Vahel ma ikka mõtlen, et miks just minul peab niiiii raske laps olema. Iga asi on nii kuradima keeruline.
Laps pole kordagi terve öö jutti maganud. Nüüd hädaga oleme saanud selle, et tõuseme hommikul kell 6 üles. Aga ärkab öösel päris mitu korda. Õnneks uinub kiiresti uuesti. Ja, siis kuulen ümberringi, kuidas paljudel lapsed magavad ammu terve öö. Või ärkavad 8-9 aeg. Nagu mismoodi?
Ja viimased paar kuud ta ainult jonnib. Koguaeg. Ei saa oma tahtmist, siis hakkab peaga taguma, viskab vibusse. Karjub, vehib kätega, viskab pikali. Mängida ühegi mänguasjaga ei taha. Ainult kõikvõimalike asjade otsas turnida ja korraldada segadust. Ma isegi ei suuda meenutada, millal oli viimati päev, kus ta olekski hea tujuga ärganud ja olnudki terve päev heas tujus. Ma olen lihtsalt niiiii väsinud sellest kõigest ja niii kade nende emade peale, kel lapsed rahulikud ja ei karju päevast päeva. Mul mitu sõbrannat, kellel alla 2a lapsed ja no ei ole sellised… suudavad rahulikult vahepeal istuda süüa või mängivad omaette…
Ma isegi ei tea, mis mu postituse mõte on. Võibolla lihtsalt välja elada ja loota, et ütlete, et teil ka nii.