Teema: Positiivne sünnituskogemus

Mult oodati, et suudaksin valudes olles oma keha kontrollida ja üldse jäi mulje, et miks ma nii kehv sünnitaja olen, endal kolmas laps.

Vaatasite artiklis pilte? Esimesel pildil : mees toetab naist selja tagant, kaks toetavad jalgu, üks võtab lapse vastu. Noh, mul oli 1 ämmaemand…

Kuni pressideni olin sünnitustuppa üksi jäetud, mul puudus moraalne tugi, julgustus, coachimine. Ja siis tuli ämmaemand – lõpuks, jalgade hoidmine oli mu jaoks raske (valuga instinktiivselt soovid jalgu ju sulgeda selmet avada) ja noh, ei jätnud talle vist head muljet, et valudes krambipuntraks muutusin, ei suutnud valu ajal lõõgastuda. Ka kolmandal korral kuulsin jälle, kuidas ma pressida ei oska.

Rohkem võiks sünnitajaid toetada. Ma ei sünnita iga päev, seda ei saa treenida muud moodi kui sünnitades.

(See muide oli 1 ämmaemand 3 samaaegse sünnitaja peale, niiet tema frustratsioonist tuleb kah aru saada.)

Lisaks veel sünnitusjärgne põetus – seda lihtsalt ei ole… Palud peale sünnitust juua ja sulle öeldakse tass on seal, kraan seal, võta ise. Kui endal tugiisikut kaasas pole, on ikka väga ebamugav. Sul on endal nõrk ja valus olla kuid pead suutma ka beebikese eest hoolitseda selmet end korralikult välja magada ja puhata.

Esimesest sünnitusest on meeles, kuidas mu palvet ignoreeriti – kuulati külma metallstetoskoobiga alakõhtu – see oli valus. Nad ei lõpetanud protseduuri hoolimata u väänlemisest. See koht kõhul oli valus sünnituse lõpuni.

Eesti haiglad eeldavad, et sünnitajad on kitsed : vupsti kõik kohe instinktiivselt oskavad ja on mõne tunni pärast ka jalul. Vo 15 % sünnitajaid on tõesti nii suutlikud kuid on palju neid kes pole ja neid poleks vaja seetõttu halvustada.

Mul oli ka sünnitus väga positiivne, läks kiiresti ja ämmaemand oli toetav. Alguses tundus, et ei usu, et asi nii kiiresti läheb aga muidu oli väga toetav.
Sünnitusjärgne aeg oli hirmus, peale sünnitust olin väga nõrk, pidin 2 korda kokku kukkuma sünnitustoas wc-sse minnes ja ikka saadeti koos lapsega palatisse. Põletikunäitaja oli väga kõrge ja kedagi ei huvitanud, peale haiglast välja saamist läksin järgmine päev emosse ja seal kohe avastati kuseteedepõletik ja sain antibiootikumid peale. Kuna oli ühispalat ja öö siis mees kaasa tulla ei saanud. Keegi midagi lapse hooldamisest, pesemisest mitte millestki ei rääkinud. Järgmine päev ka nägin korra hommikul ämmaemandat ja päeva peale kui ta mu toanaabrit käis välja kirjutamas kuulis, et mu laps teeb imelikku häält viis ta kontrolli ja oli kõik sellel päeval. Sellest järgmine päev uurisin, kas koju saab ja siis oli selle päeva ämmaemand ehmunud, et keegi pole mulle midagi lapse pesemisest rääkinud, polnud vatti toodud, et lapse silmi puhastada ega midagi ja ma ei osanud küsida ka ise, sest esimene laps oli. Olin ka õnnelik kui lõpuks koju ära sai ja mees abiks oli.

Minul läks esimene sünnitus väga hästi, oli kiire spnnitus ja toetust sain palju. Ka järeltoetus arstide/õdede näol oli väga hea – näitasid beebi pesemist, käisid ta silmi puhastamas ja näitamas kuidas ise seda teha, imetamisnõustaja käis kord-kaks päevas, emakat käidi kontrollimas ja üleüldist heaseisu käidi küsimas, seega toetus ja nõu oli omal kohal.

Peale sünnitust olin nõrk, verekaotus, magamatus, söömatus, seega olin mitu korda sellises olukorras et pilt hakkas eest minema. Õnneks oli mees kaasas, kes aitas mind näiteks WCsse ja voodisse, andis juua jne. Üksi ma poleks hakkama saanud, kuid usun et ehk oleks õdedest natukene ikka abi olnud.

Nüüd varsti tuleb teine sünnitus ja kui koroona on teemaks sel ajal, siis täitsa kardan kuidas üksi hakkama saada, eriti kui on oht jälle peaaegu minestada. Ma igatahes olen valmis selleks kuidagi, et peabki üksi olema ja üksi hakkama saama, vajadusel peab kutsuma kedagi õdedest/arstidest appi, ei jää muud lihtsalt üle (esimene päev on kindlasti hull).