Teema: Poolvend polegi vend?

Eks see ole nendel vanematel inimestel peas kinni kõik 🙂
Minul näiteks 1 õde ja 2 venda, aga ei ole tegelikult ühtegi täisõde ega venda.
Õde on minust vanem, tema isa suri ära. Kui mina sündisin, siis minu isa lihtsalt võttis saba selga ja kappas minema.
Aastad möödusid ja ema tutvus ühe meesterahvaga, ning kui ma olin 10aastane, siis sain omale väikese venna 🙂 ja läks veel 2a mööda ning sündis teine vend.
Aga ma ei ole elusees mõelnud oma õdest ja vendadest, kui poolõest või poolvennast. Nemad ongi minule nagu täisõde ja täisvennad.

Tundub, et ema poolt suguluses olla oleks nagu midagi tugevamat, kui isa poolt. Ei tea miks selline arvamus on kujunenud, aga millegipärast võetakse seda just nii.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vanaisa pettumus ja vaenulikus tütre rikutud elu pärast on täiesti mõistetav. ajafaktor haavade tasandamiseks ka ilmselgelt lühike.
Intelligentsi küsimus kas oma mõrudaid tundeid lapselapsele sisse sööta või teda säästa.
Palju hullem tasand on, kui vanaema 30 aastat peale lahutust hakkab oma endise mehe, ehk siis vanaisa, uut naist keda lapselaps samuti vanaemaks hüüab ja peab, lapsele paika panema ja selgitama, et ei ole ta sinu vanaema, MINA olen, tema on mite keegi.
Siis ei teadnud küll kas nutta või naerda, nii suurt väiklust ei osanud ma oma ema poolt küll oodata, kuigi oleks võinud.
[/tsitaat]

Rikutud elu? Mis ajast on meheta elu rikutud elu?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sa oled tegelikult ka olemas? [/tsitaat]

Olen. Samuti kogenud seda, kui mees läheb minema, kui laps alles pisike, st. leiab teise. Aga ma ei arva, et see oleks teab mis rikutud elu.

Minu jaoks ei ole poolõde isegi veerandõde:)
Meie peres oli selline aeg, kus terve pere leinas ja üks üksik naine ajas mu isale ligi ning juhtus nii, et ta jäi lapseootele. Ilmselt teadlikult.
Jah, te võite öelda, et asjad on kahepoolsed, aga sellisel ajal hakata mehel kätt püksi ajama, on ikka jõhker.

Ehk asjad ei ole nii must-valged.

minu jaoks on õed-vennad need, kes koos kasvavad/elavad. on nad siis bioloogiliselt sugulased või mitte (nt naise laps ja mehe laps, elavad ühtse perena koos).
see, et on ühine isa/ema, aga lapsed elavad eraldi peredes, ei ole minu meelest õed-vennad

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu jaoks ei ole poolõde isegi veerandõde:)
Meie peres oli selline aeg, kus terve pere leinas ja üks üksik naine ajas mu isale ligi ning juhtus nii, et ta jäi lapseootele. Ilmselt teadlikult.
Jah, te võite öelda, et asjad on kahepoolsed, aga sellisel ajal hakata mehel kätt püksi ajama, on ikka jõhker.

Ehk asjad ei ole nii must-valged.
[/tsitaat]

No on ju Sinu jaoks must-valged, kui viha poolõe ema vastu suunad tema lapse vastu.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma saatsin lausa ise mehe ära. Temaga oli mu elu rikutud, nüüd on mõnus. Ma ei saa aru inimestest, kelle elu on ilma meheta rikutud – ma usun, et selline elu, mis ainult kellegi teise tõttu rikkumata saab olla, on juba eos rikutud. Sest see on vale.[/tsitaat]Meil kõigil on erinevad ootused ja lootused elult. Sa ei saa võtta nii, et kõik inimesed ootavad elult sama mida sinagi. Seega seletasingi, et katsuge mõista.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Aga kui ühisele isale ja emale sünnib pesamuna siis, kui kõige vanem laps on juba täisealine ja elab eraldi? Kas nemad siis ei olegi õed/vennad?
[/tsitaat]
enamasti ei ole tõesti ka sellisel juhul õe-venna suhteid (kui tuttavate perede pealt vaadata, kus suuremad lapsed on ülikoolis ning pesamunad koolieelikud). suured elavad oma elu, tihti juba kodust väljas. pisike on lihtsalt tore nunnu, keda paremal juhul, kui aega on, nunnutada. pole neil ühiseid mänge ega sõpru. sõbrannadest ühel on 14 a noorem vend, teisel 12 a noorem õde ning ega nad ei suhtle ka täiskasvanutena küll eriti omavahel rohkem kui suguvõsa üritustel

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]minu jaoks on õed-vennad need, kes koos kasvavad/elavad. on nad siis bioloogiliselt sugulased või mitte (nt naise laps ja mehe laps, elavad ühtse perena koos).
see, et on ühine isa/ema, aga lapsed elavad eraldi peredes, ei ole minu meelest õed-vennad[/tsitaat]

Isa on siis ka see, kes last reaalselt kasvatab, eks?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

No on ju Sinu jaoks must-valged, kui viha poolõe ema vastu suunad tema lapse vastu.[/tsitaat]

Ära närveeri, ma tean, et laps pole milleski süüdi. Ilmselt see laps ei tea oma päritolust midagi ja ei tea ka minust midagi. Mina tema olemasolust tean, aga see on ka kõik, me pole mitte kunagi elus suhelnud. Ei ole huvitatud selles ei nüüd, ega ka tulevikus.
Nooh, eks see nainegi leidis lõppeks omale mehe, kes siis ta nn vallaslapse lapsendas.

Kuigi aru ma ei saa, milleks peaks miinustama. Muidugi ma vihkan seda naist, sest ta lõhkus meie pere leina ajal midagi väga ilusat meie pere sees. Ei ole vaja üksikutel naistel himustada teiste meeste naisi, et omale laps saada. Isegi ka siis mitte kui neil olekski vaja ainult last saada. Õnneks tänapäeval saab valida ka doonorserma ja ei pea selleks peresid lõhkuma.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kullake, ma kirjutasin ju, et meie peres oli sel ajal suur lein. Üks eetiline ja täie mõistuse juures naine ei \”lohutaks\” mees voodis ja jäädes siis rasedaks. Seniajani oli ta justkui meie kõigi sõber ja ta oli vägagi teadlik, milline suur õnnetus meie perekonda tabas.
Aga pole hullu, ma tean, milliseid inimesi meie ümber elab ja sellep, ei imesta ma millegi üle.[/tsitaat]
äkki läks su isa tema juurde lohutust otsima, kuna su ema oli ise leinas ning ei suutnud isale toeks olla? ja nõrguke mees siis käis ja lunis seda mujalt, sõbralik naine aga üritas mehe leina vähendada ning nii nad voodisse jõudsidki, sinu isa algatusel?
suur lein peaks just inimsed peres kokku viima. äkki oli su ema ja isa vahel toona miskit viltu, mida sina ei tea(dnud)?
miks süüdistatakse alati vaba naist/meest, kuid abielus olev pettur on see süütu ohvritalleke, kelle kohutav vallaline vägistab (korduvalt)?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

äkki läks su isa tema juurde lohutust otsima, kuna su ema oli ise leinas ning ei suutnud isale toeks olla? ja nõrguke mees siis käis ja lunis seda mujalt, sõbralik naine aga üritas mehe leina vähendada ning nii nad voodisse jõudsidki, sinu isa algatusel?
suur lein peaks just inimsed peres kokku viima. äkki oli su ema ja isa vahel toona miskit viltu, mida sina ei tea(dnud)?
miks süüdistatakse alati vaba naist/meest, kuid abielus olev pettur on see süütu ohvritalleke, kelle kohutav vallaline vägistab (korduvalt)?[/tsitaat]

Ma tean, et on alati kaks osapoolt magatamises, aga minu väärtushinnagute järgi enast lugupidav naine ei magata abielus olevat meest ja veelvähem teeb ta seda siis kui peres on suur lein.
Ma ei saa sinna midagi parata, et minu jaoks on vallalised naised, kes magavad teise nasite meestega, litsikesed.
Leinas olevad inimesed käituvad teinekord endalegi arusaamatult ning ses mõttes ma oma isal süüd ei näe. Kui sa pole leina lähedalt näinud, kui sa pole oma last kaotanud (loodan siiralt, et sa ei ole), siis ei saa sa ka prognoosida, kuidas sa sel hetkel käitud.
Kui aga leidub inimene, kes sel hetkel voodis lohutama tõttab, siis see pole eetiline. Aga mis see eetika tänapäeval üldse on?
Aga see teemaarendus läheb teemaalgatusest kaugele ära…
Kirjutasin vaid, et poolenisti ühised geenid ei tee veel kedagi omaks, isegi poolenisti omaks, rääkimata siis päris omaks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Leinas olevad inimesed käituvad teinekord endalegi arusaamatult [/tsitaat]Kusjuures seda olukorda kasutatakse väga laialdaselt ära. Praktiliselt KÕIK leseks jäänud inimesed mäletavad lugusid sellest, kuidas lesepõlve algusaegadel pommitasid neid arvukad \”kosilased\”, kes tahtsid \”aidata\” ja \”toetada\”. On olemas teatud seltskond inimesi, kes sellest elavadki, et kasutavad ära värskelt abikaasa kaotanud inimese leina, ahastust ja abitust, et nende juures ennast sisse seada ja võimalikult palju välja pumbata. Kui leinajal mingil hetkel mõistus hakkab taas selgeks minema ja ta hakkab aru saama, et teda kasutatakse ära, siis liigub see parasiit sujuvalt järgmise lese kaenlasse. See on lausa elustiil, mida kindel seltskond sotsiopaate harrastab – pealegi saab seda teha päris kõrge eani.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kullake, ma kirjutasin ju, et meie peres oli sel ajal suur lein. Üks eetiline ja täie mõistuse juures naine ei \”lohutaks\” mees voodis ja jäädes siis rasedaks. Seniajani oli ta justkui meie kõigi sõber ja ta oli vägagi teadlik, milline suur õnnetus meie perekonda tabas.
Aga pole hullu, ma tean, milliseid inimesi meie ümber elab ja sellep, ei imesta ma millegi üle.[/tsitaat]

Mismoodi need naised ise rasedaks jäävad? Tõeline mees on kohutava peresündmuse ajal oma naisele toeks, mitte ei roni võõrasse voodisse. Kui nii käituks ema, oleks tegu litsiga, aga kui isa, siis on tegu vaese meeltesegaduses mehega, kellele püksi ronitakse.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Oled sa kaotanud oma lapse? Kas sa teaksid ette, kuidas sa ise käituksid, kuidas käituks sinu abikaasa?

[/tsitaat]

Kuidas iganes ei käituks mina või minu abikaasa, süüdi oleme ikka meie, mitte keegi kolmas. Meie oleme abielus, meil on pere, meie oleme üksteisele kokkuhoidmist, usaldust, tuge tõotanud. Keegi kolmas pole kummagagi meist mingit lepingut sõlminud ega kuhugi allkirja andnud.
Isegi kui pole midagi nii hirmsat juhtunud, süüdistatakse ikka seda litsi, kes mehe hoovi tõmbas ja ise rasedaks jäi. Justkui see lits oleks pidulikult tõotanud oma abikaasaga heas ja halvas koos olla! Seda enam, et tavaliselt on see hoovitõmbaja, püksipugeja, rasedaks tegija ikka abielumees (ise ta muidugi väidab vastupidist).