Teema: Probleemilahendaja

#3732997:

Ja viimane näide. Kaaslane unustas helistada kokkulepitud ajal. Esimene tüüp ootab kuni lõpuks unustaja helistab ja keskendub epistli lugemisele, kuidas tema aega raisati ja kui vastutustundetu unustamine on, teine tüüp helistab ise.

See näide nagu väga ei ole sobiv või  on midagi viltu sellega. Ma liigitaks nii, et see, kes helistab ja kui talle ei vastata, siis helistab niikaua, kuni vastatakse ja siis õiendab läbi ka. Ja siis see teine, kellele ei vastata, jääb ootama, ehk proovib teine päev uuesti või hiljem, aga ei õienda.
Helistamisega on nii ka, et kui on väga vaja, siis ma helistan järjest ja palju. Kui niisama suhelda sõbrannaga või asjaajamine ja ei vastata, siis jätan niisama ja ei helista tavaliselt enam. Kui tegemist mingi asjaga, mida tellida, siis valin teise koha, kust vastatakse.
Muus osas püüan olla õiglane. Kui lapsel tegemata, siis tuleb ära teha. Kui olen süüdi, siis tunnistan.

Pean ennast väga heaks problemilahendajaks.

Esmalt tahan rõhutada, et probleem ja mure on kaks erinevat asja. Võivad käia koos, aga üldse mitte alati. Me kõik ju teame seda. Teemaalgataja räägib aga elulistest pisipisipisidetailidest, mida probleemiks puhuda poleks üldse mõtet.

Eeldame, et probleem pole nii pakiline. Näiteks – mitte et probleem oleks selles, et mul on nuga kõril 🙂 Aga et see on ikka PÄRIS probleem, mitte see, et 500 g juustuvorsti asemel osteti 400 g doktorivorsti.

Esmalt keskendun. Tunnetan olukorda. Seejärel suunan oma alateadvuse probleemiga tegelema ja püüan ise teha mingeid muid asju. Tavaasju, mitte sellele mõelda. Siis annab mu sisemine tunnetus teada, kuidas peaksin käituma. Nii toimingi. Ehk siis ma ei arutle ega mõtle ratsionaalselt probleemi üle. Annan oma nö sisemisele minale voli ja veidi aega asjad läbi mängida ja otsus mulle teatavaks teha. See vastus tuleb alati, ootamatult kui välk ja on ilmselge. Kuni ma seda ratsionaalsusega ära ei mäkerda (a la mis mu sõpradest saab ja mida ema ütleb, kui mehe juurest ära kolin või et kuhu ma siis vastu ööd lähen, pesu ka pesemata, pigem lähen hommikul valges).

See otsuse küpsemine sees võtab mõnest minutist kuni poole ööpäevani. Seejärel lõpetan probleemi äkkliigutusega või teen selles suunas vähemalt tõsiselt otsustava sammu, oles oma sõnades ja tegudes äärmiselt, isegi steriilselt, konkreetne. Tagasiteed enam siis näiteks isiklike suhtete plaanis ei ole. Üldse. See on võimatu.
Lastele olen pidanud kriisiolukordades ütlema ka ainult üks kord. Arvan, et see sisendusjõud tuleb sellest, et otsus probleemi lahendamise meetodiks ei olnud kalkuleeritud situatsioonipilt a la kuidas oleks lihtsam ja valutum, vaid ongi sügavalt sisemine. Sisemise, praktiliste manipulatsioonide ja näiteks “kuidas oleks kasulikum” asjaolude poollt rikkumata otsus. Sees sügaval sündinud teadmine.

Siis keskendan oma alateadvuse probleemi tekkele ehk sellele, kuidas saan sama asja kordumist edaspidi vältida. Ja vastavalt tulemile siis kas vestlen probleemi põhjustajaga, lahkun püstipäi, konfronteerun, palun vabandust või mis iganes see otsus on. Kohe. Ei jää näiteks koera saba jupiti maha lõikama, kui sisetunne üteb, et nii ja selle mehega ma surmani elada niikuinii ei saa. Mehenäide muidugi on suvaline.

Ei, ma ei ole mingi uhhuuu-mutt, aga mõtlemine, kaalumine, arutlemine nende sõnade traditsioonilises mõttes probleemide puhul üldiselt ei aita. See ainult segab. Kui mõtetest, unistustest, soovidest ja plaanidest segamatu tagumikutunne ütleb, et jookse sellest abielust, siis jooksengi. Ükskõik kui palju kaalukaid ratsionaalseid vastuargumente suudaksin leida.

Kui mitte kõik, siis 99% sel teel sündinud otsustest on mul osutunud õigeks.

Kui nuga on kõril, siis toimib alalhoiuinstinkt ja kiire analüüs. Süüdlane on nagunii teada,.

Kuidagi veidrad võrdlused. Mis mõttes mu laps jättis töö esitamata ja mina hullult juurdlen, kuidas see juhtuda sai? Loomulik ju, et mingist vanusest peab laps ise kooliülesannetega toime tulema, enne seda kontrollib seda vanem.

Mis mõttes ma ei oskaks väiksema % hapukoorega midagi peale hakata ja juurdleksin, kas mälu vedas alt? Äkki ma lihtsalt tahan vahepeal lahjemat kraami süüa?

Kui keegi unustaks mulle helistada, järelikult tuli midagi vahele. Olulistele inimestele mõistagi helistan ise.

Mina olen selles osas veidrik, et ma ei viitsi iial rohkem kui üks sekund mõelda selle üle, kes on süüdi. Minu jaoks on eksimine inimlik, mingi tühise poeostu pärast ei hakka ma kindlasti jaurama. Läks valesti, tuleb leida lahendus. Üldiselt olen olukordade lahendamises väga osav.