Nii kui mingi katastroof tuleb, saab rahvas loetud pajuki. Näed poodi, asjad sees, aga uks on juba sinu ees kinni. Kes on varunud, neil on, aga see tuleb ära peita või varjata. Nii inimeste, kui riigi eest.
Aga mis vahet on pöördumatu katastroofi juhul, kas varusid on nädalaks või kuuks? Varem või hiljem oled ikka samas seisus kui teised. Ma saan muidugi aru vajadusest pidada vastu lumetormile või elektrikatkestusele, aga kui lõpeb elu nii, nagu me seda tunneme, siis ei aita purgisupid ja makaronid oluliselt.
Eks suurem osa prepperitestki, rääkimata tavalistest varusid omavatest inimestest, kes on natuke püüdnud ka ette mõelda, ei valmistugi maailmalõpuks. Nii palju kui mina neid tean, nii kodu- kui ka välismaal, nad omavad varusid peamiselt mõeldes oluliselt väiksematele asjadele, näiteks töökaotus või lumetorm, elektrikatkestus.
Siia jätkuks on muidugi pööratud mõte korraks ka diversioonile, looduskatastroofidele, sõjaohule, vandalismile, terrorismile, pandeemiale, loodusreostusele.
Aga idee on üldiselt palju lihtsam – teatud tegevused on suunatud ka lihtsalt (puhta) väärtusliku toidu omamisele, et ei peaks mitmeid kordi nädalas poe vahet rapsima, vaid oleks endal valikus head ja paremat võtta.
Kui veidi tagasi mõelda, siis suutlikkus teatud tasemel ise ennast ära majandada pole kunagi kahjuks tulnud. Siin pole ju jutt ainult toidust.
Kui vaadata minevikku, meist enamuse, kasvõi mu enda ja abikaasa vanavanemate ja vanavanavanemate minevikku, siis seal on küüditatuid ja ka niisama sõja jalgu jäänud inimesi. Tõenäolisemalt ellu ei jäänud mitte need, kel olid kõige suuremad toiduvarud. Ellu jäid need, kes näiteks vedasid soolalihatünni asemel Siberisse kaasa õmblusmasina, puskariaparaadi ning aedviljaseemneid. Ehk siis kelle ellujäämistaktika ei seisnud toidul vaid oskustel ja vajalikul vahetuskraamil. Oli vahetatav siis intellektuaalne või materiaalne “kaup”.
Ida-Virumaal, kus rinne käis üle talude II ilmasõja ajal kordi edasi-tagasi, ei olnud suurt abi kahest lehmast ja aidatäiest soolalihast. Kui sakslased ei rekvireerinud, tegid seda venelased. Kõige paremini elasid inimesed, kes oskasid nii vene kui ka saksa keelt, kel olid mõlemale poolele ja eelkõige oma perele vajalikud oskused – näiteks kasetõrva keetmise, kingsepatöö või meditsiinilise abi oskused. Ehk siis kes said realiseerida oma oskuste kapitali. Ka need, kel oli vahetuskaupa, mis võis tähendada kõike, alates kangastest ja puskarist kuni näiteks marlikangani.
Lehma, vilja ja soolaliha juba pikalt ei peida, aga minu vanavanatädidel oli lisaks keelteoskusele terve peidikute süsteem, kus loodusesse oli kaevatud puskarit, niiti-nõelu, plekktoosides seepi, ravimeid, kangaid jms. Nemad jäid ellu, nende oskused ja ka hästi peidetud varud kõlbasid vahetada kõige söödava vastu. Kaks nende venda ja kolmas õde – kes lasti oma viimast põrsast kaitstes maha, kes nälgis venemaal surnuks.
Kõik mäletame kirjandusest traagilisi lugusid, kuidas lapsele ravimite hankimiseks vahetati ravimi vastu viimane leivatükk või löödi endal välja ja viidi vastutasuks oma kuldhambad.
Ärme hakkame sõjast ja selle võimalikkusest või võimatusest rääkima, kui valmistumisest jutt. Niikuinii me ette ei tea ning rünnaku oht on sama vana kui maailm. Räägime sellest, et mida vähem pere sõltub poest, Woltist ja ühest energiaallikast, näiteks elektrist, seda vähem on ta munad ühes korvis ja seda laiemad on tema võimalused igasuguste ootamatustega toime tulla. Liidame siia juurde veel omandatud oskused, mis on vajalikud iga riigikorra ajal (meenutagem kasvõi 12 tooli oma juuksuritöökodade ja matusebüroodega) 🙂 ja juba oleme veidikene asendamatumad ja vajalikumad 🙂 ning tavaelus ei pea iga pisikese asja pärast teistest inimestest sõltuma. Niikuinii oleme üks ökosüsteem, aga väikegi iseseisvuse alge on alati hea. Ilma igasuguse paanikata.