Mõtlesin siia kirjutada ning veidikene nõu kõrvalistelt isikutelt küsida. Nimelt on tekkinud probleem ämmaga. Proovin võimalikult täpselt olukorda selgitada, siis ehk oskab keegi ka nõua anda mida sellises olukorras teha.
Nimelt ämm elab Soomes. Ta andis meie käsutusse oma korteri, kus saame mehe ja lapsega elada. Ta ütles, et ah, palju tema siin üldse käib ja pigem vaid käib vaid külas meil ning me tehku siin mis me tahame. Ta lubas meil remonti teha ning ümberkorraldusi ning tundis rõõmu, et ta ei pea enam Eesti korteri pärast muret tundma, kuna meie ise tegeleme sellega. Muidugi me olime nõus. Tegelikkus oli see, et abikaasa ema on Soomes ca kuu aega järjest ning kaks kuud siin. Kui kedagi peaks huvitama, siis tal on ka abikaasa Soomes, kes käib tööl, kuid tema ise mitte. Elatub Soome abirahadest ning mõnesmõttes ka petab raha välja, väites Soome sotsiaalkindlustusametile juba aastaid järjest, et tal on “lahutus käimas”. Eestis viibides ta ei ostnud vahepeal mitte midagi isegi külmkappi, rääkimata kommunaalarvetest, mida võiks ikka ju kanda ka tema, kui ta nii pikalt siin viibib. Mehel sai mõõt tol korral täis ning ütles, et nüüd peab ka tema maksma vett, elektrit ning muid olmekulusid, kuna ta viibib siin nii pikalt. Oli solvumine ning ta oli üsna vihane sellepärast, kuid nüüd on ta neid maksma lõpuks siiski hakanud. Meil on abikaasaga pereettevõte ning praegu on nagu kõigil teistel ettevõtetel majanduslikult rasked ajad. Terve veebruar, kui ämm Soomes viibis, siis meil polnudki reaalselt aega temaga suhelda. Talvevaheajal oli kokkulepitud, et laps läheb nädalaks tema juurde Soome ning tulevad koos tagasi, kuid kuna koolis tekkisid lapsel probleemid valetamisega ning muudel teemadel, siis karistuseks otsustasime, et Soome ei lähe – ehk teinekord siis mõtleb, enne kui tegutseb. Asjast sai kohe räägitud ämmale, ca paar nädalat enne vaheaega, et nüüd nii on ja laps ei tule Soome vaheajaks. Kõik oli korras, ta sai aru ja sellega oli asi lõppenud.
Ämm tuli nüüd teisipäeval teadmata ajaks siia “külla”. Ta jõi 5 pudelit shampust ning hakkas sellist tsirkust korraldama, et ma kohe ei oskagi midagi selle kohta öelda. Järgmine päev oli koolipäev ning ämm otsustas muusika täiesti põhja panna kell 23:00 öösel. Laps läks paluma teda, et ta vaiksemaks paneks, et tal on homme ju koolipäev ning ämm keeldus. Siis ta käis meie magamistoa ukse taga lärmamas ja laulmas. Tundus nagu oleks nimelt mingisugune kius inimesel sees, sest sellist trianglit ma pole küll varem ealeski näinud. Järgmise päeva hommikul laps tuli meie juurde ning oli kuulnud kuidas ta vanaemaga rääkis, et me oleme m*nnid ning tema võib meid igakell välja visata kui hing seda soovib. Laps ütles, et ta oli selle peale nutma hakanud.
Hommikul ootasin kuni ta ärkab ning siis läksime mehega koos küsima, et mida ta korraldab. Ta ütles, et tema on omas kodus ja teeb mis ta tahab. Ma kohe küsisin, et mis juttu ta lapse kuuldes räägib, siis nähvas, et lipsas jah huultelt välja. Küsisingi otse, et nagu mis teda vaevab, siis ta hakkas mingisugust täielikku seosetut juttu ajama, mis tundus nagu väljamõeldud vabandustena. Ta mainis seda, et me ei lubanud last Soome tema juurde ning mis karistamine see veel selline on. Ma ka ärritusin ning ütlesin, et tema on vaid vanaema ning jäägu oma liistude juurde. Meie otsustame mida 8-aastane laps teeb või ei tee. Igatahes see vaidlus läks nii labaseks ära nagu kuskil Võsa-Petsi saatesse oleks sattunud.
Kõige veidram on see, et keegi pole isegi mitte talle halvasti öelnud, ei ole väga kuukene suhelnudki, kuna lihtsalt pole pereelu kõrvalt aega olnud. Reaalset põhjust miks ta nii käitus me mehega ei saanudki ning nüüd istumegi siin ja käime üksteisest nagu õhust mööda. Küsisin tüli ajal ka, et mis ta tahab selle käitumisega saavutada. Et kas ta tahab, et me kolime välja või mida? Siis ta kisendas vaid, et temal on kõrini hea ämm olemast ning nüüd harjuge sellega ära. Rääkida on selle inimesega jumala võimatu, kuna ta ise ei adu mitte midagi. Väga ebameeldiv on nii olla üldse siin, et ütlesin mehele, et võiks üürikorteri otsida, kuid mehel on mingisugused omad veidrad põhimõtted, et kui anti siis ei käi nii elu, et kui talle ei sobi järsku midagi siis me peame oma kotid kokku pakkima.
Ma ei saa isegi rahulikult kööki süüa tegema minna, ilma et pulss ei tõuseks. Ma kohe ei teagi mida sellises olukorras teha, seetõttu kirjutangi siia.
