Teema: Prioriteedid – paarisuhe ja laps(ed)

Jah,ennekõike paarisuhe. Partner peab olema tähtsam, muidu läheb suhe nässu, lapsed võtavad alateadlikult vastutuse vanemate probleemide eest ja tulemuseks ei ole midagi ilusat. Laps ei saa olla õnnelik kui vanemad on õnnetud.

Lapse sündides elu muutus ja meist said isa ja ema. Nii ongi. Olemegi isa ja ema lastele, pere. Kõik on tähtsad ja meie paarisuhe pole olulisem. Me polegi vist kuskil lasteta käinud. Tegelikult me olemegi üldse rohkem kodust tüüpi inimesed. Kui lapsed väiksesed olid, siis käisime nendega koos.

Selliseid valikuid ei peaks elus tegema ja just siis sa teadki, et toimib nii abielu kui vanemate suhe lastega. Vanemaks olemine ei tähenda, et unustad oma abikaasa. Samamoodi ei tähenda see, et sead teise täiskasvanu huvid väikelapse omadest ettepoole.
Kui vanematel on omavahel mõistmine milline on õnnelik pereelu, siis ei teki küsimust mis peaks olema olulisem. Kõik sõltub kontekstist, ajast, enesetundest jne.
Meie puhkame nii lastega kui lasteta, sest mõlemad on olulised. Lause “kui vanemad on õnnelikud on ka lapsed õnnelikud” ei ole klishee ja näen seda oma töös lastega igapäevaselt. Kes nii arvab see valetab iseendale.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Jah,ennekõike paarisuhe. Partner peab olema tähtsam, muidu läheb suhe nässu, lapsed võtavad alateadlikult vastutuse vanemate probleemide eest ja tulemuseks ei ole midagi ilusat. Laps ei saa olla õnnelik kui vanemad on õnnetud.

“Laps ei saa olla õnnelik, kui vanemad on õnnetud” – minu arust on see küll täiesti mõttetu klishee lause. Väikesed lapsed on nii egoistlikud (“mina ja maailm”), et nad ei pane tähelegi, kui keegi vanematest õnnetu on. Kui just päevade kaupa ei hala ega nuta neile kurba saatust. Meil selgus siis, kui mees pere juurest jalga laskis, et mees oli juba mitu aastat õnnetu olnud – ei mina ega lapsed polnud seda märganud, lapsed olid küll täitsa õnnelikud olnud terve selle aja, meil ei olnud mingeid tülisid ka. Mina ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas väikese lapse ema asetab partneri esikohale oma lapse ette – minu jaoks on partner täiskasvanud inimene, kes saab väga hästi ise hakkama, väike laps aga ei saa päris ise hakkama. Aga eks te muidugi saate nüüd kõik kisada ka, et sellepärast läkski mees su juurest ära ???? Arvan, et inimesi on lihtsalt mitut tüüpi – kellele on lapse heaolu kõige tähtsam, kellele partneri ja kellele enda oma. Minu jaoks on perekond tiim, kes on võtnud endale eesmärgi, et kõigil on hea – nii vanematel kui lastel ….

See lause on valesti mõistetud. Lapsed on õnnelikud, kui nende vanemad on KOOS õnnelikud, nii lihtne see ongi. Muud tuletatud variandid on kõik küsitava väärtusega.

Ma arvan, et see sõltub konkreetsest inimesest. Õige on see, et esikohale pead asetama iseenda ja lähtuma siis sellest, mis just sind õnnelikuks teeb. Kui tahad veeta rohkem aega partneriga, siis tee seda! Kui aga oled rohkem pereinimese tüüp, kelle teeb kõige õnnelikumaks, kui olete koos kogu perega, sh lapsed, siis tehke nii! Muidugi tuleb siin tähele panna, kas sinu partner on sinuga sama tüüpi inimene? Kui naisele sobib olla ja käia igal pool koos kogu perega, lapsed ümberringi ja hotellivoodis kilkamas, siis on kõik korras, kui see ka mehele sobib. Aga kui mees tahaks ka naisega kahekesi olemise aega, tuleks teha kompromisse. Muidugi võib olla hoopis vastupidi ka, et naine tahaks olla kallimaga kahekesi ja mees tahaks, et lapsed ka igale poole kaasa võetaks. Oluline on, et partnerid oleks vastastikku teineteise soovidest teadlikud ja tehtaks kompromisse. Mitte nii, et mees süüdistab naist, kes tahab kahekesi reisile minna, et mis ema sa selline oled!
Me oleme üritanud olla ja käia umbes pooleks lastega koos ja kahekesi. Vist natuke rohkem oleme siiski kahekesi käinud. Mina pean suhet mehega ka väga tähtsaks ja arvan, et selle nimel peab ka natuke aega võtma, et kahekesi olla. Õnneks on minu ema, kes on tulnud vahel nädalavahetuseks meie juurde, et oleme saanud sõita nt teise linna teatrisse või minireisile näiteks Riiga. Minu meelest kõlab päris õudsalt, kui mõned peretuttavad kutsuvad teineteist emaks ja isaks. Meil on kaks sellist paari tuttavaid ja need on ka need, kus mees magab lastetoas ja ema lapsega vanemate magamistoas.

Kägu kirjutas:

“Laps ei saa olla õnnelik, kui vanemad on õnnetud”

Vaata, kui meie tuttavad lahki läksid, siis ema seletas viieaastasele, et emme ja issi ei ole enam koos õnnelikud ja sellepärast issi kolib ära. Laps vaatas siiras arusaamatuses otsa: “Mis siis! Ega ei peagi õnnelik olema, aga koos peab olema!” Niipalju siis sellest, et lapsed on õnnelikud kui vanemad on õnnelikud vahendeid valimata. Ja igal juhul ei ole selles olukorras see laps praegu õnnelikum, kuigi lahkuminek oli nii tsiviliseeritud ja “ilus” kui olla saab ja isa tegeleb jne. Igal juhul prevaleerib lapse jaoks terve perekond lahuselavate vanematega võrreldes.

Teemaalgaatajale vastuseks: no see loksub igas peres lapse ja laste saamisega (ja iga järgmise lapse saamisega läheb ikkagi uue peredünaamika paikasaamisega veidi aega, eriti suur elumuutus on muidugi esimese lapsega) paika kuidagi ise, igas peres on see tasakaalupunkt erinev. Ei pea kogu aeg laste kohal kloksuma nagu kanavanemad, kes lastest sammugi eemale ei astu kuni laste 18. sünnipäevani ja samas on mulle ka imelik, kui nt 6kuuse lapse vanemad jätavad lapse maha ja lähevad kaheks nädalaks soojamaareisile “suhet värskendama” jnejne. Aga igaüks otsustab oma pere asju ikka ise ja teevad nii nagu kõikidele pereliikmetele sobib.

Oh, väike laps ei oskagi sõnastada oma tundeid ja võtta selliseid sõnu puhta kullana, et ei peagi olema õnnelik… täiskasvanud inimene leiab, et laps oskab asjadest aru saada?
Lapsed tõlgendavad asju teisiti ja on juba ammu psühholoogide poolt kindlaks tehtud, et laps on õnnelik ikka siis kui ka vanemad seda on. Koos või mitte. Kui vanemate vahel on suhted halvad, siis laps tunnetab neid pingeid, kuigi ei oska seda sõnadesse panna. Ja see tekitab stressi, mis avaldub erinevates vormides, nt tikid, ärevus, keskendumishäired jne. Nimekiri on pikk.
Keegi ei ütle, et laps tuleks unarusse jätta, ei tea, kust selline sünnitis veel välja võluti…. Lihtsalt probleem tekib tavaliselt sellega, et lapse sündides enam partnerile nii palju tähelepanu ei pöörata jasper tekitab suhtesse lõhe, mis varem või hiljem lõpeb suhte jaoks fataalselt. Parem kohe teadvustada endale, et ka kahekesi olemise aeg on ülioluline ja selleks tuleb leida võimalused. Teine asi on perekondlik aeg koos ja kolmas on aeg iseendale. Need kõik on olulised ja vajalikud, lihtsalt erinevatele inimestele erinevas vahekorras.
Lõpetuseks, saan aru, et mingi perekooli käo juttu on raske uskuda, seega palun võtke siis ühendust psühholoogiga, kes oskab selle teile täpsemalt lahti seletada. Mina olen juba rääkinud, sellepärast ka tean.

Kägu kirjutas:

Teemapüstituses mõtlen ma pigem olukorda, kus vanemad on pidevalt kodust ära, last vaatab hoidja ning vanemad lausa väldivadki lapsega ühiseid tegemisi, sest aastane/kahene lapsega tegelemine on tüütu. Asja selgitataksegi nii, et kui nemad on õnnelikud, siis on ka laps. Ainult et laps näeb enamik ajast oma elus hoidjat, mitte vanemaid. See ajendabki uurima, mismoodi inimesed jagavad end beebi/väikelapse ning mehe/naise rollide vahel. Võimalik, et kõik inimesed polegi küpsed olemaks lapsevanemad.

Ja tunned sa mõnda sellist? Mina küll mitte. Tean naisi, kes ei saa lapsega kodus olla eriti kaua, sest erialane t66 vms on vajalik jne. Mulle tundub mingi teoreetiline jutuke ilma reaalse lapsekasvatuse kogemuseta, oled alles rase või? No küll lapse sünniga asi paika loksub, siis näed kui eluliselt vajalik vaimsele tervisele on kasvõi poodi saamine tunnikeseks beebi kõrvalt.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kuidas on teil olnud prioriteet – kas peale lapse sündi on olulisem omavaheline suhe mehe ja naisena või tehakse selles järeleandmisi, et lähtuda lapse vajadustest ning huvidest?
Kas veedate vaba aja, puhkused pigem omavahel (last hoiab hoidja või nt. vanaema) või veedate selle lapsega/lastega?
Ehk siis, kas õnnelik paarisuhe teeb ka lapse(d) õnnelikuks ning seetõttu peaks mees ja naine seadma ennekõike esikohale omavahelise suhte?

Lapsed on ikka tükk maad olulisemad. Siis tulen mina ise, siis tükk tühja maad ja siis mees. Tegelikult ma ei vaja üldse paarisuhet.

Tundub, et päris paljud perekooli käod on sama mõtteviisiga. Sina ei vaja küll paarisuhet, aga vaata laps siiski võidab sellest, kui on normaalne paarisuhe. Sinu järjekord on veidi teistsugune kui sa endale seda ette kujutad, esikohal oled sa ju hoopis ise, siis tuleb meeletu maa ja siis vist hakkab muu maailm alles peale.

Kägu kirjutas:

Tundub, et päris paljud perekooli käod on sama mõtteviisiga. Sina ei vaja küll paarisuhet, aga vaata laps siiski võidab sellest, kui on normaalne paarisuhe. Sinu järjekord on veidi teistsugune kui sa endale seda ette kujutad, esikohal oled sa ju hoopis ise, siis tuleb meeletu maa ja siis vist hakkab muu maailm alles peale.

Tead, tegelikult on nii, et meie, kes me tunneme, et lapsed on kõige tähtsamad, ei pea tegelikult meeleheitlikult paarisuhte pärast pingutama, sest see toimib meil niisamagi loomulikult ja rahumeelselt ilma meeleheitlike ühiste restoranieineteta ja SPA-külastusteta. Meie näiteks paneme lapsed igal õhtul kell 21 magama ja pärast seda istume absoluutselt igal õhtul üheskoos elutoas teleka ees või raamatu taga üksteise embuses, ajame juttu, tunneme teineteisest rõõmu. Vahel, kui tekib võimalus, käime ka kahekesi kusagil, kuhu lapsi kaasa ei saa võtta aga kui lapsed jäävad haigeks ja sinna ikka minna ei saa, suhtume sellesse budistliku rahuga, sest küll siis mõni teine kord saab. Ja me kumbki peame täiesti normaalseks, et täiskasvanud inimene leiab kuldse kesktee, mitte ei tao rinnale “MINA, MINA, MINA. Jah, seepärast suhtespetsialistid taovad seda juttu, et “naise-mehe suhe peab esmajärjekorras olema korras”, et looduse poolt on nii seatud hormonaalsel tasemel, et ema ja laspe vahel tekib väga ja väga tugev kiindumussuhe, enamasti tugevam kui mehe-naise vahel. Ning mõnel naisel on see reaktsioon nii tugev, et ta unustab paarisuhte üldse. Aga teistpidine äärmus, kus ümmardatav mees või naine on kordades olulisem kui lapsed, on täpselt samamoodi ebaterve peresuhte alus. Kuldne kesktee tuleb leida, toimivas peres ei sobi nartsissism ei lastele ega ka täiskasvanutele.

Kui see kõigil nii suurepäraselt toimib, miks siis nii palju lahutusi on?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Tundub, et päris paljud perekooli käod on sama mõtteviisiga. Sina ei vaja küll paarisuhet, aga vaata laps siiski võidab sellest, kui on normaalne paarisuhe. Sinu järjekord on veidi teistsugune kui sa endale seda ette kujutad, esikohal oled sa ju hoopis ise, siis tuleb meeletu maa ja siis vist hakkab muu maailm alles peale.

Tead, tegelikult on nii, et meie, kes me tunneme, et lapsed on kõige tähtsamad, ei pea tegelikult meeleheitlikult paarisuhte pärast pingutama, sest see toimib meil niisamagi loomulikult ja rahumeelselt ilma meeleheitlike ühiste restoranieineteta ja SPA-külastusteta. Meie näiteks paneme lapsed igal õhtul kell 21 magama ja pärast seda istume absoluutselt igal õhtul üheskoos elutoas teleka ees või raamatu taga üksteise embuses, ajame juttu, tunneme teineteisest rõõmu. Vahel, kui tekib võimalus, käime ka kahekesi kusagil, kuhu lapsi kaasa ei saa võtta aga kui lapsed jäävad haigeks ja sinna ikka minna ei saa, suhtume sellesse budistliku rahuga, sest küll siis mõni teine kord saab. Ja me kumbki peame täiesti normaalseks, et täiskasvanud inimene leiab kuldse kesktee, mitte ei tao rinnale “MINA, MINA, MINA. Jah, seepärast suhtespetsialistid taovad seda juttu, et “naise-mehe suhe peab esmajärjekorras olema korras”, et looduse poolt on nii seatud hormonaalsel tasemel, et ema ja laspe vahel tekib väga ja väga tugev kiindumussuhe, enamasti tugevam kui mehe-naise vahel. Ning mõnel naisel on see reaktsioon nii tugev, et ta unustab paarisuhte üldse. Aga teistpidine äärmus, kus ümmardatav mees või naine on kordades olulisem kui lapsed, on täpselt samamoodi ebaterve peresuhte alus. Kuldne kesktee tuleb leida, toimivas peres ei sobi nartsissism ei lastele ega ka täiskasvanutele.

Kui see kõigil nii suurepäraselt toimib, miks siis nii palju lahutusi on?

ega see koos spades ja reisidel käimine suhet päästa, kui ikka inimesed teineteisele enam ei meeldi. Sa võid ju reisile minna ilma lasteta, aga kui igast asjast tekib tüli, siis jah. Ega koos reisimine paneb samuti suhte proovile 😀 Kui olen nätieks mõne sõbrannaga kahekesi nädala reisil olnud, siis pärasat tunnen alati, et nii, nüüd pooleks aastaks aitab mulle temast 😀

Minu meelest on imelik kui vanemad soovivad puhkusele sõita ja lapsed visatakse vanavanematele. Okei, vahel võib ju ka nii teha aga kui see on iga kord nii ja ettekäändeks tuuakse, et mis puhkus see lastega ikka on siis tekib küsimus, et milleks need lapsed ehk tüütused üldse saadi?
Ma olen sellega täiesti nõus, et mees ja naine peavad saama olla ka paar mitte vaid vanemad, muidu suhe ei pea kaua vastu aga oluline on tasakaal. Meie veedame oma lastega väga palju aega koos, jah vahel on see väga väsitav aga toredad hetked kaaluvad selle üles. Samas käime ka vaid kahekesi kusagil nt kinos, lõunal või võtame ühe nädalavahetuse enda jaoks. Mul on üks tuttav paar, kellel on 2 väikest last ja muudkui lennatakse ühelt reisilt ja ürituselt teisele, lapsed on pidevalt lapsehoidjaga ja minul on nendest lastest siiralt kahju.

Kägu kirjutas:

psühholoogid väidavad, et õnnelikuks eluks peab igaüks olema eelkõige ise oma eluga rahul ja õnnelik, siis tuleb suhe partneriga ning alles seejärel lapsed.
esimest vastajat on keegi fanaatik hullult miinustanud, aga tegelikult tema jutt ongi õige. kui vanemad näevad teineteist vaid emme ja issina, on suhe varsti katki ja lapsedki õnnetud.
kuna paljud vastajad seavad esikohale lapsed ja nende heaolu, siis pole ime, et eestis lahutuste arv järjest kasvab. ja seega ka õnnetute laste arv ????
lapsed kasvavad suureks, lähevad oma elu elama ja siis avastatakse end kas üksi või võõraks jäänud kaaslasega elamast

Aga ma ei tahagi kaaslast. Pean teda praegu ainult seetõttu, et tahtsin lapsi.

Kägu kirjutas:

Kui see kõigil nii suurepäraselt toimib, miks siis nii palju lahutusi on?

Paljud juba alustavad paarisuhet valedel motiividel või kaaslast sisuliselt tundmata. Arvatakse, et tähtis on füüsiline tõmme ja kiiresti järele uurida kuidas kehad kokku sobivad, aga millal räägitakse oma põhimõtetest, vaadetest, eluplaanidest? Kuidas sellest üldse klubis, baaris, peol jne rääkida? Ka voodis ei saa neid teemasid arutada. Ja lisaks on paljudel endalgi sees kõik segamini ja isegi ei tea mida elult tahaks.
Siis alustatakse kooselu, esimene kirg taltub ja hakatakse märkama milline see teine inimene on. Loomulikult on midagi häirivat temas, ka siis, kui teine väga enda sarnane on. Mis siis saab? Kas siis seatakse esikohale MINA või üritatakse üksteisega kohanduda? Mis siis saab, kui tüli tekib? Kõigil tekib, aga tüli korral käitutakse väga erinevalt. Kas peale maharahunemist on soovi leppida ja kas üldse aktsepteeritakse mõtet, et ka heas paarisuhtes võib teinekord tülisid esineda?
Siis tuleb hall argipäev ja raskused väljaspool kodu. Nii kahju kui see ka pole, siis ka head inimesed kipuvad oma päeva jooksul kogunenud pahameelt oma kõige lähemate peal välja elama. Mõni vähem, teine rohkem, aga isegi vaid mossis olek võib teisele raskelt mõjuda, kui tema just tahaks teisega oma rõõmu jagada, või veel hullem, on samamoodi väsinud ja pahur.
Kui mõlemad pooled üksteist armastavad ja teevad tööd suhte püsimiseks, siis suhe püsib, muidu on lahku minek vaid aja küsimus (mõne elu jooksul küll see aeg õnneks kätte ei jõua, aga enamasti jõuab).