Ma teen sellest artiklist selle järelduse, et niisama ma enam kusagile sisse ei astu ja poodi lähen ainult siis, kui midagi konkreetset vaja on.
Esileht › Ajaviite- ja muud jutud › Pood, kus müüja ei tohi toetuda
Teema: Pood, kus müüja ei tohi toetuda

Aplaus ajakirjanikule, kes viitsis ja tahtis antud teema avalikkuse ette tuua.
Töötingimuste eiramine ja tööandjapoolsed ähvardused ei tohiks olla tabu, millest räägitakse suletud uste taga.
Ei pea töötajad hambad ristis kannatama, kui haridus, elukorraldused muud tööd ei võimalda.

Aplaus ajakirjanikule, kes viitsis ja tahtis antud teema avalikkuse ette tuua.
Töötingimuste eiramine ja tööandjapoolsed ähvardused ei tohiks olla tabu, millest räägitakse suletud uste taga.
Ei pea töötajad hambad ristis kannatama, kui haridus, elukorraldused muud tööd ei võimalda.
Ja kuna nad koguvad vihjeid, siis on ilmselt mingi spetsiifilisem artikkel veel tulemas. Vaadake siis, et kirjutate, kes seal praegu kannatavad. Ehkki karta on, et sealsed töötajad õhtuti perekoolis istuda enam ei jaksa, varisevad kohe voodisse …

Ma teen sellest artiklist selle järelduse, et niisama ma enam kusagile sisse ei astu ja poodi lähen ainult siis, kui midagi konkreetset vaja on.
Aga näitaks nüüd müüjatele poolehoidu poodi nende moodi neljakäpakil roomates. 😉

Aga nendes poodides, millest siin jutt käib, vist tööjõupuudust pole või kuidas? Ma olen kuulnud, et maximasse ei leita töötajaid, aga kuidas hilfigeri jt lood on?
Arvan ka, et tööjõupuudust neil pole. Liikumist seal ilmselt on, kuulutused on pea igakord üleval kui CV-keskusesse vaatan, aga töötajate suhtes on nad valivad. Aastaid tagasi, peale gümnaasiumi lõppu, kandideerisin ise ka sinna tööle. Mäletan, et oli grupivestlus ja piirkonnajuht oli vist läbiviijaks. Ta nagu oleks rääkinud, et kandidaate oli päris palju ja peale meie vestlust on veel mitu samasugust grupivestlust.
Mina sinna tööle ei saanud, aga hiljem kuulsin “kõlakat”, et nad ka valivad suuresti välimuse järgi. Mina nende kriteeriumitele välimuselt ilmselt ei vasta. Minuga samal vestlusel oli veel üks priskema kehaehitusega, aga väga asjalik ja hea klienditeeninduse kogemusega neiu ja teine, kes oli hästi nooruke, kogemuseta, aga sellise nn tibiliku välimusega tüdruk. Viimane sai meie vestluselt ainsana tööle.
Selle keti poed on paljude noorte klienditeeninduses töötavate tüdrukute unistus, seega arvan, et valikut neil on. Mul endal on päris mitmeid DD pärit tooteid, aga eelistan nende e-poodi, sest mulle selline pealetükkiv müügistrateegia ei istu ja ma tunnen ennast nende poodides alati nii pahasti, kuna ma ei lähe tavaliselt kindla ostusooviga, vaid vaatangi erinevate poodide pakkumisi, aga seal hakatakse alati asju ette tassima. Eriti tüütuks muutus asi siis kui ma paar aastat tagasi mantlit otsisin, kindel soov oli saada must või tumesinine mantel, aga sealne teenindaja tõi mulle punaseid ja kollaseid, hoolimata sellest, et ma korduvalt ütlesin, et ma ei soovi ühtegi erksat või heledat tooni. Samas e-poe teenindusega on mul hea kogemus, sain probleemile väga kiirelt rahuldava lahenduse ja suhtlus oli ka meeldiv.

Minu arust on suurim põhjus juhatajate, eriti mingite keskastme juhatajakeste küündimatus ja olematud juhivõimed. Siinseteski kogemustes tuleb hästi esile. Ja omanike ahnus.
Endal on kogemus kolme omanikuga. Töötan väikeses ettevõttes, mis tegeleb teatud spetsiifilise müügiga. Esimene omanik oli nn. vana kooli esindaja, naljalt käsi külge ei pannud, probleeme lahendada ei osanud ja pahas tujus olles vihjas ja nähvas. Läks pensile ja müüs ettevõtte maha. Uus omanik oli paarkümmend aastat noorem, korraldas kõik uutmoodi, alates remondi ja müügikoolitustega. Kõige tähtsam- tegi kõike ise ka, oli letis, viis kaupa laiali ja vajadusel küüris isegi WC-d!
Praegune omanik on sama tüüpi, osaleb kõiges, ka klienditeeninduses letis. Annab 10 inimesele tööd ja täiesti uskumatu, väidab, et ta ei tee seda kõike raha pärast, et tal on raha piisavalt! Tänapäeva läänemaailmas! Ostab meile, oma töötajatele, puuviljad, või-juustu, kohvi igapäevaselt lõunalauale… Nagu muinasjutt siinsete kogemustega võrreldes.
see on ainult siis võimalik, kui raha on piisavalt:) Mul on ka väikeettevõte, ka töötan letis oma töötajatega kõrvu, kohvi saan ka osta, aga vaat lõunasööke enaam välja teha ei jaksa. Lõunapausideks olen korraldanud mikrouuni, kraanikausi ja muidugi muud köögitarbed, igaüks võtab kodunt kaasa. Raha oleks mul siiski vaja – teinekord jääb endale palk välja maksmata:)

Järgmine artikkel, puust ja punaselt siis neile, keda seisma sunnitakse – pöörduge töökaitseinspektsiooni ja see algatab järelvalve nõuete täitmise üle.

Ma teen sellest artiklist selle järelduse, et niisama ma enam kusagile sisse ei astu ja poodi lähen ainult siis, kui midagi konkreetset vaja on.
Aga näitaks nüüd müüjatele poolehoidu poodi nende moodi neljakäpakil roomates. 😉
Oleks see alles lahe, kui omanikud vaataksid, et oot-oot, terve päeva pole ühtegi ostjat olnud, aga kaupa suur koorem maha müüdud…

Kui mina teaksin, et poes selline reegel on, siis ma boikoteeriksin seda poodi. Jah, müüja tähelepanu on mulle oluline aga on müüjaid kes suudavad ostja saabudes väga krapsakalt tegevusse aduda ja ei sega see istumine kuidagi.

Nüüd tuleb hoopis leida palju toole/pukke/pinke ja teha “Teeme ära- Tool teenindajale!”
Kellel ikka on mõni kuskil laokil, see viigu lähimasse “murepoodi” ja vaatame, mis saama hakkab, kui massiliselt poodidesse pinke tuuakse 🙂 Pean isegi keldrisse kiikama, ehk vanad pukid alles…

Mul tuleb veel meelde, et vanas Statoilis pidid müüjad ärasõitnud ja kütuse eest maksmata jätnud inimeste kütuse ise kinni maksma, kuigi olid kaamerad ja numbrimärgid teada. Praegu loen, et see peaks nagu seadusega keelatud olema. Mis värk sellega on?

Mul tuleb veel meelde, et vanas Statoilis pidid müüjad ärasõitnud ja kütuse eest maksmata jätnud inimeste kütuse ise kinni maksma, kuigi olid kaamerad ja numbrimärgid teada. Praegu loen, et see peaks nagu seadusega keelatud olema. Mis värk sellega on?
Võltsitud/varastatud numbrimärgi järgi ei tuvasta kedagi.
Kütuse kinnimaksmise kohta ma ei tea (no see oleks ikka ulmenõue), aga mu sõbranna lahkus sealt asutusest üpris kiiresti seetõttu, et pidi vaheldumisi ja samaaegselt kõike tegema- lund rookima, täisoksendatud peldikut küürima, kütust ja toitu müüma, purjus inimesi ohjeldama.
Nüüd on vist tanklates öösiti luugimüük- nt. Kristiine ristmiku läheduses olevatesse sirklitesse enam sisse ei saa mingist kellast. Vähemalt ei pea enam narkarite ja joodikutega kemplema ja keegi ei reosta müügisaali.

Mul tuli see meelde just seepärast, et ca 10 aastat tagasi töötasin Statoilis na siis pidin korra kütuse kinni maksma. Kuna tulin alles koolipingist, siis ei osanud arvata, et selline asi ei ole seaduslik. Praegu tuli see seik meelde ja närvi ajas küll. Maksmine tookord toimus mitte palgast maha arvestades, vaid juhataja survestas kliendi arve àra maksma, et õhtuks kassa klapiks. Ja meil oli selliseid juhtumeid mitmeid, juhataja väitis, et ise oleme süüdi, et ei küsinud kliendi käest kütuse kohta.
Tegu oli ülemiste jaamaga, aga mind huvitab, kas see praktika on seal firmas ikka veel päevakorras? Kindlasti väga skandaalne teema

Mul tuli see meelde just seepärast, et ca 10 aastat tagasi töötasin Statoilis na siis pidin korra kütuse kinni maksma. Kuna tulin alles koolipingist, siis ei osanud arvata, et selline asi ei ole seaduslik. Praegu tuli see seik meelde ja närvi ajas küll. Maksmine tookord toimus mitte palgast maha arvestades, vaid juhataja survestas kliendi arve àra maksma, et õhtuks kassa klapiks. Ja meil oli selliseid juhtumeid mitmeid, juhataja väitis, et ise oleme süüdi, et ei küsinud kliendi käest kütuse kohta.
Tegu oli ülemiste jaamaga, aga mind huvitab, kas see praktika on seal firmas ikka veel päevakorras? Kindlasti väga skandaalne teema
Julm.
Paar suure paagiga kütusevarast ja müüja ei saagi palka. Ja siis kirjutab mingi sirkli tegelane artikli, et “isegi” 1000 euro eest ei leia teenindajat.

Nüüd tuleb hoopis leida palju toole/pukke/pinke ja teha “Teeme ära- Tool teenindajale!”
Kellel ikka on mõni kuskil laokil, see viigu lähimasse “murepoodi” ja vaatame, mis saama hakkab, kui massiliselt poodidesse pinke tuuakse 🙂 Pean isegi keldrisse kiikama, ehk vanad pukid alles…
Ehk oleks vaja neile hoopis midagi sellist:
https://www.youtube.com/watch?v=RFkT_Is8aRw

Denim Dream
Mina töötasin Denim Dreami poes paar aastat tagasi suvel. Olin 19-aastane ja täiskoormusega tööl. Meil ei lubatud ei istuda ega kassa taga seista- koguaeg pidid poe peal tegevuses olema, näiteks voltima riideid mis olid juba volditud, märkama läbi ukse potensiaalseid kliente, nende pilke püüdma ja naeratama. Testostlejad määrasid väga palju, sain keskmise skoori – ostlejale ma meeldisin, aga ei täitnud 100% kõiki näitajaid nt esimese 10 sek juures tervitamine jne, siis tehti peale kaupluse lahtiolekuaegu (peale 21) poes koosolek, kus pidid ennast selgitama ning kuidas saaksid olla parem ja mängima töökaaslastega juhataja ees “klienditeenindaja ja kliendi” näitemängu, kus pead tõestama kui super klienditeenindaja sa oled ning manager siis su igat lauset parandas ja näoilmeid, kehahoiakut korrastas… Veel tuleb meelde juhtum, kus olin nii ületöötanud, et päeval kell 14 hakkas töö ajal ninast verd jooksma, läksin tagaruumi ja viskasin verised salfakad prügikasti. Manager selle asemel, et lasta mul teha paus või koju minna, ta ütles mulle, et verised salfakad prügikastis on rõvedad, miks ta peab seda nägema ja et ma pean neid prügikastis peitma, verd jooksis muidu vahelduvalt terve tööpäev ehk siis 21:30ni pidin ma kannatama ja veel toredam oli see, et ega kliente poes nkn ei olnud, et ta poleks üksi hakkama saanud, ei tulnud ka mõttesse kedagi asendama kutsuda. Manager ise alati rõhutas, et tema on positiivse ellusuhtumisega inimene.

Mitte ainult riidepoed
Sama on ju kosmeetikapoodidega, väravaloendurid, kohustuslik kliendile ligiastumine, agressiivne mûûgitaktika, lisamûûk, mis te tõesti arvate, et mûûja vabatahtlikult teile kohe abi pakkuma tuleb, kui näeb, et te tahate tegelikult ainult rahulikult ringi vaadata. Kaameratest kontrollitakse hiljem, kas läksid kliendile ligi ja kui ruttu sa seda tegid. Klient saab tegelikult alati kûsida kui ta soovib abi.
Samas paljud inimesed tellivad lõhnad, kreemid ja meigiasjad netist ja käivad poes ainult neid välja valimas. Täiesti arusaadav, ma ise teeks ka nii.
Aga..mûûjad kannatavad selle all 🙁 sest see kõik mõjutab nende palka. Nii kurb tegelikult.
Ja toolid, mis mûûgisaalis on, neil võivad istuda ainult kliendid, mûûjatel on keelatud seal istuda.

Saan keskeas targemaks. Tõsiselt, mõtlesin, et riidepoodides töötamine on ok, aga eelnevad lood ikka ehmatavad. Et selline kontroll kogu aeg…
Ma ei suudaks midagi maha müüa ja kui mõnes poes müüja tuleb minuga juttu rääkima, siis ma enamvähem põgenen sellest poest, mind nii häirib kui mul ei lasta rahulikult kõike näppida ja uurida.

Need julmur-ülemused on enamuses ilmselt nii peened-peened ja empaatilised alati positiivsed NAISED.

See on kaubanduses ülilevinud teema, et istuda/toetada ei tohi, kaameratest pisteliselt jälgitakse töötajaid.
Ja siis imestatakse, kui keegi julgeb öelda, et ei taha sellist tööd teha, vaid eelistab oma suvalise baka kätte saada, et mingis kontoris saaks rahulikult arvuti taga lebotada. 😀

siis tehti peale kaupluse lahtiolekuaegu (peale 21) poes koosolek, kus pidid ennast selgitama
Jälle tuttav lugu. Meil lõppes tööpäev kell 5. Ülemus määras koosoleku alguseks 17.15. Ja teinekord kestsid need üheksa-kümneni. Ja mitte keegi ei julgenud vastu hakata. Kes konflikti läks oli mõne aja pärast töölt prii. Eri variantide ja ettekäänetega.
Lõpuks lasti see ülemus ise lahti. Aga ega siis keegi neist kelle tema lahti oli lasknud töökohta tagasi ei saanud…

Positiivsete näidetena Kristiine keskusest Wrangleri ja Levise poodides müüjatel toolid, samuti ei märganud ukse küljes neid kliente loendavaid karpe.

Kliendiloendur ilmselt igal pool ei tähenda pahandusi töötajatele, sest Roccas ei saa muidu ühest uksest sissegi muud moodi, kui Reservedit läbides.

Ma käin üksinda riidepoodides ja tihtipeale olen olnud ka ainus klient. Sisse minnes poemüüjad enamus kordadest istuvad ja teevad omi asju ning mind nähes kohe tõusevad püsti. Ma olen end sedasi lausa ebamugavalt tundnud. Olen pooltel kordadel öeldnud miskit taolist, et “eiei, minu pärast pole vaja tõusta.. ma lihtsalt uudistan ringi”. Loodan, et mind seetõttu väga veidralt ei vaadata 😀 ma reaalselt uudistangi ringi ja mu meelest ei peaks müüja seetõttu püsti seisma. Ma olen ka sellist tüüpi ostleja, kellele meeldib ise nõu küsida siis, kui seda vaja on.. ei meeldi, kui kohe peale lennatakse või kullipilgul jälgitakse.
Samas see ei tähenda, et poemüüja peaks laisklema või olema ükskõikne (mõnikord olen püüdnud mitmeid kordi pilguga kontakti saada, aga müüjal on pea langetatud nutitelefoni). Ehk siis ei peaks olema liialt pealetükkiv, aga siiski tähelepanelik ja sõbralik/meeldiv. Ja oma tööolusid ei peaks ka klientide kuuldes omavahel kurtma (olen seda eriti palju kuulnud nt noorte tüdrukute poolt New Yorkeris ja taolistes kohtades).
M.

Mul õnnestus üle pika aja Changeis ebameeldivat pealetükkivust kogeda. Esimese abipakkumise peale ütlesin, suuruse, mida otsin, aga kuna teenindaja hakkas koos minuga neid otsima, siis numbri puudumisel kehitasime mõlemad õlgu ja ütlesin, et otsin ise edasi (tahtsin spetsiifilist toodet kindlas suuruses ja toonis, valik piirdus kahe riiuliga). Noh, läks korra eemale. Umbes kahe minuti pärast tuli küsima, et kas ma ikka 2=3 pakkumist nägin (peaks pime olema, et mitte märgata) ja et äkki ikka saab aidata mind, tänasin ja ütlesin, et nägin ning et vaatan ise. Kaks ei jäänud kolmandata ja midagi ta tuli veel pakkuma kui parasjagu oma suurust otsisin. Lõpuks jõudsin oma paari tootega proovikabiini, proovimise ajal küsis ta veel kaks korda, et kas saab kuidagi aidata ja kui lõpetasin, siis viis minu eest asjad kassasse, kus seisime mingi aja koos järjekorras, tema ootas teiste müüjate järgi, mina klientide. Ta andis kahjuks enne alla ja müük läks kellegile teisele 😀
Ei teagi, kas nägin nagu varas välja või miks ta mind enda ahistamisobjektiks valis, aga tagasi igatahes selline ”tähelepanelikkus” ei kutsu. Seni on mulle see pood meeldinud, sest saadakse aru, kui klient soovib ise ringi vaadata, aga samas ollakse olemas, kui abi küsid, kuid see oli üle võlli kogemus.

Töötasin kunagi Zara laos. Reaalselt ongi nii, et kaup tuleb koos hinnasiltidega sisse ja Eestis kleebitakse uued ja KALLIMAD hinnad peale.
Põldma poodisesse ei julge üldse sisse astuda. Rekord on vist 4 erinevat müüjat tuli abi pakkuma.

Nägin just eile Pärnu Kaubamajaka Mustangi töötajat kõveras poodi sisenemas ja kohe tuli see teema meelde. Uskumatu.

Esileht › Ajaviite- ja muud jutud › Pood, kus müüja ei tohi toetuda