Leidsin endale uue elukaaslase, ning meil mõlemal on laps. Mõlemad lapsed on kasvanud üksi ning ilma teise pooleta(st pole ema tema lapsel olnud ning isa minu lapsel)
Üks laps on kahene ning teine neljane.
Nende omavahelised suhted on…suhteliselt rasked.
On päevi kus nad saavad tükk aega ilusti läbi, kuid on päevi kus on iga asja pärast tüli.
Tähelepanu saavad nad mõlemad piisavalt, kõik asjad võrdselt jagatud nende vahel.
Ründajaks pooleks on alati pisem laps, täna näiteks küünistas vanemal näo lõhki kui too palus tal viisakalt mitte enam diivani seljatoel ronida(mina olin enne seda palunud tal teha)
Mehe enda laps on siis see noorem.
Kuidas nende omavahelisi suhteid parandada?(olen nendega koos teinud asju jmt)
Ning kas üldse karistada pisemat kui ta meelega kallale läheb(nt mingi mänguasja äravõtmisega v kommist ilmajäämisega) või ei tohiks midagi teha?
Koos on nad elanud siis paar kuud, ning suhted pole mingit paranemismärki näidanud, st iga päev on mingi vägivald väiksema lapse poolt(suurem on hakanud ka nüüd teda vastu lööma viimaste päevade jooksul, sest ütleb, et on lihtsalt väsinud sellest tagumisest, kuid seda olen tal keelanud ise teha.)
Teema: Probleem lastega
Mu esmamulje (võib olla küll ekslik) on, et ehk on te endi lootused liiga suured?
Mul on ka kaks last, 2 ja nelja aastane, kasvanud kogu aeg koos, ema ning isaga. Aga käitumine on sarnane. On päevi kui nad mängivad super vahvalt ja mõnusalt, teisalt jälle päevi kus iga pisemgi asi viib suure tülini. Mõnikord on üks kiuslikum, teinekord teine ja kolmas kord on kaks kõva kivi vastakuti. Igapäevased pisemad konfliktid on tavalised. Nii nad õpivadki ennast kehtestama, hakkama saama jne.
Oleme rääkinud, et kätega rääkimine ei ole meie kodus aktsepteeritav ja üritanud juhendada, et kuidas saaks sama asja sõnadega öeldud. (Suurem juba üritab sellest juhinduda, väiksemal on veel arenguks ja eneseväljenduse õppimiseks aega vaja)
Ühesõnaga, mulle näib, et te vanematena olete harjunud üksiku lapsega tegelema, tema kapriiside ja soovidega arvestama ja seetõttu ka harmoonilisemas keskkonnas elama. Aga ehk te ei oska kohe kahe lapse kooskasvamisega ehk ise hakkama saada (natuke halb väljendus, aga mõte selles, et riiud laste vahel on üsna loomulik arengu osa ja neid ei tohiks üle tähtsustada).
karistamise osas – meil on nii, et kui vaidlus läheb üle mõistuse suureks mingi asja pärast, siis võtan ma asja ära ja tagasi saavad siis kui on omavahel kokku leppinud, kuidas seda ilma kakluseta kasutavad (kordamööda, või leiab üks teisele midagi põnevat asenduseks vms).
Minul on ka oma laps ja nö võõras laps.
Võibolla on siin ka super emmesid, aga minu puhul on nii, et ega loodusjõu vastu ei saa- ürita kui palju tahad, aga ikka oma laps on kallim :(. Ja tõenäoliselt tunnetab ka juba 2 aastane seda. Sain su jutust aru, et oled rohkem nendega kolmekesi, kui näiteks sinu mees lastega?
Kõrvalt vaataja näeb seda nii- oh vaene väike õnnetu 2 aastane, kelle on ema maha jätnud, ta ei vaja muud kui armastust ja hellust. Ja see tõesti nii on. Aga olles ise kasuema, siis tean, et asja sees ei ole enam üldse nii lihtne seda võõrast last hoida ja nunnutada igapäevaselt, sest kaasnevad ka ju igasugused igapäevased mured.
Ehk siis minu soovitus- võta aega endale ja proovi endale teadvustada, et nüüd tuleb sul võõras laps omaks võtta ja ta üles kasvatada (oled ju selle ise valinud?), esialgu tulebki kõvasti pingutada, see ei ole üldse kerge. Ise tegelen sellega hetkel:-), peab kogu aeg endale meelde tuletama, et ei tohi lastel vahet teha.
Aaa ja muidugi on ka sinu enda lapsel vaja harjuda ja kindlasti ei tohi tema tundeid ka unustada- korraga peab ju ta nüüd emme tähelepanu jagama ja seda veel mitmekordselt (mees tahab ka oma osa saada :-)).
Kui väiksemale on rünnakud lubatud ja suurem ennast kaitsta ei tohi, siis võib mürki võtta selle peale, et laste omavahelised suhted kujunevad püsivalt halvaks. Ka sama pere lapsi tuleb spetsiaalselt õpetada üksteisega ilusti suhtlema, teie omi seda enam. Ei maksa oodata, et oskused ise tekivad ja suhted iseenesest paranevad.
Soovitused lühidalt: kumbki laps ei tohi teist kiusata ega teiselt asju ära kiskuda. Lapsevanem sekkub konflikti, õpetab mõlemale aktsepteeritavaid käitumis- ja lahkarvamuste lahendamise viise, vajadusel karistab. Väiksem ei tohi halvasti käituda sellepärast, et ta on väiksem. Kust selline mõte üldse tuleb, et väiksema käitumist ei pea reguleerima? Mõlemal lapsel peaks olema mingi oma nurk, kuhu ta võib eralduda ja kus teine ei tohi teda tülitada. Kui vähegi võimalik, siis mitte jätta väiksema korralekutsumise ülesannet/õigust suuremale, see on lapsevanema asi. Lastel peaks olema mõnikord võimalus täiskasvanuga üksi aega veeta, mitte et lapsed kogu aeg ninapidi koos on ja konkureerivad. Sh mehe laps sinuga kahekesi ja sinu laps mehega. Arutage mehega kasvatuspõhimõtted läbi ja olge mõlemad täisväärtuslikud vanemad mõlemale lapsele, mitte nii, et sina ei reguleeri mehe lapse käitumist ja tema ei tohi sinu lapse käitumist reguleerida.
Mainitud vanuses laste hästi läbi saama õpetamine on enamasti tükk tegemist ka siis, kui nad on lihased õed-vennad. Aga usun, et kui te sellega tegelete, siis on kõigil kooselust rohkem rõõmu kui pahameelt. Kaks väga hea raamatu soovitust ka:
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/%C3%B5ed_ja_vennad_rahujalal/611688
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/las_ma_olen_laps/47839
Lugege mehega koos ja arutage. Soovin edu 🙂
Kälab nagu tüüpiline 2 vanusevahega laste suhtlemine. \”aastaselt õpitaksegi lööma. Sellest tuleb muidugi üle saada-heaga ikka onju, mitte kurjaga. me ei saa muuta inimkehas tormavat hormoonidemöllu. Natuke mõjutab ka kaasasündinud iseloom jne. SInu 4-sel on mõnes mõttes juba rohkem aru peas ja teda tühipaljas kätega äsamine lihtsalt ei huvita enam.
Üldiselt ma ei näe probleemi üldse, Soovitan sul ka mitte näha, vaid hoopiski vaaadata ja nautida laste kasvamist. Sest seda sa ju tahad, nautida mõlema lapse kasvamist ja oma uut suhet….
Kõike kaunist!:)
Meil on ühe isa lapsed, sama vanusevahega, elame kõik koos rõõmsalt, tuleb ette ka erimeelsusi kasvatusmeetodites. Probleem on siiski sama. Lapsed kaklevad väga palju ja sageli alustab löömist just väiksem (siiski mitte alati ja kumbki ei kingi löömist, vaid mõlemad virutavad alati vastu sellele, kes alustas). On esinenud hammustamist, näpistamist, niisama virutamist, juustest tirimist jne. Mõni päev möödub rahulikult, mängivad sõbralikult koos, teine päev aga ainult kaklekski (mänguasjade pärast või siis, et üks ütles teisele inetusi). Üks lõputu lahutamine ja seletamine, et haiget ei tohi teha. See, kes alustas, peab kindlasti vabandust paluma. Kui kaklus läheb väga ägedaks, siis isoleerime lapsed üksteisest mõneks ajaks (see, kes alustas, läheb teise tuppa nt) või siis hoian seda last süles kinni, kes teisele kallale tahab minna. Pärast seda on mõni aeg rahulikum ja saavad koos mängitud küll.
Mul kaks poissi, mõlemad omad 🙂 Meil ka pisem kiusab ja lööb ja vanem kisendab. Kui vanem vahest vastu lööb, siis noorem on hingepõhjani solvunud ja kisab nagu ratta peal. Üldiselt ma olen keelanud vanemal vastu lüüa, nooremal on ka muidugi löömine keelatud. Vanem ei löö, aga noorem ainult torgib ja provotseerib.
Ma sinu asemel hoiaks neid kogu aeg enda läheduses ja võimalusel mängiks nendega koos.
Minu pisem on neljane ja ta on ikka täitsa totu. Kahesest rääkimata. Oodata, et nad ise lahendusi leiavad on vara. Pealegi ei pea ühe pere lapsed sõbrad olema, peavad lihtsalt koos hakkama saama. Kas nad ikka üksteisest puhata saavad-lasteaias käivad?
Tee õhtuti kui mees kodus ja laste juures järgmiseks päevaks söögid valmis, unusta koristamine jm kodutööd ja tegele lastega. Ja kolmanda saamine lükake kaugesse tulevikku 🙂
Kaks kuud on laste jaoks ikka väga lühike aeg arvestades, et muutus on suur.
Minul on kolm last imik, 2a ja 4a. Ja nende elu käibki nii – mõni päev ainult kraaklevad ja kaklevad. Teine hetk mängivad ilusasti koos. Aga seda tülitsemist on väga palju. Sina suuna neid, õpeta kuidas rahumeelselt lahendada, keela ja kiida, aga ära oota, et see kõik muutub üleöö. Kraaklemine jääb vähemaks aastatega ja ei kao päriselt kuni ajani, mil lapsed kodust ära kolivad. Sa kardad liigselt seda, et iga probleem on tingitud elumuutustest. Tegelikult ongi selles vanuses enamik lapsi sellised, et neil on raske aru saada, miks nad iga hetk oma tahtmist ei saa.
Vaatasin kunagi mingeid supernanni saateid ja seal oli tihti õdede-vendade vahel kisklemist. Aitas see, kui pandi lapsed toimima ühe meeskonnana. Näiteks korraldati aareteotsimise mäng. See tehti nii, et igal lapsel oli võimalus ja vajadus oma osa anda, muidu poleks aaret leidnud. Lapsed pidid tegema koostööd, neil oli ühine eesmärk ja ühine auhind.
Võiksid teha ka näiteks nii, et kui lapsed koos mängivad ja sina eemal oled, siis annad neile ülesandeks koos rahumeelselt mängida või midagi koristada, meisterdada. Paned näiteks iga veerand tunni eest kas naerunäo või kurva näo neile hindeks paberile. Kui paari tunni jooksul on nad head lapsed olnud ja on vähem kakelnud ja rohkem on naerunägusid, siis lepite varem kokku, mis on auhinnaks. Näiteks teete koos kooki või meisterdate koos midagi või lähete koos õue või pakud jäätist vms.
Lapsed vajavad mingit positiivset kogemust, et tegelikult on koos elada ka täitsa tore.
Ja see on jah täitsa normaalne, et sellised vanuses lapsed vajavad väga palju vanemate suunamist ja õpetamist, kuidas koos mängida, kuidas asju jagada, kuidas tülitseda, kuidas leppida. See kahene vajab eriti palju korrigeerimist ja suunamist (loe Gordonit nt), kuidas oma tundeid väljendada ja kuidas suhelda ilma vägivallata.
Meil on kaks armast last. Algul lapsendasime ühe, paari aasta möödudes tuli samal moel teinegi lapseke:) Ja siis algas nende kokkukasvatamine. N.ö tavalisel moel perre saabudes on laps alles vastsündinud abitu imik. Kuid lapsendamisel võib uus laps olla juba mõnevõrra suurem ja vana olija peab kohanema uue lapsega, kes pole mitte imik, vaid juba täitsa tegija;)
Oma kogemuste põhjal ütleks, et selline olukord, kus vana olija saab ootamatult ca 2 aastase venna või õe, on komplitseeritud, aga samas ka põnev. Kohanemine kestab umbes aasta, seda juhul, kui ise juures oled ja lapsi õpetad üksteisega suhtlema. Ei maksa oodata, et väikesed lapsed kohe aru saaksid, kuidas see õige käitumine on- sina pead neile sobiva käitumise mallid kätte andma! Pead korrutama ja kordama uuesti, pakkuma välja toimivaid lahendusvariante, kuidas miskit konfliktisituatsiooni kõige parem lahendada oleks jne. Katsu kohelda mõlemaid lapsi võrdselt, algul tundub see raske, kuid pikapeale muutub see harjumuseks. Meie lapsed on praeguseks mõnusalt kokku kasvanud ja igati pärisvendadeks saanud.
Edu teile!:)
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
