topelt tasustatud) tööle 24. detsembril. Venelastel on sellest kuupäevast muide täiesti ükskõik. Väga ilusti annab graafikud sättida nii, et kõik on rahul. 25.12 ja 1.01 on alati vabad päevad kõikidele.

Kas sa ise eelistad jõululaupäeva õhtul kaubanduskeskuses shoppamist oma perele/sõpradele Meil on välja kujunenud arusaam, et poed peavad olema avatud 24/7 kõik 365 päeva aastas.No ei pea.Õnneks vaikselt hakkab kujunema olukord kus pühadeaegseid lahtioleku aegasid lühendatakse kuid 1-2 tundi ei ole see aeg, et vastu rinda taguda ja kiita kuidas me oma töötajatest hoolime.Normaalsuseni kus pühade ajal on toidukauplused avatud tunduvalt lühemalt ja tööstuskaubad kinni ja nädalalõppudel samuti lühendatud graafikuga ja tööstuskaubad pühapäeviti suletud on veel väga pikk tee minna.Ja ei maksa hakata rääkima arstidest, politseinikest, tuletõrjujatest jne kelle jaoks ei loe pühad.See on inimestele eluks vajalik teenus, kaubanduskeskuste pikad lahtiolekuajad puhas mugavusteenus, mis kahjuks on inimeste mõtlemis ja planeerimisoskusele hävitavalt mõjunud.

#3352127:

#3351767:

#3351701:

Sa ajad jama, näiteks kui on jõulud või aastalõpp ja sul on pood ostukeskuses, siis ostukeskuse leping ei luba sul nendel päevadel kinni olla kui keskus ise on avatud. Need lepingud on orjastavad.

Kas seda said alles rendilepingut lugedes teada, et kaubanduskeskus on pühade ajal lahti? Ise ajad jama. Kuna pühade ajal on keskused ka meeletult ülerahvastatud, on silmakirjalik selles lahtiolemises poepidajaid süüdistada.

Aga töötaja poolt vaadatuna on see ju ette teada kaubanduskeskusesse tôöle kandideerides, et üks aastalõpupühadest on osaliselt tööpäev. Kaubanduskeskus pole sugugi ainus töötegemise koht, kus see vajalik on. Orjastavaks seda nimetada on ausalt öeldes imelik. Mõne inimese arvates on orjastav ka töögraafik, kui nädalavahetustel peab tööl käima. Teine inimene jällegi just nimelt soovib sellist töökohta, kus tööpäevad on pikemad, aga vabu päevi see-eest rohkem (ehk siis pooled päevad kuus on vabad). Me räägime siiski inimlikest töötingimustest ja on suur vahe, kas sundida kedagi 12h järjest seisma või tulla normaalsele (topelt tasustatud) tööle 24. detsembril. Venelastel on sellest kuupäevast muide täiesti ükskõik. Väga ilusti annab graafikud sättida nii, et kõik on rahul. 25.12 ja 1.01 on alati vabad päevad kõikidele.

Kas sa ise eelistad jõululaupäeva õhtul kaubanduskeskuses shoppamist oma perele/sõpradele Meil on välja kujunenud arusaam, et poed peavad olema avatud 24/7 kõik 365 päeva aastas.No ei pea.Õnneks vaikselt hakkab kujunema olukord kus pühadeaegseid lahtioleku aegasid lühendatakse kuid 1-2 tundi ei ole see aeg, et vastu rinda taguda ja kiita kuidas me oma töötajatest hoolime.Normaalsuseni kus pühade ajal on toidukauplused avatud tunduvalt lühemalt ja tööstuskaubad kinni ja nädalalõppudel samuti lühendatud graafikuga ja tööstuskaubad pühapäeviti suletud on veel väga pikk tee minna.Ja ei maksa hakata rääkima arstidest, politseinikest, tuletõrjujatest jne kelle jaoks ei loe pühad.See on inimestele eluks vajalik teenus, kaubanduskeskuste pikad lahtiolekuajad puhas mugavusteenus, mis kahjuks on inimeste mõtlemis ja planeerimisoskusele hävitavalt mõjunud.

Välismaal kõik toidupoed pühade ajal kinni ja ikka kõik punased päevad järjest, mitte nagu siin, et heal juhul 24.12 on suletud. Berliinis oli lausa raskusi isegi nädalavahetusel avatud toidupoe leidmisega.

Olen 01:20 Kägu. Sellised ettevõtted ekspluateerivadki sotsiaalselt haavatavaid inimesi. Nad oskavad tekitada tunde ka, et on sulle suure teene teinud, et nii kogemusteta üldse tööle saad. Et sul ei ole õiguseid. Meil olid tööl peamiselt 20-ndate alguses noored, kellel ei olnud väga tugevat perekonda selja taga ja vajasid raha. Minu loogika töötas tol hetkel nii: teenin raha ja valin selleks ettevõtte, kes on tugeva nimega, nö oma valdkonna liider. Seal olen hästi tubli, saan korralikult palka ja proovin esimest korda iseseisvat elu. Tihtipeale aga ei ole turu juhtivad ettevõtted eriti “esirinnas” palkade maksmises või töötajate väärtustamises. Arvasin lõpuks mitmeid kuid selles rattas olles, et ma olengi äkki saamatu selles täiskasvanuelus ja nõrga tervisega. Et täiskasvanu elu ja tööl käimine pidigi ju raske olema. Kellelegi või perele teises linnas väga kurta ka ei tahtnud, ise valisin ju töölkäimise. Päris suure jälje jättis see kõik tükiks ajaks enesehinnangule. Hiljem, kui käisin ülikoolis ja teisel töökohal, siis külastasin vahest Sportlandi tööle jäänud endisi töökaaslasi. Alati rääkisime, et kes kambast kuhugi mujale on saanud: kes õppima, kes tööle. Siiralt hea meel oli iga kord, kui keegi sealt orjalaagrist pääses.

#3352071:

#3352036:

Mõnesmõttes keskuse poodide probleem ongi ka tööjõus, kahte inimest pole näiteks väikepoodi mõtet võtta, aga loomulikke vajadusi peab ka tema rahuldama. Vahetustega töö on ka kulukas, milline müüja tuleks tööle poole koormusega ja poole väiksema palgaga? Ka ei leia töötajat.

Minu meelest saaks küll igatmoodi skeemitada.

1. Poolekoormusega tuleks näiteks pensionärid, üliõpilased jne..

2. Saab ju tekitada mingi lisatöö võimaluse, a la üks müüb, teine paneb kaupa välja vms, kaubaväljapaneja asendab müüjat vajadusel (lõunal, pausidel jne)

3. Või nii, et üks müüja on hommikupoole, teine õhtupoole, mõlemad 8 tundi..ja vahepealse aja, kus tunnid kattuvad on koos..

jne jne

Ehk siis tegelikult tööaegadega ja töökorraldusega annaks mängida küll, millegipärast tööandjad ei soovi ise olla leidlikud ja paindlikud.

Tuleks tuleks… sa ajad nii eluvõõrast juttu. Tavaliselt ju ongi vahetused, üks on ühel päeval ja teine teisel päeval.
Asi on rahas, kui sa maksad ühele töötajale 800 bruto, siis ta on isegi rahul, kui saab boonust ka. Aga kui sa pakud poolt kohta, siis peaks miinimumi vähemalt maksma ja see teeb juba kahepeale 1000 bruto, aga ettevõtja peab maksma ka sots.maksu jne. Kahekesi pole neil seal midagi teha, sest palju seda kaupa seal sättida oleks? Lõppeks on sul juba nagu 4 töötajat…
Sa pole ettevõtja, sa ei jaga seda teemat.

Lugesin kogu teema läbi, oli huvitav lugemine. Ütlen ära, et mina olen ainult ostja, mitte kunagi pole olnud müüja (klienditeenindaja) rollis. Seega mulle jäid väga silma need arvukad kommentaarid, et kui õudne ja kui silmiavav ja et mina nüüd tellin ainult netist ja et mina enam selle omaniku poodidest ei osta ja et mina enam niisama poodi ei jaluta jne.
Kindlasti saan ma nüüd miski tuhat miinust, aga mina kui ostja ei pea ju sellepärast minemata jätma. Miks ma ei tohiks enam poodelda ja niisama jalutada ja kaupade vaatamist nautida lihtsalt sellepärast, et keegi on kellegi orjapidaja. Mul on neist müüjatest inimlikus plaanis muidugi kahju, aga et peaksin nüüd boikoteerima mingit ketti või jätma poodi sisenemata…ma ei tea, see ei ole ju minu asi. Kõlab julmalt, aga nii on ju. Me keegi ei saa maailma soojaks kütta. Kõik teenindajad võivad mingil hetkel ennast halvasti tunda või liiga madalat palka saada, aga see on ju teenindaja ja tema ülemus(t)e omavaheline asi, mitte et mina kui klient peaksin sellepärast südametunnistuse piinu tundma?

#3352259:

Lugesin kogu teema läbi, oli huvitav lugemine. Ütlen ära, et mina olen ainult ostja, mitte kunagi pole olnud müüja (klienditeenindaja) rollis. Seega mulle jäid väga silma need arvukad kommentaarid, et kui õudne ja kui silmiavav ja et mina nüüd tellin ainult netist ja et mina enam selle omaniku poodidest ei osta ja et mina enam niisama poodi ei jaluta jne.

Kindlasti saan ma nüüd miski tuhat miinust, aga mina kui ostja ei pea ju sellepärast minemata jätma. Miks ma ei tohiks enam poodelda ja niisama jalutada ja kaupade vaatamist nautida lihtsalt sellepärast, et keegi on kellegi orjapidaja. Mul on neist müüjatest inimlikus plaanis muidugi kahju, aga et peaksin nüüd boikoteerima mingit ketti või jätma poodi sisenemata…ma ei tea, see ei ole ju minu asi. Kõlab julmalt, aga nii on ju. Me keegi ei saa maailma soojaks kütta. Kõik teenindajad võivad mingil hetkel ennast halvasti tunda või liiga madalat palka saada, aga see on ju teenindaja ja tema ülemus(t)e omavaheline asi, mitte et mina kui klient peaksin sellepärast südametunnistuse piinu tundma?

Nüüd kui silmiavav oli siis võid nüüd kinnitada, et ükskõik millistesse ntx.Põldma poodi sisse astud ka ostad 100% midagi? Kui ei siis järelikult teadlikult soosid ja toetad töötajatele kohandatavat ebaõiglust ja oled oma tegevuse üle veel uhke ka.

#3352263:

Absoluutselt õige suhtumine! Ainult mina-mina-mina. Üldse, arendaks siinkohal teemat edasi – asja nad seal Antarktikas jauravad? Mis jää sulamine? Eestis pole tuhkagi ju. Mina ei pea küll prügi sorteerima või vähem CO2 tootma või midagi, meil pole siin ühtki prügi täis ookeanit ka, mul poobik. Miks mul peaks südametunnistus piinama? Las need, kes seal prügiookeanis elavad, las need muretsevad. Meil on elu lill ju!

No kuule, ära ründa mind. Mina ei rünnanud teemaalgatajat ega teisi müüjaid, kes siin rääkinud on. Mina tahan öelda, et ostja ei lahenda seda probleemi, see asi saab muutuda vaid töövõtjate poolt – lihtsalt ei ole töötingimustega nõus, ei allkirjasta lepingut, ei tööta neis kohtades jne. Kui kõik orjad-müüjad saadaksid süstemaatiliselt kaebekirju töökaitseinspektsiooni ja minu poolest kasvõi presidendile (nali) oma töötingimuste ja oma kannatuste detailse kirjeldusega, samas värisemata oma töökoha kaotamise pärast – ainult see muudaks pikas plaanis midagi. Kui kõik orjad paneksid seljad kokku ja ei kardaks pidevalt oma ülemusi, vaid oleksid riskialtimad, see aitaks. Kuid seda ei saavutata mitte kunagi, selles on asja kurbloolisus.
Mitte et Malle ja Kalle enam Denim Dreamist ei osta ja uhkelt HM väravast mööda marsivad – mida see muudab?

Kui see teema vaid rohkem avalikkuse tähelepanu pälviks (aga jumal hoia selle eest, et keegi ajakirjanik sellisest tõsisest probleemist kirjutaks, ei ikka tuleb leierdada mingist koroonaviirusest ja sellest, mida mart helme eile või üleeile ütles) ja rohkem inimesi sellele mõtleks ja oma käitumist vastavalt sellele korrigeeriks, siis võiksid muutused (poodidesse sisseastumise vältimine) jõuda küll nende poeomanikeni (eeldades, et nad ka ajakirjandusest lugenud on, millised orjapidajad nad on) ja tingimused müüjatel paraneda. Inimene, kes on sundseisus, vajab tööd ja raha, ei saa ilmselt antud situatsioonides olla julgem, vastu hakata jne, seetõttu ei saa ka ühtset müüjate rinnet moodustuda – mõni võibolla tuleks asjaga kaasa, aga paljud kannataksid ära ja järjekord ukse taga kannataks ka olude sunnil ära ning seetõttu ei saaks muutuseid toimuda.

#3352271:

#3352263:

Absoluutselt õige suhtumine! Ainult mina-mina-mina. Üldse, arendaks siinkohal teemat edasi – asja nad seal Antarktikas jauravad? Mis jää sulamine? Eestis pole tuhkagi ju. Mina ei pea küll prügi sorteerima või vähem CO2 tootma või midagi, meil pole siin ühtki prügi täis ookeanit ka, mul poobik. Miks mul peaks südametunnistus piinama? Las need, kes seal prügiookeanis elavad, las need muretsevad. Meil on elu lill ju!

No kuule, ära ründa mind. Mina ei rünnanud teemaalgatajat ega teisi müüjaid, kes siin rääkinud on. Mina tahan öelda, et ostja ei lahenda seda probleemi, see asi saab muutuda vaid töövõtjate poolt – lihtsalt ei ole töötingimustega nõus, ei allkirjasta lepingut, ei tööta neis kohtades jne. Kui kõik orjad-müüjad saadaksid süstemaatiliselt kaebekirju töökaitseinspektsiooni ja minu poolest kasvõi presidendile (nali) oma töötingimuste ja oma kannatuste detailse kirjeldusega, samas värisemata oma töökoha kaotamise pärast – ainult see muudaks pikas plaanis midagi. Kui kõik orjad paneksid seljad kokku ja ei kardaks pidevalt oma ülemusi, vaid oleksid riskialtimad, see aitaks. Kuid seda ei saavutata mitte kunagi, selles on asja kurbloolisus.

Mitte et Malle ja Kalle enam Denim Dreamist ei osta ja uhkelt HM väravast mööda marsivad – mida see muudab?

#3352217:

Olen 01:20 Kägu. Sellised ettevõtted ekspluateerivadki sotsiaalselt haavatavaid inimesi. Nad oskavad tekitada tunde ka, et on sulle suure teene teinud, et nii kogemusteta üldse tööle saad. Et sul ei ole õiguseid. Meil olid tööl peamiselt 20-ndate alguses noored, kellel ei olnud väga tugevat perekonda selja taga ja vajasid raha.

Ongi nii. Algul käisin täiskohaga, kuid siis läksin kooli ja tööl käisin edasi 0,75 kohaga. Kui ma ei olnud nõus teises vahetuses asendama, siis tuli ülemus isiklikult mulle letitaha aru pärima. Kliendid kõndisid mööda, kui ülemus tähtsalt teatas mulle: “Isegi luban ma sul koolis käia!”

#3352291:

Meil oli personalijuhil tavaks töölt lahkujaid “läbi lillede” hoiatada, et kui palju vingud, siis teavitame su tulevast uut tööandjat, kui too juhtub helistama ja sinu kohta hinnangut küsima. Väga madal käitumine, aga see oli paraku sealse personalijuhi üks paljudest “relvadest”.

Lihtsalt mõtlemiseks..
Et mida see töötaja küll tegema peaks, vana tööandja ähvardab, uus tõenäoline tööandja peab sind konfliktseks mölakaks (kui kasutada sama väljendit nagu üks eespool kommenteerija).