Esileht Pereelu ja suhted Prostid

Näitan 20 postitust - vahemik 61 kuni 80 (kokku 80 )

Teema: Prostid

Postitas:
Kägu

Kuidas käituksite? Olete väga pikas abielus, veel pikemas kooselus. Teil on mitu last (kaks on täiskasvanud ja oma elu peal, kaks on 17-aastased). Ühel päeval saate teada, et mees on ca 7 aastat tagasi (teie kooselu ajal) prostituute pruukinud.

mina lahutasin enda 21 aastat kestnud abielu 7 aastat tagasi mehest, kes pruukis prostituute. selle kogemuse valguses julgen küll väita, kui ma oleks 7 aastat hiljem teada saanud, et ta ühe korra on seda teinud, siis ma küll lahutama ei hakkaks.
juhtus see ainult üks kord, sai enda uudishimu rahuldatud ja rohkem ju ei pruukinud.
milleks sellest vanast asjast saagi käima tõmmata? seni olete ju kenasti elatud saanud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pigem prostituut kui kõrvalsuhe. Kui nagunii suhted igatepidi kehvad ka tänasel päeval, siis muidugi lahuta. Pole vaja selle jaoks põhjendusi otsida vanadest kõrvalhüpetest. Noor inimene, mine naudi elu ja lase ka kaaslasel seda teha.

Mina enda mehele nt olen öelnud, et kui mina ei jaksa, ei taha, ei jõua pikemat aega, siis mine prostituudi juurde (ja vaata et oleks korralik!), mitte ära otsi kõrvalsuhet. Prostituut on piece of meat, ei midagi enamat ja mul pole sellest sooja ega külma. Peaasi et emotsionaalsel tasandil oleksid suhted head, ei oleks näägutamist, nina alla hõõrumist, üksteise alandamist, vaimset ega füüsilist vägivalda jne. Kuniks see on olemas, on kõik hästi ja kodus on hea olla. Kui seda ka enam pole, siis pole mitte midagi teha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul oli palju aastaid tagasi suhe ühe meesterahvaga. Päris pikalt olime koos – umbes 5 aastat, st. me ei elanud koos, aga olime kindel paar ja pidasime ka ühiseid tulevikuplaane.

Aga siis sain ühe vestluse käigus teada, et ta on käinud aeg-ajalt ennast tasuliste naiste juures maandamas. No nii ta seda ise nimetas. Jah, ta ise rääkis ühel südamepuistamise hetkel.

See oli minu jaoks ikka paras šokk. Alguses tundus, et ma ei suuda välja öeldud sõnu selles kontekstis üldse mõista – aju keeldus koostööd tegemast.

Kui uuesti hingata sain, siis kõndisin sõna lausumata minema.

Just sellel hetkel saigi meie mitmeaastane suhe täielikult otsa, kuigi ta püüdis ikka tükk aega ära leppida ja nö. koos edasi minna.

Isegi kui ma püüdsin seda ettepanekut kaalumisele võtta, noh et tuleb ikka andeks anda ja ikka juhtub ja … tuli kohe meelde see prostituutides käimine ja mul läks füüsiliselt süda pahaks, hakkas iiveldama konkreetselt.

Ma lihtsalt ei suutnud ette kujutada, et ma selle mehe veel kunagi endale intiimselt lähedale lubaks.

Ja tegelikult oli minul selle info teadasaamise hetkel täielikult õhku haihtunud igasugune armastus, kirg ja soov midagi koos edasi teha. Nagu võõrast inimest oleks vaadanud, null emotsiooni. Isegi viha ega solvumist ei olnud, ainult vastumeelsus ja soov kiiresti kaugemale saada.

Minu reaktsioon tema suhtes oli edaspidi, nagu oleks tegu mingit väga ohtlikku ja nakkavat haigust põdeva isikuga.

Isegi praegu, umbes 10 aastat hiljem, kui ma seda lugu meenutan ja mõtlen, et ta ju käis nö. minu sees ka peale nende naiste sees käimist, läheb mul süda pahaks.

Nii et minu puhul ei tuleks kõne allagi suhte jätkamine mehega, kes on kasutanud prostituutide teenust meie tutvuse ajal. Ja see pole emotsionaalne otsus – ma lihtsalt ei suudaks sellise mehega intiimselt lävida.

Ja minu jaoks polnud asi üldse selles, et ma ei suuda petmist andestada vms.

Petmist suudan küll andestada. Aga kuna me polnud omavahel abielus, siis tegelikult, tehniliselt, ei saa ma isegi öelda, et ta oleks mind petnud või abielutõotust murdnud vms.

Nii et asi polnud selles, et ta teiste naiste juures käis. Asi oli täielikult selles, et ta käis just prostituutides. Raha eest üldkasutatavate naiste juures, kes teda isegi ei ihaldanud ega armastanud, samal ajal, kui tal oli olemas inimene, kes teda armastas ja ihaldas. Vot see fakt ajas (ja ajab ka praegu) mind öökima. Asi polnud kirest ja armastusest sündinud eksimuses, vaid hoopis rõvedas ja loomalikus instinktis. Vot sellist meest ma ei taha tundagi.

See kommentaar on kümnesse. Kirjutasid üks-ühele lahti minu tunded, mida ma ise ei osanud sõnastada ja lahtimõtestada.

Täpselt nii ongi, et mul on 0-emotsiooni. Ühtäkki tunnen, nagu oleksin võhivõõra inimesega koos elanud. Ma ei tunne soovi leppida, tülitsed, skandaalitseda ega midagi… Küll aga tunnen väga tugevat vastikkust nagu sinagi. Millegipärast läheb koguaeg süda pahaks, kui mõtlen situatsioonile. See ehk selgitab (osadele, kes ei näe probleemi), miks ei saa silma kinni pigistada ja eluga samamoodi edasi minna.

Nädalavahetusel olid lapselapsed külas. Nii imelik ja võõras tunne oli olla. Seitsmesele (teine on veel liiga noor) on keeruline seletada, miks vanavanemad morni näoga ringi käivad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul oli palju aastaid tagasi suhe ühe meesterahvaga. Päris pikalt olime koos – umbes 5 aastat, st. me ei elanud koos, aga olime kindel paar ja pidasime ka ühiseid tulevikuplaane.

Aga siis sain ühe vestluse käigus teada, et ta on käinud aeg-ajalt ennast tasuliste naiste juures maandamas. No nii ta seda ise nimetas. Jah, ta ise rääkis ühel südamepuistamise hetkel.

See oli minu jaoks ikka paras šokk. Alguses tundus, et ma ei suuda välja öeldud sõnu selles kontekstis üldse mõista – aju keeldus koostööd tegemast.

Kui uuesti hingata sain, siis kõndisin sõna lausumata minema.

Just sellel hetkel saigi meie mitmeaastane suhe täielikult otsa, kuigi ta püüdis ikka tükk aega ära leppida ja nö. koos edasi minna.

Isegi kui ma püüdsin seda ettepanekut kaalumisele võtta, noh et tuleb ikka andeks anda ja ikka juhtub ja … tuli kohe meelde see prostituutides käimine ja mul läks füüsiliselt süda pahaks, hakkas iiveldama konkreetselt.

Ma lihtsalt ei suutnud ette kujutada, et ma selle mehe veel kunagi endale intiimselt lähedale lubaks.

Ja tegelikult oli minul selle info teadasaamise hetkel täielikult õhku haihtunud igasugune armastus, kirg ja soov midagi koos edasi teha. Nagu võõrast inimest oleks vaadanud, null emotsiooni. Isegi viha ega solvumist ei olnud, ainult vastumeelsus ja soov kiiresti kaugemale saada.

Minu reaktsioon tema suhtes oli edaspidi, nagu oleks tegu mingit väga ohtlikku ja nakkavat haigust põdeva isikuga.

Isegi praegu, umbes 10 aastat hiljem, kui ma seda lugu meenutan ja mõtlen, et ta ju käis nö. minu sees ka peale nende naiste sees käimist, läheb mul süda pahaks.

Nii et minu puhul ei tuleks kõne allagi suhte jätkamine mehega, kes on kasutanud prostituutide teenust meie tutvuse ajal. Ja see pole emotsionaalne otsus – ma lihtsalt ei suudaks sellise mehega intiimselt lävida.

Ja minu jaoks polnud asi üldse selles, et ma ei suuda petmist andestada vms.

Petmist suudan küll andestada. Aga kuna me polnud omavahel abielus, siis tegelikult, tehniliselt, ei saa ma isegi öelda, et ta oleks mind petnud või abielutõotust murdnud vms.

Nii et asi polnud selles, et ta teiste naiste juures käis. Asi oli täielikult selles, et ta käis just prostituutides. Raha eest üldkasutatavate naiste juures, kes teda isegi ei ihaldanud ega armastanud, samal ajal, kui tal oli olemas inimene, kes teda armastas ja ihaldas. Vot see fakt ajas (ja ajab ka praegu) mind öökima. Asi polnud kirest ja armastusest sündinud eksimuses, vaid hoopis rõvedas ja loomalikus instinktis. Vot sellist meest ma ei taha tundagi.

See kommentaar on kümnesse. Kirjutasid üks-ühele lahti minu tunded, mida ma ise ei osanud sõnastada ja lahtimõtestada.

Täpselt nii ongi, et mul on 0-emotsiooni. Ühtäkki tunnen, nagu oleksin võhivõõra inimesega koos elanud. Ma ei tunne soovi leppida, tülitsed, skandaalitseda ega midagi… Küll aga tunnen väga tugevat vastikkust nagu sinagi. Millegipärast läheb koguaeg süda pahaks, kui mõtlen situatsioonile. See ehk selgitab (osadele, kes ei näe probleemi), miks ei saa silma kinni pigistada ja eluga samamoodi edasi minna.

Nädalavahetusel olid lapselapsed külas. Nii imelik ja võõras tunne oli olla. Seitsmesele (teine on veel liiga noor) on keeruline seletada, miks vanavanemad morni näoga ringi käivad.

saan Sinust ja nendest tunnetest väga hästi aru, kuna elasin selle kõik ju ka ise läbi ja ikka nii, et neid proste oli kümneid, mitte üks.
täiesti samuti 0 emotsiooni ja täiesti võõras inimene minu kodus ning vastikus.
kuid ma ei ole sugugi kindel, et need tunded valdaks mind, kui sellest ühest juhtumist oleks 7 aastat möödas.
kas te enne abiellumist olite mõlemad süütud? mõtle sellele nagu enda mehe mingile enne abielu olnud seigale.
naised on tegelikult imelikud olevused. ehk stiil – pole vahele jäänud, pole varas toimib väga hästi.
iseenesest on Sinu abikaasast väga alatu, et ta seda Sulle üldse rääkis ja selle Sinu ölgadele kanda pani. tundnud üksi süümepiinud oma teo pärast, miks ta sind selle teamisega karsitas? vot seda mina ei suudaks andestada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

saan Sinust ja nendest tunnetest väga hästi aru, kuna elasin selle kõik ju ka ise läbi ja ikka nii, et neid proste oli kümneid, mitte üks.
täiesti samuti 0 emotsiooni ja täiesti võõras inimene minu kodus ning vastikus.
kuid ma ei ole sugugi kindel, et need tunded valdaks mind, kui sellest ühest juhtumist oleks 7 aastat möödas.
kas te enne abiellumist olite mõlemad süütud? mõtle sellele nagu enda mehe mingile enne abielu olnud seigale.
naised on tegelikult imelikud olevused. ehk stiil – pole vahele jäänud, pole varas toimib väga hästi.
iseenesest on Sinu abikaasast väga alatu, et ta seda Sulle üldse rääkis ja selle Sinu ölgadele kanda pani. tundnud üksi süümepiinud oma teo pärast, miks ta sind selle teamisega karsitas? vot seda mina ei suudaks andestada.

Ma ei suuda mõista, kuidas ajafaktor teo olematuks (või ebaolulisemaks) muudab? Minu silmis, tegu on tegu.

Ja sinu tõlgendusest “koorma õlgadele ladumisest” ka ei mõista. Mina isiklikult eelistan alati tõde. Teadmatus, teesklus või kooselu vaatamine läbi roosade prillide on minu mõistes palju halvem variant kui tõde. Olgu see tõde siis nii vastik kui tahes.

Ma ei ole kunagi mõistnud fasaadabielusid. Samuti ei mõista, kui asju mõeldakse enda jaoks ilusamaks ja paremaks, kui need tegelikult on. Minu jaoks saab hea kooselu tugineda vaid aususel. Keda ma siis veel peaks uskuma ja usaldama kui mitte oma meest? Kui ma seda ei saa, siis on võimatu temaga koos olla, talle oma asju rääkida ja nii vaimselt kui ka füüsiliselt lähedale lasta.

Mees seda mulle ise ei rääkinudki. Tema eitab tegu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu jaoks saab hea kooselu tugineda vaid aususel. Keda ma siis veel peaks uskuma ja usaldama kui mitte oma meest?

Ma alati imestan kui keegi väidab, et ausus on talle armastusest ja andestamisest tähtsam, et kas ta ikka päriselt armastab. Mina arvan, et kooselu küs üks pool ootab täielikku ausust põhineb suure tõenäosusega naiivsusel ja enesepettusel, sest mitte ükski inimene ei ole teisega läbinisti aus, see ei ole lihtsalt mõistlik. Mõistlik mees näiteks ei ütle oma naisele, et tegelikult sa ei ole enam ilus vaid oled väljaveninud ja ebaseksikas. Inimestel on pika elu jooksul mitmeid erinevaid meeleolukõikumisi, mis võib põhjustada hiljem vaadatuna ebaratsionaalseid ühekordseid otsuseid. Tark inimene võtab teadmiseks, et ta elab koos lihast ja verest inimesega, inimestel teatavasti on lisaks headele külgedele vahel ka nõrkushetki ja eksimisi. Mingi ühekordse juhu pärast nii meeletut draamat teha… ei mõista mina.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Huvitavad mõttekäigud teemaalgatajal. Et ausus on nii oluline, aga samas tunnistab, et mehega on juba ammugi suhted kehvad. Kuidas sul veel saab olla seda ideaali? Või siis vastupidi, kui mees tegu eitab, kas siis ei peaks teda usaldama? Oled oma mehega nii ikka aega koos elanud ja kui su ideaal on ikkagi oma mehe usaldamine, siis ma ei tea…. miks sa siis ei tee seda?

Ja kes siin okserefleksist rääkisid… Tundub, et teie jaoks on prosti juures käimine umbes sama nagu kelelgi vägistamine, no et raha eest on nõus kõike tegema, aga tegelikult ikka mitte. Iseenesest ju ei tahaks olla küll koos mehega, kes on kellegi ära vägistanud. Päris nii ju ikka ei ole…

Räägin ühe loo. Mingi aeg tagasi ma käisin Tsiilis. Sattusin seal igasugu kummaliste inimestega räkima igasugu huvitavatel teemadel. Sealmaal abiellutakse muide väga noorelt ja ka lapsed sünnivad enamasti 20ndate alguses. Suuresti katoliiklik riik. ûks teema, millest sattusin paari noormehega rääkima oli see, et nad petavad oma naisi üksmeelselt ja valdavalt. Ja põhus, miks petetakse… neil on naise vastu liiga suur austus, et paluda tal seksida niimoodi nagu neile meestele meeldiks. Ühes katoliiklikus abielus on vist tõesti misjonäri poos ainuke võimalik variant, kujutan ma ette… Vot siis. Selline põhjedus, miks petta, miks käia prosti juures, sest AUSTUS partneri vastu on LIIGA SUUR… Mul oli endal küll nende naistest eelkõige seetõttu kahju, et nemad seda paremat/huvitavamat seksi siis nautida ei saa (aga võibolla käivad ka kõrvalt).

Ma ei tea, kuidas on teemaalgataja seksuaalelu, kas tal on mõnda kiiksu, fantaasiaid või on üldse aseksuaalne… Ja kuidas on mees? Aga mõelda natuke sellele. Kas oled oma partnerile päris see õige haakuv seksuaalne kaaslane… ja kas siis pole õigustatud käia mujal ja jätta oma abikaasa rahule.

Pika jutu mõte. Teemaalgatajal pole küll põhjust käia hapu näoga oma lastelaste ees. Tirigu oma mees magamistuppa, pangu uks lukku ja enne välja ei lase, kui asjad sirgeks räägitud või seksitud! 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei usu, et see teemaalgataja mehel ühekordne käik oli. See üks kord leidis vaid tõestust aga võimalikud teised korrad mitte.
Prostitutsioon on minu jaoks nii madal, räpane ja ohtlik ja sama arvan narkootikumidest.
Paremaks ei tee asja veel ka see, et mees kõike seda eitab ning teemast ei räägi.
Ma ei näe küll võimalust, et teemaalgataja suhe kuidagi paremaks läheks. Lase jalga kuni ise veel piisavalt noor oled. Saan aru, et laste osas on teema ropult valus ja lahkuminek tundub võimatu aga sama loll oleks seda kooselu jätkata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Räägin ühe loo. Mingi aeg tagasi ma käisin Tsiilis. Sattusin seal igasugu kummaliste inimestega räkima igasugu huvitavatel teemadel. Sealmaal abiellutakse muide väga noorelt ja ka lapsed sünnivad enamasti 20ndate alguses. Suuresti katoliiklik riik. ûks teema, millest sattusin paari noormehega rääkima oli see, et nad petavad oma naisi üksmeelselt ja valdavalt. Ja põhus, miks petetakse… neil on naise vastu liiga suur austus, et paluda tal seksida niimoodi nagu neile meestele meeldiks. Ühes katoliiklikus abielus on vist tõesti misjonäri poos ainuke võimalik variant, kujutan ma ette… Vot siis. Selline põhjedus, miks petta, miks käia prosti juures, sest AUSTUS partneri vastu on LIIGA SUUR… Mul oli endal küll nende naistest eelkõige seetõttu kahju, et nemad seda paremat/huvitavamat seksi siis nautida ei saa (aga võibolla käivad ka kõrvalt).

Kohutav värk, see ajab tõesti öökima. Mingit austusejuttu mina seal ei usu. Kui piisavalt kaua selliste meeste käest nõuda, et “olgu prostides käimine nüüd ja kohe läbi või muidu…” siis saavad need naised nähe, mis austusega tegemist on. Austus kehtib niikaua, kuni neid keegi ei käse ega keela. Ja ma ei usu iial, et kõik tšiili mehed ei ole kuidagi mõjutatud ega kallutatud prostide kasutamisest ja et austus oma naise ja pere vastu kasvan, mida rohkem neid proste kasutada. Ei usu, et nii selge piir on tõmmatud selliste meeste maailmas, et see nende kodust elu kuidagi negatiivselt ei mõjuta. Juba rahaliselt peab see mõjutama. Meeletud kondoomikasutajad. Tšiili peaks siis olema maa, kus perevägivalda ei esine, elatist maksavad kõik või vallasemasid polegi, kui seal sellised mehed elavad. Kas seal siis hpv- ei esine? Kui esineb, siis mismoodi NAD OMA NAISI AUSTAVAD, KUI SELLE EEST EI KAITSE KONDOOMGI.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 15 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Uuringud on näidanud, et enamik suguelu elavaid naisi on nakatunud HPV-sse või on olnud nakatunud sellesse. Tasub vaktsineerida. Selleks ei pea prostituutide juures jäima, et HPV-d saada. Enamikel naistel lihtsalt immuunsüsteem saab HPV-ga hakkama. Mõnel ei saa. Aga suguelu elades pead teadma, et pea liiva all hoidmine ja oma mehe pimesi usaldamine ei ole HPV vastane vahend. Vähesed mehed on elus seksinud vaid ühe partneriga. Pole absoluutselt vahet, kas mees on nakkuse saanud lihtsalt endiselt partnerilt 8enne teie suhte algust) või prostituudilt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pigem prostituut kui kõrvalsuhe. Kui nagunii suhted igatepidi kehvad ka tänasel päeval, siis muidugi lahuta. Pole vaja selle jaoks põhjendusi otsida vanadest kõrvalhüpetest. Noor inimene, mine naudi elu ja lase ka kaaslasel seda teha.

Mina enda mehele nt olen öelnud, et kui mina ei jaksa, ei taha, ei jõua pikemat aega, siis mine prostituudi juurde (ja vaata et oleks korralik!), mitte ära otsi kõrvalsuhet. Prostituut on piece of meat, ei midagi enamat ja mul pole sellest sooja ega külma. Peaasi et emotsionaalsel tasandil oleksid suhted head, ei oleks näägutamist, nina alla hõõrumist, üksteise alandamist, vaimset ega füüsilist vägivalda jne. Kuniks see on olemas, on kõik hästi ja kodus on hea olla. Kui seda ka enam pole, siis pole mitte midagi teha.

Mul on üks soov veel – et me üksteist armastaksime ja austaksime.

Please wait...
Postitas:
Kägu

saan Sinust ja nendest tunnetest väga hästi aru, kuna elasin selle kõik ju ka ise läbi ja ikka nii, et neid proste oli kümneid, mitte üks.

täiesti samuti 0 emotsiooni ja täiesti võõras inimene minu kodus ning vastikus.

kuid ma ei ole sugugi kindel, et need tunded valdaks mind, kui sellest ühest juhtumist oleks 7 aastat möödas.

kas te enne abiellumist olite mõlemad süütud? mõtle sellele nagu enda mehe mingile enne abielu olnud seigale.

naised on tegelikult imelikud olevused. ehk stiil – pole vahele jäänud, pole varas toimib väga hästi.

iseenesest on Sinu abikaasast väga alatu, et ta seda Sulle üldse rääkis ja selle Sinu ölgadele kanda pani. tundnud üksi süümepiinud oma teo pärast, miks ta sind selle teamisega karsitas? vot seda mina ei suudaks andestada.

Ma ei suuda mõista, kuidas ajafaktor teo olematuks (või ebaolulisemaks) muudab? Minu silmis, tegu on tegu.

Ja sinu tõlgendusest “koorma õlgadele ladumisest” ka ei mõista. Mina isiklikult eelistan alati tõde. Teadmatus, teesklus või kooselu vaatamine läbi roosade prillide on minu mõistes palju halvem variant kui tõde. Olgu see tõde siis nii vastik kui tahes.

Ma ei ole kunagi mõistnud fasaadabielusid. Samuti ei mõista, kui asju mõeldakse enda jaoks ilusamaks ja paremaks, kui need tegelikult on. Minu jaoks saab hea kooselu tugineda vaid aususel. Keda ma siis veel peaks uskuma ja usaldama kui mitte oma meest? Kui ma seda ei saa, siis on võimatu temaga koos olla, talle oma asju rääkida ja nii vaimselt kui ka füüsiliselt lähedale lasta.

Mees seda mulle ise ei rääkinudki. Tema eitab tegu.

Ma sain kuskilt aru, et mees ise rääkis. Aga ok, minu viga siis.

Teise õlgadele koorma ladumine on psühholoogilias lahti seletatud. Inimene teab, et ta käitus valesti ja kui ei suuda enam selle süükoormaga üksi tulla, siis tunnistab teo üles. Jagatud mure on ju pool muret. Tal hakkab sellest ülestunnistusest kergem, kuna sai jagada, aga teisel hakkab sellest kohe kindlasti raskem.
Ehk tegelikult reedetakse teine kaks korda. Esimest korda siis, kui tegu toime pannakse ja teine kord siis, kui see üles tunnistatakse, et enda süükoormat kergendada. Teo toime panemise ma suudaks veel andeks anda, aga selle minu õlgadele ladumist mitte.
Siin pole aususega mingit pistmist.

Ja on küll vahe, kas asi toimus värskelt või 7 aastat tagasi. Vähemalt minu jaoks on, aga inimesed on erinevad ja kui Sinu jaoks ei ole, siis on ka see täiesti normaalne.
Minu loogika on selline, et kui ma 7 aastat jagasin elu ja hellust mehega, kes oli prosti külastanud ja kõik oli väga hästi, siis ma ju suudan seda teha. Mis siis, et ma ei teadnud seda, see ei muuda asja. Mees on ju sama.
Kui ma aga saan seda teada nädal hiljem, siis on asi hoopis teine. Nädal on liiga lühike, et seda ei saaks olematuks teha ja seda koosoldud aega ning 1-2 korda seksi jälestuväärseks mõleda, mis selle nädala sees toimus (kui üldse toimus). 7 aastat aga olematuks teha ei saa.

Sa räägid, et tahad uskuda ja usaldada meest, aga usalda siis! Ta ju ütleb, et ta ei ole teinud. Usu siis ometi… Enamasti muide ei tunnistata tegu üles sellepärast, et tahetakse teist julmast tõest säästa, sest hoolitakse.
Jajaa, teo toimepanemise ajal oli ka see hoolimine olemas, aga kusagil alko või iha taga peidus, aga see ei tähenda ju, et teda ei oleks olemas.

Igal juhul ära tee midagi uisapäisa 🙂 Lase asjal settida. Sul on juba ka lapselapsed ju olemas, see kõik on kordades rohkem väärt, kui üks juhuslik prosti külastamine, et uudishimu rahuldada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
tooni

Enamasti muide ei tunnistata tegu üles sellepärast, et tahetakse teist julmast tõest säästa, sest hoolitakse.

Mul just vastupidine arusaam sellisest asjast. Vaikitakse ja eitatakse sellepärast, et ei taheta näidata enda tõelist palet, milline tegelikult ollakse. Sest ta ei taha näidata, et ta on petis, reetur ja asetas oma naise ja laste ema selliste inimestega samale pulgale. Ja et ta on prostide pooldaja ja kasutaja.Et ta on nii madal. Teised saavad teada, mis siis saab, mida lased ütlevad.
Ainus, mis päästaks, on see, kui need seitse viimast aastat oleks see mees olnud oma perele ja naisele väga hea mees ja isa, igas mõttes, no ikka selleks, et seda heastada. No kui inimene kahetseb ja teda justkui äratab mingi sündmus, siis ta raputab ta realsusesse ja ta muutub. Kui see ka teda teiseks ehk paremaks ei muutnud, mis siis veel. Ühesõnaga, et ta kõndis piiri peal, astus maha ja sisi sai aru, mis oleks võinud veel olla, mille peale ta mängis. Teemanaisel on hea analüüsida seda perioodi, et kas oli nii?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina päris kindlasti ei taha, et mees mulle oma juhuslikust kõrvalhüppest rääkima tuleks. See oleks mulle koormav. Minu elu on selle teadmiseta mõnusam. Kui ta on leidnud hingesugulase ja plaanib lahku minna, siis küll, aga muul juhul eelistan mitte teada. Ma ise ka ei räägiks, mitte seepärast, et oma palet varjata (olen inimene, vigadega, ei häbene seda), aga ma arvan, et ei ole vaja asjata teisele haiget teha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
tooni

Mina päris kindlasti ei taha, et mees mulle oma juhuslikust kõrvalhüppest rääkima tuleks. See oleks mulle koormav. Minu elu on selle teadmiseta mõnusam. Kui ta on leidnud hingesugulase ja plaanib lahku minna, siis küll, aga muul juhul eelistan mitte teada. Ma ise ka ei räägiks, mitte seepärast, et oma palet varjata (olen inimene, vigadega, ei häbene seda), aga ma arvan, et ei ole vaja asjata teisele haiget teha.

Nõus, kui südametunnistus ei piina endal. Aga kahtlused on hullem, kui see teadmine. Ja kui nii pole suutnud teha, et keegi ei tea ja pool asja on juba välja imbunud, siis on kahtlemine alati tõest piinavam. Sellisel juhul on see teise piinamine otseselt. Kui olen süütu ja keegi mind süüdistab, siis teeksin kõik, et seda süütust tõestada ja mitte lasta oma pereliikmetel nii elada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah, kui juba kahtlustad ja küsid, siis ootaks küll ausat vastust, mitte põiklemist. Aga etteruttavalt pole tarvis rääkida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
tooni

Jah, kui juba kahtlustad ja küsid, siis ootaks küll ausat vastust, mitte põiklemist. Aga etteruttavalt pole tarvis rääkida.

Teemaalgataja juba ammu mehelt selle kohta ju küsis. Siis, kui teadmise ja kahtluse sai.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah, kui juba kahtlustad ja küsid, siis ootaks küll ausat vastust, mitte põiklemist. Aga etteruttavalt pole tarvis rääkida.

sellist ühekordset eksimust ei ole vaja üldse avalikuks teha, kui asi on ainult kahtlustamises.

kummaline on see, et kui naine kahtlustab, siis mees peab tingimata ütlema, et oli küll jah nii, et petsin Sind. kas selline võimalus on täielikult välistatud, et tõepoolest ei olnudki?
kui on juba kindel teadmine, et oli selline asi ja siis tagasi aetakse, siis on väga nõme ja teise lolliks pidamine, mis mind isiklikult eriti ärritaks.
aga kahtlustamine…
veel kummalisem on see, et hingerahu saabub siis ainult sel juhul, kui mees teo omaks võtab. muidu jääb ju kahtlus edasi kummitama 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
tooni

sellist ühekordset eksimust ei ole vaja üldse avalikuks teha, kui asi on ainult kahtlustamises.

kummaline on see, et kui naine kahtlustab, siis mees peab tingimata ütlema, et oli küll jah nii, et petsin Sind. kas selline võimalus on täielikult välistatud, et tõepoolest ei olnudki?
kui on juba kindel teadmine, et oli selline asi ja siis tagasi aetakse, siis on väga nõme ja teise lolliks pidamine, mis mind isiklikult eriti ärritaks.
aga kahtlustamine…
veel kummalisem on see, et hingerahu saabub siis ainult sel juhul, kui mees teo omaks võtab. muidu jääb ju kahtlus edasi kummitama 🙂

nii arvata ja selle järgi elada, on sinu õigus. kõigil ei ole ju nii.

Please wait...
Postitas:
Kägu

sellist ühekordset eksimust ei ole vaja üldse avalikuks teha, kui asi on ainult kahtlustamises.

kummaline on see, et kui naine kahtlustab, siis mees peab tingimata ütlema, et oli küll jah nii, et petsin Sind. kas selline võimalus on täielikult välistatud, et tõepoolest ei olnudki?

kui on juba kindel teadmine, et oli selline asi ja siis tagasi aetakse, siis on väga nõme ja teise lolliks pidamine, mis mind isiklikult eriti ärritaks.

aga kahtlustamine…

veel kummalisem on see, et hingerahu saabub siis ainult sel juhul, kui mees teo omaks võtab. muidu jääb ju kahtlus edasi kummitama 🙂

nii arvata ja selle järgi elada, on sinu õigus. kõigil ei ole ju nii.

loomulikult ei ole kõigil nii. ma nagu olen kirjutanud ka, et mulle ja mind ja minule.
ega siis teemat püstitades saa loota, et kõik täpselt samamoodi tunnevad/mõtlevad 😀
aga nii mõnigi kord võib juhtuda, et lugedes teise vaatenurka, suudad ka enda oma natuke avarama pilguga vaadata, mitte ei vaata ainult ühes suunas ega jää sellesse ühte arusaama kinni. erinevad seisukohad aitavad edasi liikuda ja õigeid otsuseid teha, ükskõik siis, kas jäädes algse juurde või muutes seda kardinaalselt.
psühholoogide amet ongi muide inimesi ka teisi variante kaaluma ja asju teise nurga alt nägema panna. vähemalt nii palju, kui minul nendega on kokkupuudet olnud, olen just seda kogenud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Näitan 20 postitust - vahemik 61 kuni 80 (kokku 80 )


Esileht Pereelu ja suhted Prostid