Imelikud vastajad siin. Ma oleks ka vihane, kui ämm oleks meie juures elanud 7 kuud aastas (enda sõnul tuleb korraks külla) , arveid ei aita maksta ja külmkappi üldse süüa ei osta.
Sest mitte ämma ei ela nende juures, vaid nemad elavad ämma juures!
Aga mida ta päevad läbi teeb? Ämm siis. Kui te mehega päeval tööl olete, on tema lihtsalt kodus? Saan aru, et poes ta ei käi. Kes teil süüa teeb?
7 kuud lihtsalt vedeledes kellelgi külas olla – see ajaks ju hulluks.
Ostke oma korter, seal teete mida soovite. Uskumatu, et teise inimese korteris elades on inimesel 100 häda. Sa pole sinna ju liimitud. Kui ei sobi, mine ära. Aga kui pole minna, siis ikka võiksid korterilmaniku soove arvestada.
Kohtusse pole küll taolise asja pärast soovi minna. Polegi põhjust ega ka meie kummagi nimel pole midagi. Aga lihtsalt mõtlesin, et ehk oskab keegi mingisugust nõu anda, et kuidas sellises olukorras toimida.
Ma ei saa aru, miks inimesed kohut kardavad? Kohtus selgub ju tõde. Kuigi antud loos on asi ilma kohtutagi selge – see pole teie oind ja omanikul on õigus seal toimetada.
Mis nõu sa pidevalt tahad? Ainuke, mida pakkuda saab, on ära kolimine.
Kus on teie enda elamispinnad? Kuskil pidite ju enne ämma juurde kolimist elama (ja lapse tegema)? Kui mees ei taha, jäägu lapsega sinna – kolid ainult ise.
Mida sa sellise inimesega (ämmaga) veel rääkida tahad?
See on ju ütlemata selge, et sellised kokkulepped – elage siin tasuta rahulikult, reaalses elus ei päde.
Tööelu rubriigis imestab üks kägu, et teine tegi oma abikaadaga laenulepingu kui viimaselt raha laenas. Loomulikult tuli ära see “ega siis pole lähedasi suhteid”. Minu meelest igati normaalne käitumine. Mutte keegi ei garanteeri eluaegseid lähedasi suhteid, küll aga on raha need lähedased suhted pekki keeranud. Igati ok on asjad dokumentidega fikseerida.
Sellepärast mina isiklikult ei elaks iialgi sugulase korteris kui see on nö. tasuta antud.
Raha ja kinnisvara tekitavad lõpuks peredes niikuinii tülisid.
Päris oma kodu on ikka oma.
Tuttav andis ka heast südamest sugulasele paariks kuuks oma korteri tasuta kasutamiseks – sugulane tassis sinna oma mööbli, tõi pruudi majja ja üldse oli väga üllatunud, kui anti teada, et peab sealt välja kolima, lisaks sai kaela ka veel teiste sugulaste viha – et kuhu siis nüüd peaksid noored kolima. See, et kokkulepe oli 2 kuud, ei huvitanud kedagi.
Asi tuli välja siis, kui tuttav imestas, et ikkagi elektriarved tulevad ning sõitis 4 kuud hiljem vaatama, siis selguski, et elatakse sees juba perena, kõik, mis sinna oli jäätud oli ära kasutatud, kuur tühjaks köetud, tema mööbel kopitas kuuris jne.
Üürige ja ostke oma korter. Parimat lahendust ei ole. Kasvõi 1-toaline, aga ikkagi ise olete peremehed ja keegi kolmas sisse ei koli. See ämm on joodik või ogar, temaga pole nagunii midagi peale hakata.
Aga ise pingutad, näed vaeva ja okei, tahtsime veidike sellega näidata, et rahakotid on selle koha pealt eraldi, kui kommunaalidest arutasime. Inimene on 50 aastane täisjõus naisterahvas. Oleks ma teadnud, et selline triangel sellest peaks tulema, ma poleks ealeski tulnud siia.
Leidsime ennast väga keerulisest situatsioonist – mu ema ei lubanud meil omaette elama kolida, kuid samas ei lubanud ta meil majas kasutada isegi üldisi ruume. Kui proovisime rääkida, hakkas ta ainult kisendama. Lugu lõppes muidugi sellega, et otsisime endale oma kodu. Siis oli emal muidugi suur nutt ja rahulolematus, aga ta pidi sellega toime tulema. Nii et minu kogemustel mingisugune ilus “rääkimine” ei pruugi tulemust anda. Kui te ise tunnete, et olukord seal ämmale kuuluvas korteris on hapuks läinud, langetage ise see otsus ja kolige ära.
Mis on selles olukorras keerulist? Leida oma kodu ja seda ka finantseerida? See on ju absoluutselt normaalne tegevus, mis on selles keerulist? Lihtsalt mingi üledramatiseerimine.
