Esileht Väikelaps Probleemne 6 aastane.. Ei oska enam kasvatada :(

Näitan 15 postitust - vahemik 1 kuni 15 (kokku 15 )

Teema: Probleemne 6 aastane.. Ei oska enam kasvatada :(

Postitas:

Olen täiesti nõutu. Mul on kodus 1 kuune poeg ja 6 aastane tütar. Tütar on muidu väga hea laps olnud, kuid nüüd viimasel ajal on temaga suured probleemid. Ta käitub väga halvasti. Ta vaidleb vastu, ta ülbitseb minuga, kui ma käsen midagi teha, nt magama minna või asjad ära koristada, ignoreerib lihtsalt . Mitu korda peab ütlema, kui lõpuks tegutsema hakkab. Kui ta ei saa oma tahtmist, pistab karjuma või hakkab kõva häälega kisama”Ma tahaaan, ma tahaaaan” Kui ma ütlen näiteks, et ära karju beebi kõrval, beebi hakkab kartma, siis tal on sellest jumala suva. Talle tegelikult meeldib oma vennaga tegeleda. Musitab ja nunnutab teda. Kuigi isegi see tekitab meie vahel pingeid. Ma ütlen mitukorda talle, et beebit tuleb õrnalt paitada ja silitada, mitte väntsutada, tirida, tõmmata, kõvasti patsutada. Vahel tekib mul tunne nagu ta teeks meelega seda. Mõned korrad on tütar isegi löönud mind ja lasteaias õpetajat. Lasteaias on ka hakanud ta probleeme tekitama. Kui lasteaias on magamise aeg, loobib tema mänguasju laiali, ei kuula õpetaja sõna,vaidleb vastu õpetajale. Õpetaja pidi lausa ta teise tuppa rahunema mõneks ajaks viima siin ükspäev. Tunnen, et olen omadega ummikus. Ma olen karistanud teda magusast ilma jätmisega, tahvli keeluga, multikate keeluga, tundub, et need asjad ei mõju. Olen üritanud temaga rahulikult rääkida. Minu elukaaslasega, (tütrele kasuisa), saab tütar hästi läbi. Kasuisa sõna kuulab ta küll. Mul oli enne beebi sündi elukaaslasega vahepeal rasked ajad. Tülitsesime raseduse ajal palju. Ehk tülid on tütrele nii mõjunud? Kas ma tõesti ei ole osanud teda kasvatada? Olen omaarust endast kõik andnud, et temast kasvaks normaalne inimene. Nüüd tunnen end läbikukkujana. Ma olen nii väsinud temaga kraaklemisest ja tema sellisest käitumisest. Mida teha? Pisar silmis…

+5
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 23.09 18:28; 23.09 19:05; 25.09 03:14;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kas selline käitumine algas pärast teise lapse sündi?

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kas selline käitumine algas pärast teise lapse sündi?

Just.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 23.09 18:28; 23.09 19:05; 25.09 03:14;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ei usu, et sinu suhe elukaaslasega mõjutab (vast ei ole tülid kuidagi tütart puudutanud?), vaid alles ju kohanete uue eluga, kus teine laps majas. Anna aega tütrele ja jaga nii palju hellust talle kui vähegi saad. Räägi palju, jäta rohkem lasteaiast koju, kallista, pane tähele.
Karistada küll praegu ei ole vast vaja, isegi raske aeg lapsele.
Ühtlasi pole vaja märterlikke avaldusi teha (“Kas tõesti ei oska kasvatada” jne) võta vastutus nüüd kahe lapse emana ning proovige perena edasi minna. Arutage, tehke kokkuleppeid jm

+9
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

ei miski muu, kui armukadedus uue beebi vastu. Loe vastavat kirjandust, ehk saad ideid. Ära igal juhul karista !!!

http://www.teadlikvanem.ee/mida-teha-kui-perre-sunnib-beebi-ning-vanem-laps-hakkab-halvasti-kaituma/

+8
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 23.09 19:30; 25.09 20:58;
To report this post you need to login first.
Postitas:

See ei aita, aga võib-olla lohutab: ÜLITAVALINE probleem peredes, kuhu sünnib teine laps.

Tõenäoliselt ei anna ta iseendalegi aru, kui segaduses ja armukadedana ta end tunneb, ta ju tõepoolest armastab pisikest vennakest, aga äkitselt on tähelepanu temale tohutult vähenenud ja sina oled pidevalt vennakese päralt. Aitab kindlasti aeg, aga ka see, et suudad rahulikuks jääda, oled VÄGA järjekindel selles, mida nõuad, aga samas ei nõua ülearu palju. Ehk et vähenda võimalusel käske-keelde, kuid seda, mida nõuad, nõua lõpuni.

Räägi talle palju tema beebipõlvest, vaadake koos pilte, muidugi kinnita ka sõnadega, kui väga sa teda armastad. Üks lause, mis mind oma pojaga on aidanud: sellest ei piisa, et sa oma last südames armastad, see teadmine peab ka lapseni jõudma – ehk et näita seda tegudega ja kinnita sõnaliselt, sinule on see iseenesestmõistetav, aga lapsele ei pruugi uue pereliikme tulles ühtäkki enam olla!

Kindlasti leiaksin võimaluse last rohkem kodus hoida, ta on küll koolieelik, aga tee talle pigem lühikesi päevi ja nädala jooksul ka vabu päevi, et ta ei tunneks, nagu saadetaks teda kodust eest ära, kui sina beebiga mõnusasti koju jääd.

+9
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minul sündis kevadel kolmas laps. Ta kaks vanemat venda olid 6a6k ja 4a8k ning kui vanem laps ülirahulikult perelisasse suhtus, siis noorem kammis ka täiesti sõgedalt ära. Mõlemad ootasid oma õekest väga, armastasid ja nunnutasid teda, aga minu raskest kohanejast neljasele pojale oli väga raske see tähelepanuvaegus. Ta on niigi selline meeletult tähelepanu vajav tegelane. Lasteaias oli kevadel hullumaja. Laps tegi pahandusi ja rääkis vastu nii kodus kui lasteaias. Beebiga uhkustas kõigi ees, aga ometi oli nagu väike kurat. Oli samuti liiga järsk ja veidi jõhker beebi patsutamise ja nunnutamisega.

Minul aitas aeg ning ka see, et andsin beebi isale ning tegin poistega samu asju, mis varemgi. Käisin nendega kolmekesi teatris, rattaga sõitmas jne. Suvel puhkasid nad 2.5 kuud minuga koos. Käisime poistele mõeldud reisil teemapargis, kokkasime jne. Vanem poiss läks kooli ja noorem septembri algul lasteaeda ning õpetajad ainult kiidavad. Noorem on suvega nagu ära vahetatud, ülitubli, hea, abivalmis jne. Ehk siis anna oma tütrele aega atra seada!

+9
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

No sul on lahendus lihtne – sa pead hakkama ka oma tütrega veetma üks-ühele aega. Ta tunneb end kõrvalejäetuna. Üleöö räägitakse talle, et ta on nüüd suur, ta peab pidevalt käituma selle järgi, et beebit ei tohi segada jne. Väga võimalik, et ta ei olegi enam saanud sellist tähelepanu, mis on ainult talle, kogu aeg kohe hüpatakse minema kui beebi vääksatab.

Rääkige rahulikult, pane paika mingid tegevused, et sa saaksid suurema lapsega olla koos nii, et beebit üldse ei ole kuuldekaugusel ega silmapiiril, minge käige koos kinos filmi vaatamas, nukuteatris etendusel vms. beebi magab vahepeal mitu tundi järjest, teda ei ole sellel ajal raske valvata, nädalavahetusel oleks lihtne selline ema-tütre aeg tekitada, kui koos, ainult kahekesi, kuskile lähete. Sellel ajal valvab last isa või ehk mõni vanavanem. Isale mõjuks see ka hästi, kui tal oleks kohustus vahepeal ainuisikuliselt beebiga olla. Emad mõnikord selle unustavad ära.

Püüa iga päev leida ka sellist aega, kui sa oled täielikult tütrele pühendunud. Olgu see siis unejutu aeg vms. Ja ära rõhuta talle kogu aeg seda, et ta on hirmus suur, ta on siiski alles väike laps ja tahab ka hellust ja lähedust ning ilmselgelt tunneb end uues olukorras tõrjutuna.

Selle kohta on ka vastavat kirjandust ilmunud, võid otsida ja lugeda, aga esimene reegel on see, et vanem laps peab saama olla ainult oma vanemaga ka.

Hullem on veel ees, kui see beebi kasvab ja hakkab suurema lapse asju kiskuma. Pane vaim selleks valmis, et olla adekvaatne hindaja, keela siis ka väiksemat. paraku on üsna tüüpiline see, et suurem laps jääbki kõrvaletõrjutuks ja saab enda kaela kõik süüdistused. See armukadeduse tunne ei tule päris tühja koha pealt.

+11
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kas ma tõesti ei ole osanud teda kasvatada? Olen omaarust endast kõik andnud, et temast kasvaks normaalne inimene. Nüüd tunnen end läbikukkujana. Ma olen nii väsinud temaga kraaklemisest ja tema sellisest käitumisest. Mida teha? Pisar silmis…

No kõigepealt, katsu mitte mõelda neid “nüüd ongi tütar puha valesti kasvatud”, “nüüd ei kasvagi temast normaalset inimest”, “nüüd olengi läbi kukkunud” – mõtteid. Nagu 20.16 kägugi mainis, siis väikelapsed ongi sellised, kes võivad “hea lapse” ja “paha lapse” olekut vaheldumisi ette keerata nagu kameeleonid. Nad pole üliõilsad ja plekitu iseloomuga inglid, aga ka mitte saatanad. Nii see “hea laps” kui ka “paha laps” on mõlemad nende sees olemas ja sõltuvalt mingit mõjutajast võib tulla selline periood, kus näidatakse rohkem välja seda “paha last”.

Ju on tõesti beebi lisandumine pingeid tekitanud ja tüdruk on hakanud ussitama.

Ühelt poolt võib proovida tekitada temas rohkem arusaamist, miks üldse peab emme beebi eest kogu aeg hoolitsema. 6-a pole elukogemust, et ennast beebi või emme nahka asetada. Üks viis (nagu üks eelmine kägugi soovitas) on kogu aeg tõmmata paralleele tüdruku enda beebieaga: kogu aeg, kui midagi beebiga teed, kommenteeri sinna juurde, kuidas sa tegid sedasama tüdruku enda beebieas: “Nüüd vahetan beebil mähet – kui sina sama vana olid, siis sina ka mähet vahetades siplesid palju, oli kohe tegu, et sa mähkimislaualt alla ei kukuks”. Kui beebit söödad, siis kommenteeri, kuidas tüdrukut beebina söötsid – ja üldse iga tegevuse või iga asja kõrvale, mis sa beebi kohta ütled, püüa lisada ka kommentaar tüdruku enda beebiea kohta. Sellise alatooniga, et kui sa beebi olid, siis emme ikka hoolitses palju ja puha. Vaadake vahetevahel tütre beebipilte, muljetage tütre beebieast mõne lähedasega tütre kuuldes. Muidu võib tütrel olla ekslik mulje, et ainult beebiga rabelevad täiskasvanud palju – temaga aga pole kunagi nii rabeletud. Kaotage see mulje.

Vahel võid ka beebi kohta öelda: “Ta ei oska praegu veel seda, no mis teha. Aga ta kasvab ja õpib. Kui ta sinuvanune on – siis ta kindlasti on palju targem, ja osavam, oskab seda ja toda -nagu sina praegu. Aga see võtab aega ja õppimine võib olla päris raske, tegelikult”. Seda, et beebi ei jää igavesti beebiks ja emme tema ümber tiirlema, võib ka üsna sageli rõhutada – sest laps kaldub elama hetkes: “Kui praegu on nii, siis on igavesti nii!”. See võib ajada ta närvi. Kui aga täiskasvanu muudkui kordab nagu grammofoniplaat, et usu mind, tita kasvab, muutub targemaks ja üsna sinusuguseks – siis see lõpuks jääb lapsele ajukäärdude vahele.

Püüa vältida selliste asjade õpetamist, mida tüdruk tegelikult ju teab: näiteks, et beebiga tuleb õrnalt ümber käia. Muidu võib talle tunduda, et pead teda lolliks – ja see käib enesehinnagu pihta ja muidugi tuleb hakata siis eneseuhkuse õõnestajale vastu töötama.

Teisalt – muidugi ei tohi lasta halva käitumisega endale pähe istuda ega saada mingit soodustust. Halb käitumine on halb käitumine – armukadedus seletab (sinu enda jaoks) halba käitumist küll, aga ei õigusta halba käitumist.

Kui tundub, et tüdruk teeb meelega midagi liiga kõvasti, siis ära nääguta pikalt-laialt (sest, ta, sunnik, teab ju isegi, et teeb pahasti – ega 6a pole loll ega kehva mäluga!), aga nimeta asja õige nimega: “See on kiusamine. Ära kiusa!” ja võta beebi lihtsalt ära – “Lasen nunnutada siis, kui sa ei kiusa.” Kui kisab – “Tahaaan!” jne., siis ütle, et kisamisega oma tahtmist ei saa ja saa pmst isegi oleksid valmis andma talle seda ja toda, aga ainult siis, kui ta normaalselt käitub – ei karju ja ootab. Kui muudab oma käitumist paremaks, siis kohe kiida: “Vot nii, selline käitumine sobib mulle küll!”. Kinnitamaks, et sina omalt poolt ei taha mingit teievahelist sõda üleval hoida ega suhtu temasse pmst halvasti, vaid lihtsalt pead teievaheliste suhete sujumise eelduseks normaalsemat käitumist.

+2
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kas sa oled see sama, kes pereelu alla kirjutas, et kasuisa käitub suurema lapsega(sinu omaga) vastikult?
Väga väga sarnased lood. Paar asja isegi üks-ühele.
Kui oled sama, siis ega sellise käitumise juures polegi midagi imestada.
Häbeneda pole siin midagi aga kui sa tõsiselt abi otsid, tuleks kõik ausalt ära rääkida.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 24.09 20:41; 25.09 10:40;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kas sa oled see sama, kes pereelu alla kirjutas, et kasuisa käitub suurema lapsega(sinu omaga) vastikult?

Väga väga sarnased lood. Paar asja isegi üks-ühele.

Kui oled sama, siis ega sellise käitumise juures polegi midagi imestada.

Häbeneda pole siin midagi aga kui sa tõsiselt abi otsid, tuleks kõik ausalt ära rääkida.

Kellegil on sarnane lugu?
Väga huvitav oleks selle inimesega kontakti saada ja jagada.
Kahjuks pean pettumuse valmistama, et päris see sama ma arvan et ei ole jah.
Keegi linki saab saata sellest sarnasest loost?

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 23.09 18:28; 23.09 19:05; 25.09 03:14;
To report this post you need to login first.
Postitas:

https://foorum.perekool.ee/teema/mees-kasulapse-vastu-vaenulik/#post-3217293

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 24.09 20:41; 25.09 10:40;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Raamatusoovitused:
* Õed ja vennad rahujalal
* Tark lapsevanem

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kas sa oled see sama, kes pereelu alla kirjutas, et kasuisa käitub suurema lapsega(sinu omaga) vastikult?

Väga väga sarnased lood. Paar asja isegi üks-ühele.

Kui oled sama, siis ega sellise käitumise juures polegi midagi imestada.

Häbeneda pole siin midagi aga kui sa tõsiselt abi otsid, tuleks kõik ausalt ära rääkida.

kui nii, siis on sellest lapsest küll väga kahju :(( Saab igalt poolt vatti

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 23.09 19:30; 25.09 20:58;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Jäta beebi isaga koju ja mine tütrega kahekesi poodi, ujuma, kohvikusse, jalutama. Mina tegin nii, samuti käis mees vanema lapsega kahekesi väljas.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 15 postitust - vahemik 1 kuni 15 (kokku 15 )


Esileht Väikelaps Probleemne 6 aastane.. Ei oska enam kasvatada :(