Mina peagi esimest korda sünnitama mineva naisena tunnen, et kogu see sünnitusvägivalla teema on minus palju hirme tekitanud. Oleksin tänulik, kui juba sünnitanud naised siin jagaksid oma häid kogemusi seoses sünnitamisega.
Võiksite ka mainida, kus sünnitusmajas ja millal sünnitasite ning kas koostasite ka sünnitusplaani ning kui palju sellest kasu oli.
Minul oli sünnitus aasta tagasi, veebruaris 2020 ITKs.
Ärkasin hommikul kell 8 ja minu üllatuseks hakkasid kohe regulaarsed valud. Algusus pika vahega ja haiglasse veel ei kiirustanud. Kuskil 10 paiku hakkasime abikaasaga haiglasse minema. Valud olid juba iga 4 minuti tagant. Alguses pidime ootama all registratuuris kuni keegi arstidest mu üle saab vaadata. Seisin seal toolide juurs koridoris ja mees kõrval mõõtis vahesid, sest ma ise ei suutnud js olin täiesti omas mullis. Kõvasti hingasin nina kaudu sisse ja suu kaudu välja. Kohe kui valuhoog tuli lasin keha hästi lõdvaks ja uutasin valjult ja sügavalt. Tundsin kohe, et olen täiesti valmis ja see rütm mulle sobis. Sain seal koridoris toolide kõrval oma 10-15 minutit hingata kui järsku tuli üks tädisest sealt valvelaua tagant ja küsis mu mehelt, et pikad need vahed on, mees näitas äppi – iga 2 minuti tagant juba. Vot siis läks kõigil kiireks, kohe sain vahele võetud, ktg peale ja katsuti avatust, see oli juba 7cm. Sealt edasi pandi ratastooli ja kihutati mind koos mehega otse sünnitustuppa. Sünnitustoa seinal näitas kell 11.
Vahepeal oli kõik nagu udus, kõik käis nii kiirelt. Mäletan verl, et oksendasin ja siis pauh, kell 13 tütar käes ????
Minu esimese sünnituse ajal surus günekoloog mulle väljutusperioodis kõhule, et laps kiiremini välja saaks. Tal hakkas veidi juba halb seal sees. Ei tundnud kuidagi, et see oleks vägivald olnud. Lihtsalt lihtne mahaaniline viis, kuidas laps kiiremini välja saada, kui selleks näidustus oli. Vaakum oleks ju palju hullem olnud.
Teise lapse sünnitasin esilekutsumisega 38+0. Kuna tabletid tegid emakakaela vaid mõned cm lahti, siis avati mul looteveed mehaaniliselt. Jällegi ei tundnud, et see oleks vägivald olnud. Ma tahtsin selle sünnitusega juba ühele poole saada ja olin tänulik, et oli veel üks meetod, millega seda kiirendada.
Pigem ei meeldinud mulle see, et mul soovitati tungivalt duši alla minna ja sünnitustoas ringi kõndida. Mina tahtsin rahulikult lamada 🙂 Loote pea külge kinnitatavate anduritega olin ma ka rahul, sest nii sain kindel olla, et lapsega on kõik korras.
Minu ainus soov sünnitusel oli saada epiduraal ja mõlemaga ma selle ka sain. Kiirendas sünnitegevust märgatavalt.
Oluline on enda vaimne ja füüsiline ettevalmistamine. Vaimne isegi enam, sest kui vaimselt suudad kanda, siis keha tuleb järgi.
Mind aitas spets harjutus. Võtad mingi ebamugava asendi kus üks või teine lihas pinges. Muidugi ettevaatlikult ja teadmisega,et ei pane kõhutitat ohtu. Siis tunnetad seda pinget ja hakkad sellest üle hingama. Aja jooksul pinge kasvab nagu ka sünnitus kogub hoogu ja ülehingamine muutub keerukamaks.
Meile näidati seda harjutust ITK perekoolis.
Olen sünnitanud oma 3 last ITKs. Esimene sünnitus ei olnud meeldiv kogemus. Ma pold valmis. Ja ka ämmakas ütles paar asja, mida poleks tohtinud. Aga eks tal oli minuga raske. Ma ei kuulanud ta soovitusi.Samuti olin eelnevalt nädala esilekutsumiseks haiglas ja sain kiirendava tilga ning epiduraali. Viimane neist ei mõjunud. Kõht oli ka juba pikalt rauapreparaadist kinni ning ilmselt osa valu tuli ka sellest.
Teine ja kolmas sünnitus olid head kogemused. Sünnitasin kaks viimast last tugiisikuta. Kusjuures omal valikul. Igaühele oma. Ma tahtsin enda sisse minna ja keskenduda. Ei taht suhelda ega taht, et keegi kogu aeg mu kõrval. Ämmakas käis piisavalt tihti isegi.
Kirjeldan sulle julgustuseks oma teise lapse sündi, mis oli niivõrd meeliülendav,et pigem tundsin end peale seda paremini veel kui enne sünnitust.
Läksin teadlikult üksi sünnitama. Tahtsin, et abikaasa oleks esimese lapsega kodus. Läksin jälle esilekutsumisele. Sedakorda avati vaid veed. Kauem ei saanud tähtaega üle lasta. Kui mind viidi sünnitustuppa ei olnudki veel valusid. Seda aega kasutas ämmakas, et uurida kas mul on sünnitusplaan. Ütlesin, et soovin loomulikku sünnitust ja ei taha kiirendavaid tilku ega epiduraali. Et sooviks, et selliseid vahendeid kasutataks vaid siis,kui see on minu või lapse elu ja tervise seisukohalt oluline. Ämmakas toetas mu plaani lõpuni. Arst soovis mitu korda kiirendada. Aga ämmakas vaidles temaga. Ei pandud. Vajadust polnud tegelt…sünnitus kestis 9.5 h ( see on täitsa ok aeg) see on hea sünnituse pikkus. Ei jõua veel ära väsida ja samas ei ole liiga intensiivne. Kerib end aeglaselt üles ja keha jõuab harjuda.
Ma panin kõrvaklapid pähe ja kuulasin oma lemmikraadiot. Tulid sünnipäevaõnnitlused. Kusjuures…too päev oli ka mu sünnipäev. Kõndisin ühtlases tempos palatis edasi tagasi,et keha aidata oma tööd teha. Valud muutusid tugevamaks. Süvenesin muusika rütmi ja hakkasin valusid üle hingama. Esialgu piisas hingamisele keskendumisest. Siis juba oli vaja rakendada youtube õpitud tehnikat. Tuhu kerimise ajal vaatasin kella. Tuhu puhul on tunne et kõht hakkab vaikselt end kõvaks tõmbama ja siiis püsib pinges ja lõppuks vaikselt pinge alaneb. Hingasin aeglaselt sisse (keskendusin just sissehingamisele) ja välja ja kogusin kopsud õhku täis veidi enne tuhu tippu. Enne seda kui tuhu jõudis valu poolest tippu hakkasin välja hingama. Kusjuures tegin suu väikeseks toruks ja puhusin õhku nagu takistuse tagant. Teadsin kui kaua viimane tuhu kestis ja teadsin millal saan veidi puhata. Senikaua siis oli põhirõhk väljahingamisel (muidugi vahepeal hingasin sisse ka aga keskendusin just puhumisele). Lõpuks tundsin et enam ei jaksa ja küsisin ikka valuvaigistit. Aga ämmakas teadis et ma seda tegelt ei soovinud ja julgustas mind et kohe oleme ühelpool ja et enam pole vaja. Saan hakkama. Ja saingi. Presside ajal valus polnud ( aga võib olla). Pressides on oluline kuulata ämmakat et millal pressida ja millal pausi teha sest muidu on suuremate rebendite oht. (Kogemus olemas esimesest sünnitusest)
Soovitusi veel. Kui valu oli suur aga pold veel üleminekuperiood käes, siis oli abi selja peale lastavast soojast dushist. Aga see on kõikidel individuaalne. Julgelt proovi. Proovi asendeid,vahendeid jne.
Epiduraali kohta nii palju, et täiesti arvestatav abivahend ja ei pea kartma, aga ei pruugi alati mõjuda. Mul 1. sünnitusel ei mõjunud.
Sa saad hakkama! Kõik läheb hästi!
Isad ei tohigi arvamust avaldada? Nemad ju ka omamoodi “sünnitavad”.
Meditsiinipersonal, kes häbeneb isa kohalolu sünnitusel (jätame erandid), minge muule erialale.
Sünnitasin paar kuud tagasi ITKs. Kuigi raseduse alguses olid mul esimest sünnitust oodates ikka hirmud ja kõhklused, siis aja jooksul suutsin end neist enam-vähem vabastada. Hästi palju oli abiks raamat “Loomuliku sünnituse teejuht”, mis tegi sünnitusprotsessi üsna selgeks – nagu mulle ka ämmaemand ütles: mida rohkem sünnitusest tead, seda vähem on hirmu. Kaasa aitasid ka rasedate joogatunnid, aga mitte nii väga jooga enda pärast kuivõrd seetõttu, et tundide alguses loeti meile ette ka ilusaid sünnituslugusid naistelt, kes varem olid samas joogatunnis käinud. Ühesõnaga nii jooga kui see raamat oma sünnituslugudega kinnitasid seda teadmist, et sünnitus on loomulik ja andsid kindluse, et ka mina saan sellega hakkama.
Sünnitus ise läkski täiesti kenasti, puhkesid veed, veidi aega tuhutasin ja siis läksin juba haiglasse sünnitama, laps tuli kiiresti. Seejuures oli mitu momenti, mida äkki võiksin, kui oleksin väga dramaatiline, käsitleda kui vägivalda, aga mõistusega võttes see nii ei olnud. Näiteks mäletan väga selgelt, et viimaste presside ajal ütlesin ämmaemandale, et tema sõrmed teevad mulle haiget. Kuidagi oligi nii, et ma pressimist üldse ei mäleta kui väga valusat, aga ämmaemand hoidis sõrmi mingit moodi vastikult. Aga ma saan aru, et ta ei teinud mulle lihtsalt niisama haiget vaid ilmselgelt tegi seal midagi sellist, et last välja aidata. Mul oli veidi aega valus, aga hetk hiljem oli beebi mu rinnal. Ämmaemand aitas mind ja mu last! Ma olen täiesti kindel, et kuigi mul oli valus ja seda valu tekitas ämmaemand oma näppudega, ei olnud see vägivald, vaid vajalik toiming. Samuti palju räägitud kõhule surumine platsenta väljutamiseks. Ämmaemand tegi sedagi, aga taas – saan aru, et ta ei tahtnud lihtsalt mulle haiget teha, vaid taaskord mind aidata, st tagada, et minuga oleks kõik hästi. Paljud kurdavad, et neid ei hoiatatud, et seda tehakse. Aga äkki ongi parem, kui seda tehakse niimoodi äkki, ilma hoiatamata? No nagu plaastri ära tõmbamine, niimoodi kiiresti.
Üldse kõik päevad haiglas möödusid meeldivalt. Tundsin, et ämmaemandad, kes mind ja last vaatamas käisid, tahtsid abiks olla. Õpetati lapse eest hoolitsema, vaadati, et saaksin imetatud, kontrolliti mu enda tervist. Jah, mõni ämmaemand võis olla veidi tõsisema olekuga, aga mõne teisega jällegi tekkis väga sõbralik kontakt. Mis kõige olulisem – väljusime haiglast koos lapsega õnnelikult ja tervelt. Ka pärast oleme ITKst ikka palju abi saanud – nii lastearstilt kui imetamisnõustajatelt (lausa mitu korda).
Sünnitasin oktoobris 2019 ITKs ja mulle endale andis see kogemus nii palju jõudu. Olin esilekutsumisega juba sünnituseelses osakonnas, sain esilekutsuvaid tilkasid ja esimesel päeval toimus veidike, kuid mitte piisavalt. Öösel sünnitegevus vaibus. Järgmisel päeval jätkati tilkadega ja päevasel ajal KTG all puhkesid veed. Ma kuidagi ei suutnud uskuda, et nüüd hakkabki. Ja helistasin niisama elukaaslasele, kes tuli paari tunni pärast vaatama. Aga selleks ajaks olid juba tuhud. Kuna sünnitusosakond oli täis, valutasin sünnituseelses ja püüdsin rahulikult üle hingata, et mitte rasedust säilitavaid palatikaaslasi ebamugavasse olukorda panna. Kui valud juba 3-4 minutised olid, käisin küsimas, kas äkki on sünnitustoad vabanenud. Ja õnneks saingi veidi mugavamalt end tunda. Mul oli see õnn, et elukaaslane oli toeks ja sai ämmaemandat kutsuma minna, kui midagi muutus. Pikalt olin duši all ja see osutuski peamiseks valutustamisvõtteks minu jaoks. Ikka veel olin nagu mulli sees ja ei adunud, et kohe varsti ongi beebiga kohtumine käes. Elukaaslane pidi korraks ära käima, et asjad tuua ja kuigi esialgu kartsin üksi jääda, siis möödus see uduselt ruttu. Ämmaemand oli väga toetav ja kui beebi polnud väga edasi liikunud ja minus see veidi ahastust tekitas, rahustas ja soovitas erinevaid asendeid. Muõ tekkisid valusad pressid üsna varakult ja kõige raskem osa oli neid üle hingata. Palusin luba pressida, kutsuti arst, kuid esimesel korral ei õnnestunud. Arst oli konkreetne, aga peabki olema sellises situatsioonis, minu arvates. Proovisin veel asendeid ja järgmisel korral, kui pressida võisin, õnnestus. Kui beebi mulle kõhu peale pandi, oli täiesti imeline rahutunne, mis minust üle hoovas. Olin arvanud, et hakkan nutma, kuid see oli hoopis õnnelik rahu, mis mind valdas. Õmblemise ajal (sain siiski rebendi) oli elukaaslane beebiga ja see oli samuti kuidagi hea moment. Vaatasin neid ja tundsin, et olen enda üle uhke. Sain või õigemini saime beebiga hakkama selle pingutustnõudva protsessiga. Ja olen väga tänulik ka ämmaemandale, kes suutis rahulikult suunata ja oli kindel abi. Samuti oma elukaaslasele, kelle tugi oli väga vajalik.
Sulle soovin rahulikku meelt ja küll kõik laabub. Usalda ennast ja oma keha.
Mina olen kolm last sünnitanud. Sünnitused on kõik natuke erinevad olnud. Iga kord on mees kaasas olnud. Mingitest plaanidest ei tea ma midagi ja ei hakkaks ka midagi sellist tegema. Tegelikult ei tea kunagi ette, mis saama hakkab. Halbu kogemusi ei olnud. Ämmaemandad olid kõik väga normaalsed. Kõik lapsed sündisid Pelgus. Tegelikult on alati hea lugeda ka negatiivsetest kogemustest. Need ei pruugi olla seotud kuidagi sellega, et ämmaemandad või arstid kuidagi halvasti käituvad. Minuga ei käitunud keegi halvasti, sest ma olen kuulekas. Kui öeldakse, et tee seda ja teist, siis ma teen ka. Kõik sünnitused on valusad olnud, aga epiduraali peale pole ma isegi kordagi sünnitusel tulnud. Keegi seda ei pakkunud muidugi ka. Aga ju siis see viimane piir ehk valulävi ei olnud veel ületatud. Enamasti on alati nii olnud, et kui see piir on käes, läheb juba ka pressimiseks ja lõpp on lähedal.
Aga ma siiski kirjutaks ka negatiivsest. Negatiivne on see, et sa talud üleootuste suurt valu, aga keegi pole sind hoiatanud, et ka nii võib minna. Üks asi on sünnitamine. See on nagu loomulik valu, mis viib hea lõpptulemuseni. Aga siis hakkab valu pihta, kui kõik peaks juba hästi olema. Ja vot see on mind endast välja viinud, olen valust nutnud, hüsteerias olnud. Aga sellest ei räägita nii palju kuigi peaks. Näiteks viimane laps kaalus 4500g. Sünnitasin vannis. Kõik oli ok, kuni ronisin voodisse, laps pandi rinnale, mees oli kõrval ja mind hakati alt poolt uurima. Ütlen ausalt, et mul on kõrge valulävi, aga sel hetkel hakkasin ma peaga ühele ja teisele poole vähkrema, pisarad voolasid. Mul oli tunne, nagu keegi lõiguks mind seest poolt pussnoaga. See oli nii ootamatu ja ma ei saanud aru, mis toimub. Mehel paluti laps mu rinnalt ära võtta ja sünnitustoast välja minna, sest ma olin valust agoonias. Oleks ma seda ette teadnud, oleks vähemalt padja hammaste vahele haaranud. Öeldi veel, et sisemisi rebendeid pole ja väike pindmine haav on vaja õmmelda. Igat nõelatorget ma tundsin. Aga miks mul nii valus siis oli, ma ei teagi. Digiloos on kirjas, et mul oli esimese astme lahkliharebend ehk siis täiesti olematu asi. Positiivne oli see, et läbivaatust teinud inimene vabandas minu ees.
Teine asi, millest vähe räägitakse, on hilisemad emakakokkutõmbed, mis võivad olla sama valusad, kui tuhud. Ja kui sellele veel lisaks on valulik imetamine, siis need on asjad, mis võtavad jällegi pisara silma. Ja mul on nii kõigi kolme lapsega olnud. Lihtsalt kui on juba mitmes sünnitus, siis seda valusamad need emakakokkutõmbed on. Ja nii kui lapse rinnale paned, hakkab seest valus ja lapse iga haare rinnast on nii valus, et ma konkreetselt olengi olnud padi hammaste vahel, sest muidu röögiks. Kaks valu koos ja tablett ka ei aita. Aga see kõik on mööduv. Lihtsalt tuleb valmis selleks olla.
Nüüd suvel neljandat last sünnitama minnes olen vist kõigeks valmis ja ikka ma olen täiesti kindel, et üllatusi tuleb ette. Seekord väikelinna haiglasse minek. Lihtsalt ma loodan, et neljas laps suur ei oleks.
ehk keegi soovib veel oma lugu jagada? olen ka ise kuu pärast sünnitama minemas ning väga huvitav ja inspireeriv on lugeda.
Sünnitasin hiljuti Pelgulinnas.
Sünnitus kutsuti esile, anti 3 doosi pulbrit sisse ja umbes 10 tunni pärast algasid esimesed tuhud.
Pärast seda läks 7,5 tundi lapse sünnini. Tuhud olid suhteliselt intensiivsed, iga 2 minuti tagant ja avatus tekkis väga aeglaselt. Olin 3,5 tundi valutanud ja avatust oli ainult 2,5 cm. Õnneks arst halastas ja lubas mind sünnitustuppa, kuhu sai juba mehe ka kutsuda.
Seal sain vanni minna, mis oli parem variant kui voodis valutada. Mõne aja pärast palusin ka epiduraali. Epiduraal tegi sünnituse ilmselt märgatavalt kergemaks. Valud kadusid 1,5 tunniks praktiliselt täiesti ära, mis lasi mul ja mehel korraks puhata. Pärast epiduraali manustamist tehti veed lahti ja umbes paari tunni pärast tundsin tohutut survet kakada.
Palusin, et mees kutsuks arsti, et saaksin küsida, kas tohin pressida. Õnneks tohtis ja umbes nelja pressiga oli laps käes.
Õnneks arst ja ämmaemand, kes sünnituse vastu võtsid, olid väga toetavad ja armsad. Üks seal juhendas: “Kaka julgesti, ära hoia tagasi ja karju!” Ma siis karjusin ja pressisin, kuigi mitte sellepärast, et valus oleks olnud, vaid selleks, et jõudu saada 😀 Epiduraal tegi tõesti imesid, et sünnituse teine pool niivõrd valutu oli.
Kui beebi rinnale tõsteti, siis võttis ikka korraks silma märjaks – nii tore, et elus ja terve laps sündis. Apgar oli 9/9. Seejärel sai mees minuga sünnitustoas umbes 2,5 tundi tiksuda enne, kui ta koju kupatati ja mind sünnitusjärgsesse üle viidi.
Enne aga õmmeldi ja parandati seda lahklihalõiget, mis mulle tehti.
Pärast seda alles hakkas raske aeg peale. Olin alati arvanud, et kõige hullem on sünnitus, aga minu kogemuse järgi on sünnitusjärgne aeg kohati hullem.
Umbes nädala ei saanud ma korralikult istuda ega kõndida, alt oli nii valus, mis omakorda raskendas imetamist. Imetamine oli üldse üks igavene kammajaa – imetamisvõtet oli raske kohe käppa saada ja seetõttu hakkas lapsel bilirubiin tõusma.
Siit moraal järgmiseks korraks – kindlasti enne sünnitust määrida nibusid nibukreemiga ja valmistada end selleks ette.
Imetamisvõttele kohe alguses pöörata väga palju tähelepanu, küsida ämmaemandatelt kas või sada korda abi ja kolmandaks oleksin võinud osta enne elektrilise rinnapumba.
Kolmandal päeval tekkis nii valus piimapais ja väga keeruline oli last imetada. Oleks saanud kohe välja pumbata ja õigesti piimapaisu ravida, oleks olukord tõenäoliselt kergemalt läinud. Samuti haiglasse kaasa nibukreem ja silverspray, mis minu olemist oluliselt parandasid.
Hästi läks see, et mees sai tugiisikuna sünnitusel väga hästi hakkama. Olime muidugi eelnevalt osalenud ka perekooli loengutes ja olin oma ootustest rääkinud. Lihtsalt ei uskunud, et tal kõik meeles püsib, aga oli õnneks väga tubli 🙂 Ja laps ka tänaseks korralikult kosunud ja igati aktiivne.
Analoogsetes teemades oleks just hea jagada mingeid õpetlikke kogemusi, kas ja mida teeksite järgmisel korral teisiti (nt ma ei teadnud, et nibusid oleks hea enne määrida või et paljudel tekib piimapais ning end selleks ette valmistada).
Sünnitasin hiljuti ITKs. Sünnitus oli väga hea kogemus, ämmaemand ja arst julgustasid ja kiitsid mind, kõik oli super! Tundsin end heades kätes!
Sünnitasin ilma meheta sest ta oli suurema lapsega kodus.
Valu oli muidugi õudne aga teadsin mida teha, kasutasin naerugaasi ning hingamist. Kõige parem oli olla püsti seistes ja tuhu ajal kätega tugevalt laua äärele toetudes. Siis lasin nagu valu käte kaudu välja ja ülejäänud keha ei tõmmanud pingesse.
Mina sünnitasin TÜK-is eelmise aasta maikuus ja jäin ka väga rahule ämmakaga, kes lõpuks sünnituse vastu võttis. Nad olid koos tudengiga veel, tegid mulle nalja ja olid muidu muhedad, pakkusid igasuguseid asendeid proovida jne. Kuigi sünnitusel avanemine oli kiire (kell 3 haiglasse, 4 cm avatust – pool 6 oli täisavatus käes), siis kahjuks pressid kestsid veel 5h otsa. Ka valvearst käis mind juba vaatamas, aga ka tema andis koguaeg lootust, et see laps sünnib küll ise (pea oli koguaeg näha ja pulss oli hea). Kuigi ma anusin keisrit juba, siis nemad ei tahtnud kuidagi mind sinna saata, olen nii õnnelik, et oldi skeptilised selle suhtes, sest lõpuks see laps ikka ära sündis loomulikul teel. Mees oli ka kõrval ja toeks. Ka õmblemise ajal veel sai nalja (olin naerugaasi all, aga siiski..) Ühesõnaga – väga tore seltskond oli koos ja vaatamata raskustele, jäi mulle sünnitus meelde positiivsena. Laps sai 10/10 Apgari hindeks ka.. tundub, et talle tõesti meeldis seal sünniteedes nii pikalt kulgeda 😀
Olen kaks korda sünnitanud, viimati sünnitasin TÜKis 3 nädalat tagasi. Mõlemad sünnitused kestsid esimestest tuhudest 20 h või rohkemgi, esimene laps sündis lõpuks erakorralise keisriga, teine õnneks loomulikult, ning kerge polnud see kummalgi juhul, kuid ometi jäid pinnale positiivsed, võimsad kogemused. Mõlemal korral otsustasin eraämmaemanda kasuks, ja minu jaoks see maandas olulise osa hirme – esiteks saime enne sünnitusi kõik soovid, hirmud ja stsenaariumid temaga läbi arutada ning seetõttu polnud ka otseselt sünnitusplaani vaja. Teiseks oli sünnitusmajja jõudes hea meel näha juba tuttavat inimest, kes oli heas tujus, positiivselt meelestatud ja pakkus sobivatel hetkedel välja neid lahendusi, millest eelnevalt rääkinud olime.
Olen seda meelt, et hirmudest saab kõige paremini võitu asjakohase ettevalmistusega – nendeks on teadmised, meelestatus ja füüsiline vorm.
Esiteks, viisin ennast kurssi, kuidas sünnitus füsioloogiliselt toimib, mis sellele eelneb, mis järgneb. Abiks olid perekooli loengud, neid on nii tasulisel kujul kui youtube’s, kus ämmaemandad sünnituse kulgu ja ka võimalikke erijuhte kirjeldavad. Tegin omale selgeks ja küsisin ka ämmaemandate ja naistearsti käest, miks ühte või teist praktikat, teguviisi vms sünnitusel rakendatakse (näiteks lahklihalõige, KTG jälgimine, peaandur, lootekoti avamine, valutustamise vahendid, keiser, oksüdotsiini manustamine jne), et ma mõistaks, mis olukorras see mind ja beebit aitab, et need ei ole kellegi kiusamiseks või lihtsama vastupanu minek (a la et ämmaemandal lihtsam oleks vms, mis vahel kõlama on jäänud).
Teine aspekt on vaimne ettevalmistus, hirmude enda jaoks sõnastamine (kas ma kardan valu või et juhtub midagi erakorralist, kas ma häbenen midagi jne), enda julgustamine ja positiivne meelestamine (jah, see võib olla valus ja ebameeldiv, aga ma saan sellega hakkama ja selle tasuks on kohtumine oma beebiga ning üks maailma võimsamaid kogemusi, mida ainult naised saavad tunda). Siin aitab kirjandus (igasugused loomuliku sünnituse teejuhid käsitlevad neid aspekte paremini kui perekooli loengud) ja minule olid abiks ka teiste kogemused – vestlused positiivse või konstruktiivse meelelaadiga inimestega, neid ma kuulasin ja neurootilisi pigem vältisin (nemad kipuvad nägema kõike mustemas valguses). Seetõttu ei tahtnud ma ka seda “sünnitusvägivalla” lehte külastada, sest minu jaoks oli kogu see aura selle ümber negatiivne (tahtes vastandada meditsiini ja kodusünnitust rohkem kui aidata naisi) ja ma ei näinud, kuidas see mind enne sünnitust oleks aidanud.
Kolmas aspekt on füüsiline ettevalmistus – rasedate jooga, pilates, hingamisharjutused ja oma keha füüsilise vormi eest hoolitsemine. Esimest last oodates olin selles muidugi aktiivsem, kuid ka teist last oodates püüdsin pühendada enda kehale selle aja. Hingamisharjutused olid väga suureks abiks, ning füüsiline vorm ilmselt annab ka teatava vastupidamise ja ehk ka kiirema taastumise.
Kaasasin nendesse ettevalmistustesse (va trennid) ka oma mehe, kes sünnitustel tugiisikuks kaasas oli – temal olid ju samad küsimused, hirmud ja teadmatus alguses ning see tee on meil ühine. Harjutasime ka konkreetseid tuhude leevendamise võtteid, mida netiavarustest leida võis või perekooli loengutes näidati – üks tõhusamaid minu jaoks oli tuhu ajal kahelt poolt puusadele surumine (see vähendab lapse pea survet emakakaelale). Lisaks hingamistehnika tuhude ja presside ajal – ta konkreetselt hingas koos minuga (mina ütlesin et tuhu tuleb, ja tema hakkas sekundeid lugema: 4 sisse, 5 välja), sellega aitas hoida rütmi, et ma ei hakkaks hingeldama või hinge kinni hoidma. Seega sai mees ennast sünnituse ajal kasulikuna tunda (ja ka reaalselt kasulik olla).
Mulle sobis natuke selline “Eye of the Tiger”-tüüpi lähenemine – ma olen igati ettevalmistunud ja mind võivad küll ees oodata rasked tunnid, kuid ma saan hakkama! Saad ka sina.
ITK-s, kõige parem hetk oli see, kui otsustati keisri kasuks ja enne seda epiduraal. Ämmaemand oli ka suurepärane.
Küsisid positiivseid kogemusi ja ma võiksin sulle jutustada oma väga positiivsetest 2. ja 3. sünnitusest. Aga sel pole mõtet, sest sul tuleb esimene ja mitte midagi pole teha, esimene on hull kõigi naiste jaoks. Lihtsalt pane vaim valmis, ära oota midagi talutavat. Talutavad on järgmised, esimene sünnitus on kõige hullem asi, mis naise elus juhtub suure tõenäosusega. Küsi kõik võimalik valuvaigistamine, epiduraal. Isiklik ämmakas, kui vähegi jaksad maksta. Paraku on nii, et esimesele minnakse loomuliku sünnituse sooviga ja teisel tahetakse epiduraali ja ämmakat, kui tegelt siis enam pole vaja. Ja kui sünnitus läbi, siis see oligi edukas, sest kõik jäid ellu. Ära tunne ennast täieliku läbikukkujana, kui oli ka probleeme või läks keisriks, selline see esimene lihtsalt on. Teine ja kolmas käkitegu võrreldes esimesega.
Küsisid positiivseid kogemusi ja ma võiksin sulle jutustada oma väga positiivsetest 2. ja 3. sünnitusest. Aga sel pole mõtet, sest sul tuleb esimene ja mitte midagi pole teha, esimene on hull kõigi naiste jaoks. Lihtsalt pane vaim valmis, ära oota midagi talutavat. Talutavad on järgmised, esimene sünnitus on kõige hullem asi, mis naise elus juhtub suure tõenäosusega. Küsi kõik võimalik valuvaigistamine, epiduraal. Isiklik ämmakas, kui vähegi jaksad maksta. Paraku on nii, et esimesele minnakse loomuliku sünnituse sooviga ja teisel tahetakse epiduraali ja ämmakat, kui tegelt siis enam pole vaja. Ja kui sünnitus läbi, siis see oligi edukas, sest kõik jäid ellu. Ära tunne ennast täieliku läbikukkujana, kui oli ka probleeme või läks keisriks, selline see esimene lihtsalt on. Teine ja kolmas käkitegu võrreldes esimesega.
Mis jutt? Mu esimene sünnitus oli nii kiire ja kerge, et haiglas räägitakse siiani sellest legende. Kestis kogu asi kokku u 20 minutit, alates kodus öösel ärkamisest kuni laps kõhule pandi. Iga järgnev sünnitus on kestnud poole kauem, neljas peaaegu 4 tundi. Valuvaigistite peale pole kordagi mõelnud.
Sünnitusvägivalla teemasse ma suhtun nii, et elu on liiga hea. Ära on unustatud see surmahirm, millega meie esiemad sünnitama läksid. Praegusel ajal kardetakse ebameeldivat kogemust, järske sõnu, otsustavalt tegutsevat personali. Nende teemadega peab tegelema muidugi, aga seda vägivallaks nimetada pole kohane kuni personal tegutseb sünnitaja huvides.
Ega esmasünnituseks ei saagi 100% valmistuda, sest see on midagi sellist, ma Sa ei ole ligilähedaseltki kunagi kogenud. Samuti on võimatu ette ennustada, kuidas Su sünnitus just kulgeb. Aga ükskõik kuidas see protsess läheb ja isegi kui Sa vahetult peale sünnitust mõtled, et ei kunagi enam, siis tõesti-kuu aja pärast on kõik meelest läinud, on vaid üks imenunnu beebi. Ja millegi pärast naised kardavad sünnitust, aga reaalselt kõik see, mis veel peale seda tuleb, pöörab Su elu veel rohkem sassi. Mitte miski pole enam sama ja Su elu muutub täielikult! 🙂
Küsisid positiivseid kogemusi ja ma võiksin sulle jutustada oma väga positiivsetest 2. ja 3. sünnitusest. Aga sel pole mõtet, sest sul tuleb esimene ja mitte midagi pole teha, esimene on hull kõigi naiste jaoks. Lihtsalt pane vaim valmis, ära oota midagi talutavat. Talutavad on järgmised, esimene sünnitus on kõige hullem asi, mis naise elus juhtub suure tõenäosusega. Küsi kõik võimalik valuvaigistamine, epiduraal. Isiklik ämmakas, kui vähegi jaksad maksta. Paraku on nii, et esimesele minnakse loomuliku sünnituse sooviga ja teisel tahetakse epiduraali ja ämmakat, kui tegelt siis enam pole vaja. Ja kui sünnitus läbi, siis see oligi edukas, sest kõik jäid ellu. Ära tunne ennast täieliku läbikukkujana, kui oli ka probleeme või läks keisriks, selline see esimene lihtsalt on. Teine ja kolmas käkitegu võrreldes esimesega.
Ütleks ka, et mis jutt.. ei nõustu nende soovitustega ja sellise hirmutamisega.
#3752126: Küsisid positiivseid kogemusi ja ma võiksin sulle jutustada oma väga positiivsetest 2. ja 3. sünnitusest. Aga sel pole mõtet, sest sul tuleb esimene ja mitte midagi pole teha, esimene on hull kõigi naiste jaoks. Lihtsalt pane vaim valmis, ära oota midagi talutavat. Talutavad on järgmised, esimene sünnitus on kõige hullem asi, mis naise elus juhtub suure tõenäosusega. Küsi kõik võimalik valuvaigistamine, epiduraal. Isiklik ämmakas, kui vähegi jaksad maksta. Paraku on nii, et esimesele minnakse loomuliku sünnituse sooviga ja teisel tahetakse epiduraali ja ämmakat, kui tegelt siis enam pole vaja. Ja kui sünnitus läbi, siis see oligi edukas, sest kõik jäid ellu. Ära tunne ennast täieliku läbikukkujana, kui oli ka probleeme või läks keisriks, selline see esimene lihtsalt on. Teine ja kolmas käkitegu võrreldes esimesega. Ütleks ka, et mis jutt.. ei nõustu nende soovitustega ja sellise hirmutamisega.
Jaa, olen ka nõus, et ajuvaba jutt ja hirmutamine. See, et sinu 1.sünnitus oli hirmus, ei tähenda, et see on kõigil nii. Minu esimene sünnitus kestis 3 tundi ja midagi jubedat seal küll ei olnud. Jah, see oli võrdlemisi kiire sünnitus, aga sellegipoolest ei saa üldistada ja hirmutada esmasünnitajat, et tuleb millekski kohutavaks valmis olla.
Mind näiteks aitas väga see mõte (vist lugesin “Loomuliku sünnituse teejuhist”), et tegu on mõtestatud valuga. Kui muidu on valu midagi, mis kehale tekitab põgenemise soovi, siis sünnituse ajal ma mõtlesin sellest valust kui millestki, mis mind oma beebiga peagi kokku saada aitab ja seetõttu ei olnud see üldse mingi “ma suren kohe ära valu” vaid tekkiski selline transilaadne olek, kus ma aktsepteerisin seda valu kui protsessi normaalset osa. Sellega olen nõus, et loomulikult, kui üks hetk tekib tunne, et ma enam ei jaksa ja valu muutub juba kurnavaks, siis on erinevaid valutustamise meetodeid, mida tasub proovida.
Samamoodi olid abiks mõtted, et nii beebi kui ka minu keha teavad, mida teha ja ma suutsin täiesti lahti lasta igasugusest valehäbist, hirmudest, piinlikkusest jmt, sest ma usaldasin ennast, oma beebit ja mind ümbritsevaid professionaale.
Ei ole kindlasti esimene sünnitus alati hull. Jah, valus, aga võib vabalt väga kiire olla – siis sa isegi ei mäleta, et oleks valus olnud. Olen erinevates beebigruppides olnud ja neid naisi on küll ja küll, kelle esimene sünnitus on väga kiire olnud.
Ma veel lisaks oma eelnevale kirjutatud loole seda, et esimese sünnituse plussiks ongi see, et sa ei tea, mis sind ees ootab. Ühest küljest võib see olla hirmutav, teisest küljest jällegi hea. Kui lähed juba teist, kolmandat, neljandat sünnitama, siis tekib selline de ja vu tunne, et jälle hakkab pihta. Oli mul nüüd seda vaja jälle. Ma olin sünnituseelses osakonnas sees oma neljanda raseduse alguses ja kui ma kuulsin naisi röökimas, siis mul endal hakkas füüsiliselt valus. Ma elasin seda nagu jälle läbi. Seepärast ma pole isegi kindel, kas väga tasubki lugeda neid sünnituse teemasid. Sellega krutib närvi püsti.
Näiteks minu jaoks kõige positiivsem hetk sünnituse juures on see, kui laps pannakse rinnale. Ja seda positiivsust ei tekita minus mitte laps ise esmajärjekorras, vaid see, et 9 kuud suhteliselt piinarikast rasedust on möödas, möödas on sünnitus ja enam pole valus. Sellest tuleb mul pisar silma, et see kõik läbi sai ja ma sain hakkama. Pärast 9 kuud on selline tüdimus, et sa pikisilmi ootad seda sünnitust ja kui veel küsitakse, et kas avame veed või lähete koju ja ootate õiged sünnitusvalud ära, siis ainus mõte on, et võtke see laps minu seest juba välja. Ma olen kõigeks valmis. Ja alles viimasena olen mina õnnelik selle armsa beebi üle, kes 9 kuud mul kõhus kasvas ja keda ma lõpuks näen. See võib tunduda julm ja egoistlik, aga mind on pärast sünnitust just sellised tunded vallanud.
Ma veel lisaks oma eelnevale kirjutatud loole seda, et esimese sünnituse plussiks ongi see, et sa ei tea, mis sind ees ootab. Ühest küljest võib see olla hirmutav, teisest küljest jällegi hea. Kui lähed juba teist, kolmandat, neljandat sünnitama, siis tekib selline de ja vu tunne, et jälle hakkab pihta. Oli mul nüüd seda vaja jälle. Ma olin sünnituseelses osakonnas sees oma neljanda raseduse alguses ja kui ma kuulsin naisi röökimas, siis mul endal hakkas füüsiliselt valus. Ma elasin seda nagu jälle läbi. Seepärast ma pole isegi kindel, kas väga tasubki lugeda neid sünnituse teemasid. Sellega krutib närvi püsti.
Näiteks minu jaoks kõige positiivsem hetk sünnituse juures on see, kui laps pannakse rinnale. Ja seda positiivsust ei tekita minus mitte laps ise esmajärjekorras, vaid see, et 9 kuud suhteliselt piinarikast rasedust on möödas, möödas on sünnitus ja enam pole valus. Sellest tuleb mul pisar silma, et see kõik läbi sai ja ma sain hakkama. Pärast 9 kuud on selline tüdimus, et sa pikisilmi ootad seda sünnitust ja kui veel küsitakse, et kas avame veed või lähete koju ja ootate õiged sünnitusvalud ära, siis ainus mõte on, et võtke see laps minu seest juba välja. Ma olen kõigeks valmis. Ja alles viimasena olen mina õnnelik selle armsa beebi üle, kes 9 kuud mul kõhus kasvas ja keda ma lõpuks näen. See võib tunduda julm ja egoistlik, aga mind on pärast sünnitust just sellised tunded vallanud.
Mina arvan samamoodi, et esimene sünnitus ongi selles mõttes hea, et pole aimugi, mis ees ootab. Ise läksin ka täies teadmatuses sünnitama ja olin mõttes rahu teinud, et kõik, mis tuleb, see tuleb. Ei hakanud ette paanitsema ega midagi, võtsin kõike loomupäraselt. Nagunii teiste lugude lugemine otseselt ei aita ja aimu ligilähedaseltki ei anna, aga eks tore on lohutada ikka, et on ka toredaid juhtumeid.
Samamoodi see kergenduse tunne, kui laps rinnale pannakse, et ma suutsin selle ära teha ja need rõõmupisarad – nii sarnane tunne oli ka minul.
Ise tunnengi, et kui uuesti peaksin sünnitama, siis isegi on hirm kuidagi.. natuke suurem, sest tean, mis enam-vähem ootab, aga eks see näha ole tulevikus.
Mina olen sünnitanud ühe lapse ja ootan hetkel teist. Sünnikogemus oli üdini positiivne ja ma olen võib-olla veidi imelik (või vähemalt kindlasti vähemuses selle arvamusega), aga meenutan oma esimese lapse sündi alati nii suure heldimusega ja hea meelega kogeks seda uuesti.
Tuhud olid muidugi kõige hullem valu, mida eales tundnud, aga see tõesti ununeb. Tegelikult sünnituse algus oli mul väga raske. Õhtul kl 21 puhkesid veed, sellele järgnes 2-3h meeletut kõhulahtisust ja siis algasid kohe väga intensiivsed tuhud, iga 3-5 minuti järel. Kl 1 paiku öösel sai kontrolli mindud, avatust oli vaid 1cm. Mul oli eraämmakas, pakuti, et võivad ka palatisse lasta mind, aga kuna avatus oli veel nii väike, otsustasin tagasi koju valutama minna. Kodus jätkusid õudsed tuhud sama lühikeste vahedega, läksin ka vanni, see tegi valud veel hullemaks. Tuhude vahel magasin 3 min kaupa, meeletu väsimus oli ja siis ärkasin jälle pauk kogu keha halvava valu peale. Kl 7 hommikul ma enam ei suutnud, läksime uuesti haiglasse, aga avatus oli vaid 2cm (ehk siis 6 tunniga 1cm avanenud, klassikaline esmasünnitaja lugu).
Olgu öeldud, et olin endale eesmärgiks seadnud loomuliku sünnituse (lugesin raamatuid ja kuulasin audiobooke hüpnosünnituse teemal ja sai ka kõik selleteemalised perekooli loengud läbi käidud), aga kuna avatus tuli nii aeglaselt ja valud olid aina hullemad, palusin epiduraali. Sealt edasi oli kõik imeline :D. Sain puhata ja hinge tõmmata, 4 tunniga tekkis täisavatus. Eraämmakas oli mul väga armas ja soe inimene, kõik otsused ja tegevused arutati meiega detailselt läbi ja väga hoitud tunne oli. Täisavatuse lähenedes uut doosi epiduraali peale ei tehtud, just selle eesmärgiga, et ma presse ilusti tunneks. Minu üks suurimaid hirme seoses epikaga oli see liigne tuimus ja edasine sekkumise vajadus vaakumi/tangidega (olin mitmeid selliseid lugusid kuulnud pereringis ja tuttavatelt). Mul aga läks kõik hästi, presse tundsin väga selgelt, selleks ajaks oli epika mõju juba nii palju langenud, et tundsin uuesti tuhuvalu ja seda meeletut sisemist pressi, aga pindmine tuimus oli säilinud. Ehk siis naha venimist, lapse pea surumist ja sellega seotud valu ei tundnud. Aa, enne presse oksendasin ka järsku meeletult. Aga pressisin 15 minutit ja siis oli laps rinnal, kohal oli minu eraämmakas, naistearst ja üks hooldaja, kõik olid nii toredad, julgustavad ja hoolivad.
Minu jaoks oli sünnitus meeldivam kogemus kui need 9 kuud rasedust kokku. Eelkõige seetõttu, et sünnitusel on ju kõige imelisem tulemus- saad lõpuks oma beebikesega kohtuda, teda hoida, näha, milline ta välja näeb jne. Rasedus tundub vahepeal justkui lõputu. Ja kuidagi nii võimas tunne oli naisena- et sain hakkama kogu selle protsessiga ja pressisin ise oma lapse välja. Apgariks oli 9/9. Minu jaoks oli epiduraal väga õigustatud, ilma selleta ma ei suutnud oma keha lõdvaks lasta, et võimaldada emakakaelal avaneda. Eks näeb, kuidas järgmise sünnitusega kujuneb.
Ja samamoodi nagu siin eenevalt mainitud- ka mul kujunes imetamine palju raskemaks teekonnaks võrreldes sünnitusega. Samuti need esimesed kuud, magamatus, kogu see beebiiga oli tegelt päris raske, seda kardan rohkem.
Ei tasu oma ootusi kõrgeks ajada. Minu meelest see ‘sünnitus on imeline ja väestav kogemus’ kogukond rikub rohkem sünnitusi kui vaja. Sest tekib illusioon, et kõik peab olema roosa ja lillelõhnaline ja pärast tantsitakse koos. Sünnitus on pikk ja valus ja raske, ohtlik ka.
See valu ja raskus on mõtestatud, aga kuradi valus on ikkagi. Aga sellest pole midagi, se valu ja raskus möödub ja edasi peab 18 aastat last kasvatama – see on veel mitu korda raskem 🙂
Läksin haiglasse ja ütlesin et minu sünnitusplaan on, et mina ja laps peaksime olema võimalikult terved pärast seda. Kui saab vähem sekkumist on tore, aga ühestki näidustatud protseduurist ära ei ütle, kui see on minu või lapse tervise nimel.
Sünnitasin valu, ja rebenditega, pressisin toore jõuga. Mulle tundus väga hirmus ja raske, aga pärast ämmaemand ütles, et esmasünnitaja kohta väga tubli, kiire ja lihtne sünnitus oli. Et kuidas ma valmistusin sünnituseks et nii hästi välja tuli.
Minu kogemus on see, et esimene sünnitus oli minu jaoks mingis mõttes kergem. Mõlemad olid esilekutsumisega ja kiired (5 ja 3 tundi), kumbki kogemus polnud talumatu. Mõlemad olid loomulikud sünnitused, mõlemal pakuti haiglas mulle süstiga valuvaigistit (esimesel korral süst kannikasse, teisel käe veeni), ega ma tea, kas see mingit mõju ka avaldas.
Aga kuidas esimene kergem oli.. Esimesega olin nagu teises reaalsuses, iseenesest olin kuulekas ja tegin kõike, mida kästi. Valutustamiseks sobis mulle soe dušš kõige paremini. Aga tõepoolest, nägin kõike läbi udu, kõik oli nii intensiivne, et ma ei jõudnud rääkida ega midagi oodata, elasin lihtsalt hetkes. Ja kui laps väljas, lõi mul pilt hetkega selgeks, esimesel korral järgnes vappekülm, värisesin kontrollimatult soojendusteki all, ilmselt oli keha šokis, aga eks see läks kiirelt üle, varsti (ilmselt tavapärasel ajal) olin juba perepalatis ja üldse taastumine kiire. Igatahes tunne oli nii hea, et mõtlesin ka paar tundi pärast sünnitust, et tahaks seda kindlasti veel kogeda.
Pean ütlema, et teisel korral (selle aasta alguses) olin sünnituse ajal nagu selgem ja jõudsin ikka mõelda, et miks ma seda küll teen. Vappekülma ka ei järgnenud.
Tahame kolmandat ka, aga nüüd olen isegi mõelnud, et peaks vist hüpnosünnitust ja epiduraali-asja uurima ???? Kõik eelnev on siiski olnud hea kogemus ja ma ei muudaks olnus midagi, minu jaoks oli talutav ja med. personal abistav ja hea.
Inimesed on erinevad ja kogevad erinevalt! Minu jaoks pole olnud valusad ei pressid ega pressimine, samuti ei ole ma tundnud seda, mida nimetatakse pea-lõikumise-valuks. Ja seda pole siin mainitud, aga füüsiliselt on see mulle olnud väga hea tunne, kui laps “ludinal” välja tuleb ???? Teate seda tunnet, kui lapse pea on väljas ja ülejäänud keha tuleb ludinal järgi.. Minu keha on kohe tundnud sellist head pingest vabanemise tunnet. Sellele järgneb siis beebi tunnetamine ja temaga tutvumine, kui juba kõhul ja rinnal on.
Head sünnitamise kogemust!
Ma sünnitasin ITK-s alla kahe tunniga augustis 2019. Apgar 10/10. Sünnitus superlux, ämmakas ja arst toetavad. Natuke veritses pärast, aga eriti ei lõhkenud isegi midagi. Käisin üksi, mees tõi mind ainult kohale ja aitas palatisse ja jõudis alles koju kui ma juba rõõmusõnumitega helistasin.
Püüa jääda rahulikuks ja end maksmimaalselt välja magada. Kui võimalus, käi rasedate joogas ja tee hingamisharjutused selgeks, neist tõesti palju abi, et mitte valust hulluks minna. See hetk kui valu korraga läbi saab ja beebi kõhule pannakse on kõige imelisem!
Mingit sünnitusplaani ei koostanud, võtsin lihtsalt kogu asja rahulikult, võtsin inimesi enda ümber tavaliste inimestena, kellel ka stressitingimustes võivad viisakad sõnad meelest minna, seega kellegi mingi järsem sõna, et ära nüüd lase lõdvaks, vaid pressi mind tohutusse enesehaletsusse ei viinud. Tartu sünnitusmajas õed tegid kõik, et mul oleks mugavam, tassisisid raske istekoti mulle sünnituslauale, et saaksin seal käpuli pehmel pinnal olla ja samal ajal istetooli kaisutada ja sellele toetada, sest nii tundus kõige parem. Tõesti esmasünnitajana on hirme rohkem kui vaja, sest puudub igasugune kogemus, kui valusaks võib minna, hirm teadmatuse ees ongi justkui kõige hullem, füüsilise valu kannatab veel ära, sest see läheb ühel hetkel hetkega üle. Kuna ei saanud algul aru ka, kuidas end hoida tundsin, kuidas iga pressi vahepeal laps tagasi vajub. 21 h läks, aga tegelikult polnudki niiväga üle mõistuse hull ja pea oli selge kogu sünnituse aja. Mingeid valuvaigisteid ei kasutatud. Korra püüti mulle hapnikumaski pakkuda, et nii kaua juba sünnitanud, turgutuseks, aga sellega oli ebamugav ja võtsin kohe ära. Kui laps käes, siis oli õnnetunne nii kõikehõlmav, et kogu vaev ununes hetkega.
Hiljem kaks järgmist last sündisid Rakvere haiglas nii, et tulin sisse, pandi masinad külge, mingi 10 min vaadati, mis masin räägib, siis öeldi, et avatus on täielik, kas teeme veed lahti ja sünnitad ära või ootad? Lasin kottooli jälle sünnituslauale tõsta, käpuli. Tehti veed lahti, pool tundi pärast sünnitusmaja uksest sisse astumist oli laps käes. Kui hirm valu ees tagasi ei oleks esimesel pressil hoidnud, oleks laps ühe pressiga välja tulnud, kuna aga vastu hoidsin algul, sest ei suutnud end korralikult kaasa pressima sundida, siis tuli laps kolmanda pressiga välja. Kahel korral läks sama kähku. Sünnitusmaja oli inimtühi ja hämar, kogu sünnitamise aja nägin vaid oma meest ja väga toredat nalja viskavat ämmakat. Seda siis mõlemal korral Rakveres sünnitades.
