Teema: Probleemid kodus…

Maja müüd maha ja maksad mehele kompensatsiooni. Kui mõlemad vanemad on võimelised last kasvatama, siis jagate lapse 50/50.

#3860984:

Miks sa arvad, et mees saab lapse endale? Kas sa oled pika staažiga  narkomaan või alkohoolik? Uskumatu, kust kohast selline uskumine ühel naisel küll pärineb? Kas mees on ähvardanud sellega? Kui nii, siis mine esimesel võimalusel minema sellise vaimse vägivallatseja juurest. Sõbrannade puudumine on su enda tegu. Iga suhet tuleb hoida ja toita mõlemapoolselt, kehtib ka  sõbrannade puhul. Üleöö sa neid ei saa.

Sest ta on niiiii osav öeldut näitama sellises valguses, et mina olen süüdi. Ma ei ole narkomaan ega alkohoolik, olen pika töökogemusega ***keti juht. Kodus on ta mega osav käituma pisemaga nii, et mina olen see paha ja tema hea. Sellepärast kardan, et nõuab lapse endale.

Kolisin omal ajal Tallinna õppima ja kõik head sõbrannad jäid kodulinna. Koolikaaslastel olid kas juba pered olemas ja lähemat läbikäimist ei olnud seetõttu. Töötades ****keti juhina ja liikudes töö-kodu-lasteaed, ei ole palju võimalusi sõbrannade tekkeks…

#3860992:

#3860984:

Miks sa arvad, et mees saab lapse endale? Kas sa oled pika staažiga narkomaan või alkohoolik? Uskumatu, kust kohast selline uskumine ühel naisel küll pärineb? Kas mees on ähvardanud sellega? Kui nii, siis mine esimesel võimalusel minema sellise vaimse vägivallatseja juurest. Sõbrannade puudumine on su enda tegu. Iga suhet tuleb hoida ja toita mõlemapoolselt, kehtib ka sõbrannade puhul. Üleöö sa neid ei saa.

Sest ta on niiiii osav öeldut näitama sellises valguses, et mina olen süüdi. Ma ei ole narkomaan ega alkohoolik, olen pika töökogemusega ***keti juht. Kodus on ta mega osav käituma pisemaga nii, et mina olen see paha ja tema hea. Sellepärast kardan, et nõuab lapse endale.

Kolisin omal ajal Tallinna õppima ja kõik head sõbrannad jäid kodulinna. Koolikaaslastel olid kas juba pered olemas ja lähemat läbikäimist ei olnud seetõttu. Töötades ****keti juhina ja liikudes töö-kodu-lasteaed, ei ole palju võimalusi sõbrannade tekkeks…

3-aastaselt lapselt ei küsi ükski kohtunik arvamust. See kartus tõmba kohe maha. Sõbrannade puudumise jutt on kahtlane. Mul on sõbrannad üle maailma ja üle Eesti, kõik on puhtalt tahtmises ja ettevõtmises kinni.

<p class=”MsoNormal”><span lang=”ET” style=”mso-ansi-language: ET;”>Tere teemaalgataja!</span></p>
<p class=”MsoNormal”><span lang=”ET” style=”mso-ansi-language: ET;”>Loen siinseid vastuseid ja imestan, et soovitatakse vaid lahku minna, maja maha müüa ning sisendatakse, et laps jääb igal juhul ikka sinule. Jah, sest need on vastajate kogemused, nii kurb, kui see ka pole.</span></p>
<p class=”MsoNormal”><span lang=”ET” style=”mso-ansi-language: ET;”>Sinu teemaalgatusest ei selgu täpset probleemi olemust, on selle põhjuseks armuke, voodielu puudus, kättemaks mõne tehtud vea tõttu või miks mitte ka iha millegi uue osas. Samas räägid, et teil on ka ilusaid päevi.</span></p>
<p class=”MsoNormal”><span lang=”ET” style=”mso-ansi-language: ET;”>Siit foorumist saad suure tõenäosusega vaid ühetaolisi soovitusi, mida juba alguses mainisin.</span></p>
<p class=”MsoNormal”><span lang=”ET” style=”mso-ansi-language: ET;”>Teemaalgatusest saan aru, et olete oma mõtteid vahetanud ka lahku minemise osas. See on nii sinule, kui ka mehele tegelikult vastumeelne. Hirm tuleviku ees. Te mõlemad ei soovi seda sisimas, kuid ometi te ei tee selleks mitte midagi, et teatud „tääke“ tagasi pöörata. On see uhkus, viha, kättemaks, solvumine, mitte andestamine? Kõik see on mõistetav. Aga palun võta pliiats ja paber ning kirjuta sellele paari sõnaga need toimingud ja muudatused, mis teid lahku ei viiks ja laseks teil õnneliku perekonnana edasi eksisteerida. Kirjuta sinna lühidalt, mis peaks olema teisiti, lühidalt. Palu seda sama teha ka oma mehel. Ja võrrelge siis neid märksõnu. Usun, et need ühtivad suures osas.</span></p>
<p class=”MsoNormal”><span lang=”ET” style=”mso-ansi-language: ET;”>Veel üks soovitus: palun kallistage teineteist igal hommikul ning ärge kõndige teineteisest köögis olles mööda, justkui kummitusest.</span></p>
Soovin teie perele kõike paremat ning tahaks loota, et te ühel päeval veel naerate koos oma tänase olukorra üle.

1. #3861229:

   Näen, et tekstis on mingid imelikud koodid kaasa tulnud. Proovin uuesti puhta teksti kopeerida. Moderaatoritel palun minu eelmine tekst kustutada!

   ——-

   Tere teemaalgataja!

   Loen siinseid vastuseid ja imestan, et soovitatakse vaid lahku minna, maja maha müüa ning sisendatakse, et laps jääb igal juhul ikka sinule. Jah, sest need on vastajate kogemused, nii kurb, kui see ka pole.

   Sinu teemaalgatusest ei selgu täpset probleemi olemust, on selle põhjuseks armuke, voodielu puudus, kättemaks mõne tehtud vea tõttu või miks mitte ka iha millegi uue osas. Samas räägid, et teil on ka ilusaid päevi.

   Siit foorumist saad suure tõenäosusega vaid ühetaolisi soovitusi, mida juba alguses mainisin.

   Teemaalgatusest saan aru, et olete oma mõtteid vahetanud ka lahku minemise osas. See on nii sinule, kui ka mehele tegelikult vastumeelne. Hirm tuleviku ees. Te mõlemad ei soovi seda sisimas, kuid ometi te ei tee selleks mitte midagi, et teatud „tääke“ tagasi pöörata. On see uhkus, viha, kättemaks, solvumine, mitte andestamine? Kõik see on mõistetav. Aga palun võta pliiats ja paber ning kirjuta sellele paari sõnaga need toimingud ja muudatused, mis teid lahku ei viiks ja laseks teil õnneliku perekonnana edasi eksisteerida. Kirjuta sinna lühidalt, mis peaks olema teisiti, lühidalt. Palu seda sama teha ka oma mehel. Ja võrrelge siis neid märksõnu. Usun, et need ühtivad suures osas.

   Veel üks soovitus: palun kallistage teineteist igal hommikul ning ärge kõndige teineteisest köögis olles mööda, justkui kummitusest.

   Naiivne ja primitiivne arusaam. Või pole elu kunagi näinud ja tundnud.

26 abieluaastat on muidugi pikk aeg. Nii pikas suhtes kahtlemata tekivad hetked, kus ei olda just laineharjal, vaid veidi “mahakäinud” ka.

Ise olen 21 aastat abielus ja mõnikord on ka tunne, et kummalgi oma elu ja milleks üldsegi koos jätkata jne. Samas, hakates lähemalt analüüsima, saan aru, et ega lahkuminek ju tegelikult mitte ühtegi probleemi (vähemalt meie puhul) ei lahendaks.

Samamoodi ka sinu lahkuminek ei tooks sulle sõbrannasid  juurde. Pigem vastupidi, üksikemaks saades oled veel rohkem rakkes kui enne ja pole enam üldse aega end sõbrannadele jagada.

Sõbrannasid võib leida trennist, ühise hobi FB vm gruppidest, kas või lasteaiarühma teiste vanemate seast, kel sama mure, et lapse kõrvalt pole jõudnud eriti mujal käia.

Mul oleks väga huvitav teada, et mis hetkest hakkas nö “mahakäimine”? Mul on endal 12. aastat suhet ja meil ei ole nö mahakäimist veel. Kardan, et äkki tuleb ka millalgi :((

Võib olla aitaks see ka sind teemaalgataja, kui lähed nö juurpõhjuste ja algmomendi juurde tagasi, et analüüsida?

Lisaks, seda pean ütlema, et lapse 2,5-4a periood oli ka meil üks keerulisemaid tegelikult. Ja ma väga ei usu, et see 3 lapse puhul kuidagi muutub, lihtsalt siis on suuremad ka veel lisaks…