Tere,
Kirjutan siia väikese kogemusloo. Miks ma seda teen? Sellepärast, et kui mõni rase satub samasse situatsiooni nagu mina olin, siis annab minu lugu neile jõudu ja LOOTUST <3
Minu rasedus oli väga oodatud (eriti peale esimese raseduse väga varajast katkemist, mis oli täielik šokk). Kogu pere, koos minuga, oli üliõnnelik toreda uudise üle.. ja siis saabus see esimene 12-nädala (oscar test?) kontroll, mille otsustasin teha peale tavahaigla ka veel igaks juhuks erahaiglas, et olla ikka “kindel”.
Tavahaiglas oli kõik kenasti, rõõmsalt suundusin päev hiljem erakliinikusse, et saada see nö.kõige professionaalsem diagnoos..
Vaadati üle nii ultraheli kui vereproovid ning seejärel võisin istuda, et arst saaks minuga rääkida..
Muidu tundus kõik korras, aga pandi diagnoos, et preeklampsia ja kasvupeetuse risk on vastavalt 1/5-le ja 1/6-le.
Ma isegi ei teadnud ega saanud aru, mida need asjad tähendavad.. mul justkui hakkas kõrvus sumisema..nutt oli kurgus, et kas tõesti on meiega midagi halba…??
Koju jõudes muidugi googeldasin asja (arst seletas ka, aga olin vist liiga šokis, et midagi aru saada.. ootasin ju häid uudiseid..). Nii eesti keelsetest kui inglise keelsetest saititest koorus nii jubedaid lugusi, et läksin täiesti endast välja..aga samas ei suutnud lõpetada guugeldamist (“midagi peaks ometi saama ju teha?!” “miks nii vähe informatsiooni on?” “kus on kõik hea lõpuga lood??” jne).
Arst kirjutas välja mulle aspiriini, mida iga päev vere vedeldamiseks sisse pidin võtma. Samuti ütles ta, et kui tulen 20-nädala kontrolli, siis tavaliselt selleks ajaks on aspiriin asja normaliseerunud ning kui ilusti seda võtan, ei peaks ma üldse praegu muretsema.
Kerge öelda, raske teha… Ma lugesin päevi, kui mitte isegi tunde, kuni 20-nädala visiidini. Olin kõik oma aspiriinid ilusti õigel ajal ära võtnud ning lootsin, et edaspidine rasedusaeg tuleb ilusam..
20.nädalal visiidile minnes olin ma vist nii närvis, et kõikide maailma eksamite-eelne närvilisus korrutada veel tuhandega. Ma olin nii närvis, et oleks äärepealt oksele hakanud.. Minu mees oli kaasas nagu eelminegi kord (ilma temata ma poleks sealt vist omal jalal välja suutnud kõndidagi..). Samamoodi tehti ära ultraheli-ning vereuuring ning pandi meid uudiste teatamiseks toolile istuma.
Arst ütles: “Kahjuks need riskid on tõusnud..”
Te ei kujuta ette ka, mis tunne see oli. Kui süda vajub saapasäärde ja veel läbi põranda ja kogu maakera kuni tuumani välja, et plahvatada. Mul hakkas nii paha, et kõrvad sumisesid, pea käis ringi…olin minestuse äärel. “Kui palju siis tõusnud?”-kuulsin ennast küsimas. Arst:”See risk on 1/2-le ehk 50%.”
Kogu mu maailm vajus sel hetkel kokku. Ma ülejäänud juttu enam ei mäleta.. Arst kirjutas mulle välja verd vedeldavad süstid, mida pidin raseduse lõpuni kõhtu süstima iga jumala päev (ma olen terve elu isegi vereproovi andes ära minestanud, ma nii räigelt kardan selliseid asju).
Mõtlesin ainult, et ma pean võitlusesse asuma ja KOHE küsima ja uurima, et mida teha saab ning mis võimalused mul on. Uurisingi siis veel, et: “Kuidas teistel on, kellele te sellise diagnoosi olete pannud? Kas need süstid on aidanud?”
Ja arsti vastus, mis jääb mulle ELU LÕPUNI meelde, oli: “Ma ei oska öelda, sest te olete esimene, kellele ma selle diagnoosiga need süstid välja kirjutan. Ma ei ole oma karjääri jooksul veel kunagi kellelegi nii suure tõenäosusega diagnoosi pannud. Kui suudaks preeklampsia 34. nädalani lükata oleks see juba võit.” Muidugi jääb meelde ainult kõige hullem, aga tegelikult proovis arst ka lohutada, et see on siiski kõigest risk ning see ei pruugi üldse juhtudagi. Aga mulle sellest riskist piisas, et pehmelt öeldes “hulluks minna”..
Te võite ette kujutada, milline mu sõit arsti juurest koju oli.. Mu ainus mõte oli, et kui minu lapsega midagi juhtub, siis mina enam elada ei soovi.
Ülejäänud rasedusaja võtan ma järgmiselt kokku:
Ma guugeldasin palju ning leidsin väga palju jubedaid artikleid (enneaegsetest lastest; nii lapse kui ka ema suremisest jne). Siit samast foorumist leidsin vist ühe artikli, kus naine kirjutas, et on täielikus šokis, sest talle pandi preeklampsia diagnoosiks 1/45-le ja kõik kes selle artikli all kirjutasid, ahhetasid, et NIIIII KÕRGE RISKIGA diagnoos, et neil seal oli (kellel suurem, kellel väiksem) 1/100le jms ja ikka oli tekkinud preeklampsia.
Ma olin mitu kuud voodis teki all ning nutsin- päevast päeva, nädalast nädalasse. Ei tahtnud kellagagi rääkida, kuhugi minna ega midagi teha. Ma tahtsin lihtsalt, et mu lapsega läheks kõik hästi.
Lugesin kuskilt, et alates 22.rasedusnädalast hakatakse proovima enneaegset last elus hoidma. Elasin selle kuupäeva nimel.
Kui jõudsin sinnani, siis hakkasin elama nii, et iga järgnev päev on juba puhas VÕIT!
Loomulikult kontakteerusin ka riigihaigla ämmaemandate ning arstidega (olin seal ka rasedana arvel), lasin end võtta tiheda jälgimise alla ning küsisin palju erinevaid arvamusi. Riigihaigla spetsialistid andsid mulle palju rohkem lootust kui see erahaigla arst, aga ega minu peakeses see enam palju ei muutnud..
Kui 37 rasedusnädalat sai täis (ehk siis see aeg kui sündi loetakse juba õigeaegseks), öeldi mulle riigihaigla ultrahelis (kus käisin iga 2 nädala tagant kontrollis), et laps tundub keskmisest pisut väiksem, aga siiski on ilusti normi piires.
Selleks ajaks oli vaimselt mu elu 5 kõige raskemat kuud teinud oma töö ning hakkasingi kohe üle mõtlema:.. ÄKKI ongi ikka nüüd kasvupeetus?! Kas äkki ei peaks last välja võtma, et tal oleks hea olla?! jne. Igal arstivisiidil ainult nutsin, igal oma elusekundil ainult mõtlesin selle peale..
39. rasedusnädala alguses olin suurest murest juba kokku kukkumas ning mu arst ütles, et kui ma tõesti väga soovin, siis võime saata mind esilekutsumisele..Rasedusaeg on täis saamas ning selline ekstreemne muretsemine kohe kindlasti lapsele kuidagi hea ei saa olla.. Mina soovisin.
Minu täiesti terve, ilma igasuguse preeklamsia ja kasvupeetuseta ilus laps sündis 40.rasedusnädalal loomulikul teel. Sünnitama hakkasin samal ööl, mille päeval ma esilekutsumise jaoks haiglasse olin läinud (jõudsin ainult paar pisikest annust juua) ning järgmiseks hommikuks oli beebi käes.
Jutu kokkuvõtteks: ka 1/2-le on ainult RISK ning endiselt on 50% võimalus, et kõik läheb hästi! Enamus kogemuslood, mis netist leida võib ongi kurva lõpuga, sest hea lõpuga lugudest nii palju ei kirjutata. Mina võtsin aspiriine ning süstisin verevedaldajat kuni lõpuni välja täpselt nii nagu arstid soovitasid ning kõik läks hästi!
Mina ei heida ühelegi arstile midagi ette. Proovin mõelda nii, et poleks seda riski diagnoositud, ei oleks ma iialgi osanud ohumärkide ilmnemisel õigeaegselt reageerida. Olen tänulik kõigile, nii meditsiinitöötajatele kui oma lähedastele, kes mind sellest raskest ajast läbi aitasid. Ja kõige enam tänulik jumalale oma pisikese ime eest!!! <3
