saan Sinust ja nendest tunnetest väga hästi aru, kuna elasin selle kõik ju ka ise läbi ja ikka nii, et neid proste oli kümneid, mitte üks.
täiesti samuti 0 emotsiooni ja täiesti võõras inimene minu kodus ning vastikus.
kuid ma ei ole sugugi kindel, et need tunded valdaks mind, kui sellest ühest juhtumist oleks 7 aastat möödas.
kas te enne abiellumist olite mõlemad süütud? mõtle sellele nagu enda mehe mingile enne abielu olnud seigale.
naised on tegelikult imelikud olevused. ehk stiil – pole vahele jäänud, pole varas toimib väga hästi.
iseenesest on Sinu abikaasast väga alatu, et ta seda Sulle üldse rääkis ja selle Sinu ölgadele kanda pani. tundnud üksi süümepiinud oma teo pärast, miks ta sind selle teamisega karsitas? vot seda mina ei suudaks andestada.
Ma ei suuda mõista, kuidas ajafaktor teo olematuks (või ebaolulisemaks) muudab? Minu silmis, tegu on tegu.
Ja sinu tõlgendusest “koorma õlgadele ladumisest” ka ei mõista. Mina isiklikult eelistan alati tõde. Teadmatus, teesklus või kooselu vaatamine läbi roosade prillide on minu mõistes palju halvem variant kui tõde. Olgu see tõde siis nii vastik kui tahes.
Ma ei ole kunagi mõistnud fasaadabielusid. Samuti ei mõista, kui asju mõeldakse enda jaoks ilusamaks ja paremaks, kui need tegelikult on. Minu jaoks saab hea kooselu tugineda vaid aususel. Keda ma siis veel peaks uskuma ja usaldama kui mitte oma meest? Kui ma seda ei saa, siis on võimatu temaga koos olla, talle oma asju rääkida ja nii vaimselt kui ka füüsiliselt lähedale lasta.
Mees seda mulle ise ei rääkinudki. Tema eitab tegu.
Ma sain kuskilt aru, et mees ise rääkis. Aga ok, minu viga siis.
Teise õlgadele koorma ladumine on psühholoogilias lahti seletatud. Inimene teab, et ta käitus valesti ja kui ei suuda enam selle süükoormaga üksi tulla, siis tunnistab teo üles. Jagatud mure on ju pool muret. Tal hakkab sellest ülestunnistusest kergem, kuna sai jagada, aga teisel hakkab sellest kohe kindlasti raskem.
Ehk tegelikult reedetakse teine kaks korda. Esimest korda siis, kui tegu toime pannakse ja teine kord siis, kui see üles tunnistatakse, et enda süükoormat kergendada. Teo toime panemise ma suudaks veel andeks anda, aga selle minu õlgadele ladumist mitte.
Siin pole aususega mingit pistmist.
Ja on küll vahe, kas asi toimus värskelt või 7 aastat tagasi. Vähemalt minu jaoks on, aga inimesed on erinevad ja kui Sinu jaoks ei ole, siis on ka see täiesti normaalne.
Minu loogika on selline, et kui ma 7 aastat jagasin elu ja hellust mehega, kes oli prosti külastanud ja kõik oli väga hästi, siis ma ju suudan seda teha. Mis siis, et ma ei teadnud seda, see ei muuda asja. Mees on ju sama.
Kui ma aga saan seda teada nädal hiljem, siis on asi hoopis teine. Nädal on liiga lühike, et seda ei saaks olematuks teha ja seda koosoldud aega ning 1-2 korda seksi jälestuväärseks mõleda, mis selle nädala sees toimus (kui üldse toimus). 7 aastat aga olematuks teha ei saa.
Sa räägid, et tahad uskuda ja usaldada meest, aga usalda siis! Ta ju ütleb, et ta ei ole teinud. Usu siis ometi… Enamasti muide ei tunnistata tegu üles sellepärast, et tahetakse teist julmast tõest säästa, sest hoolitakse.
Jajaa, teo toimepanemise ajal oli ka see hoolimine olemas, aga kusagil alko või iha taga peidus, aga see ei tähenda ju, et teda ei oleks olemas.
Igal juhul ära tee midagi uisapäisa 🙂 Lase asjal settida. Sul on juba ka lapselapsed ju olemas, see kõik on kordades rohkem väärt, kui üks juhuslik prosti külastamine, et uudishimu rahuldada.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 12.02 13:35; 13.02 20:58; 15.02 08:02; 15.02 11:44; 15.02 16:17;