Olen lesk juba kakskümmend aastat, seega alates 30-ndatest olen üksi.
Nii vana juba ja ikka veel ei tea, et lesknaised jagunevad kaheks: ühed ei leia/ei taha endale enam iialgi uut meest leida ja teised, kes tahavad.
Aga sinnamaani oled küll jõudnud, et on tekkinud küsimus, miks sina ei taha.
Kui 30+ naine teatab, et ta ei vaja enam meest oma ellu, siis on ta seesmiselt naisena surnud. Ta on ema ja sõbranna ja töökaaslane jne. Naine enam mitte, sest naine soovib olla koos mehega. See jällegi ei tähenda, et peaks mingi suvalise soovi avaldava alfonsi koju laskma. See tähendab üldiselt huvi meessoo vastu ja suhtele avatud olemist.
Mina ei ründa siin kedagi ega midagi, ma lihtsalt püüan teemaalgatajale vastata, nagu mina seda asja näen, et miks ta tajub oma teemas rünnakut enda vastu – sellepärast, et teemaalgataja imestab, miks kõik inimesed ei ole sellised kui tema. Et see on kohe nii imekspandav, et sellest tasub lausa teema teha.
Mina näiteks ei armasta kanda sinist värvi riideid. Ma ei tee ju teemat Perekooli, et küll ma alles imestan, miks see ja see naine on selga pannud sinise kleidi? Et jah, las ta paneb, onju, aga ikkagi – aidake mul mõista, miks ta seda teeb? Mina mõistan alati neid naisi paremini, kes ei kanna siniseid riideid, meil on kohe omavahel palju parem klapp. Jne.
See siis vastuseks teemaalgatajale. 50+ naised on erinevad nagu kõik inimesed igas vanuses ja igast soost on erinevad. Üks on aseksuaalne ja loid, tahab omaette olla, teine tahab pidutseda ja tarbida, kolmas tahab hingelist lähedust mehega, neljas tahab põnevat seksi ja katsetada mänguasju, viies tahaks üldse olla vanaema ja nunnutada lapselapsi, kuues ei taha lapselastest kuuldagi…
Kui 30+ naine teatab, et ta ei vaja enam meest oma ellu, siis on ta seesmiselt naisena surnud. Ta on ema ja sõbranna ja töökaaslane jne. Naine enam mitte, sest naine soovib olla koos mehega. See jällegi ei tähenda, et peaks mingi suvalise soovi avaldava alfonsi koju laskma. See tähendab üldiselt huvi meessoo vastu ja suhtele avatud olemist.
Võimalik. Aga siis pole seletatav asjaolu, et mehed pole mind sellise surnud naisena näinud. Nüüd muidugi on lähenemiskatsed juba harvaks jäänud, aga vanasti neid ikka oli. Tunnen endiselt rõõmu, kui mehed mulle tähelepanu osutavad, kuid see on selline platooniline rõõm. Sellega ei taha ma öelda, et mul oleks mingi austajate järjekord ukse taga, mida aeg edasi, seda vähem. Asi on selles, et ma nagu ei märka seda, ükskõik on.
Sa ei saa mitte kunagi teada, kas nad tõepoolest lähenesid sulle sinu enda pärast või vaagisid kogu komplekti. Elus hästi hakkamasaav ja mehelt materiaalset abi mitte ootav naine ei ole vist väga sage nähtus. Mitte kõik, aga päris paljud naised vist otsivad endale kiirelt uue mehe, sest kaks rahakotti peres on etem kui üks. Siinkohal kasutan sõna vist, sest tuginen ajakirjandusest ja foorumitest loetule.
Sina, teemaalgataja, oled äärmus. Samamoodi on äärmus naised, kes ei oska absoluutselt üksi olla ja peavad võimalikult kiiresti uue suhte leidma. Kahju on tegelikult mõlemast poolest. Sa küll kirjutad nüüd kindlasti, et sinust ei peaks kahju olema, sest sa oled õnnelik nii nagu sa oled. A mul on ikka kahju!
Ma pole küll päris sinu küsimuse sihtgrupp, sest mul on mees olemas, aga püüan siiski vastata, sest saan väga hästi aru, kui ka 50-aastane inimene ei taha olla üksik. Mulle meeldib hommikukohvi juurde ajalehte lugedes mõne päevasündmuse üle arutada. Mulle meeldib, kui aiatöid tehes mees mulle appi tuleb. Mitte et ei saaks üksi hakkama, vaid kahekesi on lõbusam. Mulle meeldib mehega koos koera jalutada rohkem kui üksi. Mulle meeldib, et mu mees minu eest nii hästi hoolitseb, kui ma olen haige. Mõnus on töölt koju tulla, kui keegi ootab õhtusöögiga. Mul on keegi, keda päriselt huvitavad minu mured ja rõõmud ja kes märkab, kui midagi on lahti, mõnikord varem, kui ma isegi aru saan. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis see vist ongi kõige parem asi mu elus, selline suhe.
Küllap teemaalgataja on lihtsalt frigiidne ja ongi kogu lugu. Naised, kellele meeldib seks, soovivad ka meest enda kõrvale.
Mina ei ründa siin kedagi ega midagi, ma lihtsalt püüan teemaalgatajale vastata, nagu mina seda asja näen, et miks ta tajub oma teemas rünnakut enda vastu – sellepärast, et teemaalgataja imestab, miks kõik inimesed ei ole sellised kui tema. Et see on kohe nii imekspandav, et sellest tasub lausa teema teha.
Aitäh. Hea, et sina ei ründa. Mõned küll ründasid, loe ise. Perekooli tehakse igasugu teemasid, võib selline ka olla.
Pigem tajun ma neis rünnakutes – inetu, kompleksides, nõukaaegne, kade – sellist imestust, et miks ei olda nagu teised. Imestus on lausa nii suur, et kisub halvustama. Seda õigustatum mu küsimus on. Meheotsijad pole mitte lihtsalt erinevad, vaid ka üksjagu vihased teistsuguste peale. Pean nüüd oletama, et mu “abivalmis” tuttavad on sisimas samasugused, ja kordama küsimust: miks?
Ot-ot, nõukaaja tõin mina ka mängu, aga sellega ma kohe kindlasti rünnanud kuidagi Sind vaid põhjendasin, miks minu tuttav ütles, et kui selles vanuses naine meest otsib, siis on tegemist n..unäljas naisega. Vastasin lihtsalt ühe käo küsimusele.
Minul isiklikult on täiesti ükskõik, kas selles vanuses naine otsib meest või eelistab olla üksi. Sellist suhtumist, et miks Sul meest ei ole – järelikult keegi ei taha Sind ning viinamarjad on hapud olen ma isegi seda kogenud ja mitte vähe. Kui ma ütlen, et ma ei taha kedagi, siis selline reaktsioon järgnebki. Tahad küll, mis Sa valetad! Aga ei taha ju 😀 Pole sellist meest enam kohanud, keda tahaks. Igast onu Heinod ja muu turul ringlev prügikala mulle huvi ei paku.
Siit lähen sujuvalt üle Sinu järgmise küsimuse juurde, et miks ei lasta lahti enda halvast suhtest või jookstakse ühest suhtest teise. Ühiskonna suhtumine on ju selline, et mees peab olema! Olgu ta siis ükskõik milline, aga ta peab olemas olema, sest kui ei ole, siis langed ju teiste põlu alla nagu Sa isegi siin tunda said. Hapud viinamarjad jne.
Kõik, kes julgevad erineda ühiskonna pealt peale pandud rollist tuleb ju rattale tõmmata ometi. Kindlasti on osadel selleks mehejahi ja kinnihoidmise põhjuseks ka majanduslik kindlustatus. Osadel hirm üksi jääda ja olla, osadel vajadus, et oleks keegi lähedane, kes on alati olemas. Põhjuseid on palju. Küll ei usu ma, et sellepärast keegi mehe otsimata jätab, et lapsed juba olemas ja nüüd on aeg endale elada.
Teistpidi jälle on nii, et kui 50+ vanuses meest otsida, siis võidakse Sind tembeldada mehenäljas vanamutiks. Nokk kinni – saba lahti. Ehe näide, et ilmarahva arvamuse järgi elada ei saa.
Ela nii nagu Sulle meeldib ja las teised elavad nii nagu neile meeldib. Ei ole vaja mõelda, miks keegi on juba viiendas suhtes, miks keegi meest otsib või miks keegi meest ei taha.
Ma ei saa aru, miks mind peab halvustama?
Mina jälle ei saa aru, miks peab halvustama neid naisi, kes tahavad ka “kõrges vanuses” anda kõrvale head kaaslast ja kes tunnevad puudust seksist, kui neil seda ei ole. Miks nende halvustamine on sinu meelest okei?
Küsimus läheks nüüd täitsa teistpidi, aga kas siis siinsete kägude hulgas pole mitte ühtki, kes saaks minust aru?
Ma võin sinust aru saada, ses mõttes, et minu meelest võib iga inimene elada just nii, nagu tahab, kuniks ta ei kahjusta sellega teiste inimeste huve.
Millest ma aru ei saa, on see, miks sa ise ei ilmuta teiste suhtes samasugust tolerantsi, nagu sa enda suhtes nõuad.
Meheotsijad pole mitte lihtsalt erinevad, vaid ka üksjagu vihased teistsuguste peale.
Kõik meheotsijad on sinu meelest ühesugused? Kõik on tigedad? Kuule, miks sa üldistad ja lahmid! Miks sa ise halvustad neid, kes pole nagu sina?
48a kutsumine neiuks või preiliks on naeruväärne, kuna tegu on kohe 50a saava naisega. Nii lipitsevad need LHV tüübid poes, kes arvavad, et vanade muttide neiukeseks kutsumine neid kuidagi paneb ahvatlema endaga rääkima. Kui sa oled 48a siis sa oledki proua, keskealine.
LHV- tüüpidest ei tea midagi, igasugused mehed räägivad nii. Aga kust nad mu vanust peaksid teadma? Näen hea välja, pikad blondid juuksed, vormis keha, stiilselt riides. Üle 38- eluaasta pole veel pakutud. Mees on kõvasti noorem samuti.
“Proua” tähistas vähemalt vanasti ei rohkemat ega vähemat kui abielus naist, ükskõik, kas ta oli 18-, 28- või 48-aastane. Preili tiitel näitas vallalisust, vanus polnud samuti oluline – 48-a “preili” tähendas lihtsalt vanatüdrukut.
Tänapäeval kipuvad naised jah tihti solvuma, kui neid “prouatada”. Küllap siis peetakse seda automaatselt kuidagi vanamutiks tembeldamiseks.
Aga sa ju ise vastad juba oma küsimusele (kui ridade vahelt lugeda) – armastus on see. Ka 50+ vanuses vajab inimene tähelepanu ja armastust – täpselt samamoodi nagu kahekümnendates või kolmekümnendates. See armastuse vajadus ei kao elu jooksul ära. Ma ei mõtle ainult füüsilist poolt ehk seksi (kuigi ka see on tähtis), aga just see tunne, et ollakse hoitud ja minnakse kellelegi korda. See vajadus tekib juba sündides – vastsündinud vajavad palju oma vanemate hoolt ja tähelepanu, täiskasvanuks saades ei kao see kuhugi.
Aga kahju on sellist eneseraiskamist küll näha, eriti heade tuttavate puhul, kel suhted järjest ebaõnnestuvad. Parem võiks lahti lasta. Mind huvitabki, miks nad seda ei tee.
Kuidas need naised ennast raiskavad? Minu jaoks on elus olemine justnimelt erinevad kogemused, mõnikord ka halvad, aga ikkagi ere elu ja huvitavad inimesed. Mina otsisin ka 40+ ja mul oli õnn leida, suhtes juba üle 10a. Ei kujuta ette, et oleksin vaid koos sõprade ja laste/lastelastega. Mehega suhtlemine on ju hoopis teine tasand. Nii nagu on lastega suhtlemine hoopis muu kui sõpradega suhtlemine. Mõtle, kui kunagi oleks keegi Sinult küsinud, miks need lapsed said, sõprade ja töökaaslastega on ju ka nii tore koos olla, milleks veel lapsi. Sinu küsimus on täpselt selliselt “levelilt”.
Vaevalt, et need otsivad prouad just otsida tahavad, ju nad tahavad ka suhtes OLLA, aga kõigil ei vea või siis pole veel vedanud. Nii kaua otsivad, kuni leiavad. Otsimise käik võib ju ka lõbus olla – kohtumised, reisid, kirjad. Võib-olla oleks nende elu muidu liiga tühi, vaid töö ja seebikad.
Hea seks 50+ on isemoodi boonus. Võib vabalt igal ajal sellega tegeleda, pole hirmu rasestuda. Tead juba väga hästi enda keha, mida ja kuidas mees peaks olema. Mina näiteks ei kujuta ette, et ma oleksin 20+ a tsölibaadis, vaat siin on pigem küsimus, et miks nii ollakse. Eks inimesed olegi erinevad, kes naudivad seksi ja kes “tulid mehele vastu” – ise raamatut lugedes. Need mu ämma sõnad, ei ole ise välja mõelnud.
Kas naised siis üldse seksi ei naudi ja ei igatse, et soovivad aastakümneid ilma elada?
Võid nautida küll, aga… no ütleme nii, et füüsilisel tasandil saad ise hakkama ja lihtsalt niisama võimelda ei viitsi, mehes peab muud ka olema (st ainult seksi pärast meest ei vaja). Ja seksisoovi ja -naudingu saab edukalt ka muudesse tegemistesse suunata.
Ja noh, kui on mõlemast soost sõpru, siis vajadusel leiad ikka kellegi, kellega koos midagi teha. Aga mulle meeldib üksi olla, mõnikord lausa igatsen seda, kui suhtlemist palju ette tuleb. Ei taga alati ka see abikaasa seda, et raskel hetkel on keegi ära kuulamas või toeks. Tore kui on, aga sageli ei ole.
Antud teemasse sobib ütlemine: üksi on teinekord vilets olla, aga olla üksi kahekesi (st suhtes) on tõeline piin.
Minu ema in ka 30 aastat üksi olnud.
Ütleb et ta ei tahaks enam kellegi teisega arvestada ja ennast kellegi teise järgi ümber teha ja maid jagada. Tal on esmaklassiline karjäär, sugulaste ja sõprade ringis väga armastatud. Ja ta on realist paljud ikka leiavad 40+ endale ideaalse kaaslase kellega pole vaja konarusi siluda. Üksikud mehed selles vanuses on paljud ka üsna kehvas vaimses ja füüsilises vormis ka ja üksikud mingil põhjusel.
Selleks et saada rahuldust pole vaja meest, selleks et saada vaimset lähedust pole ka vaja.
vahel kardan oma tervise pärast, sest on ilmunud hädasid, mis enam üle ei lähegi. Olen õnnetu, et pole enam füüsiliselt nii võimekas jne jne.
Nii et kõik on nagu teistelgi.
Äkki sa sellepärast eelistadki üksi olla (juba 20 aastat!), et sul on mingid füüsilised hädad ja võimekuse langus jne. Mina 50+ vanuses ei tunne mingeid hädasid ega muret oma tervise pärast, olen rõõmus ja rahulolev, tunnen ennast oma kehas suurepäraselt ja mulle väga meeldib mu suhe, meeldib seksida, oma kaaslasega ringi sõita, käia spaas trenni tegemas (võtame pika basseini korralikult ette iga kord, vahepeal saunad jne, mõnus). Eks see ole vedamise ja geenide küsimus, et kuidas ennast 50-aastaselt oma kehas tuntakse. Sa ei saa öelda, et sinu hädad ja muretsemine on ‘nagu teistelgi’, ära üldista nii hoogsalt.
Ja mulle näiteks ei tule pähegi igatseda mingeid lapselapsi, nagu sul vist on nad olemas – milleks? Mina elan oma elu oma kalli kaaslasega ja sina ela oma elu tsölibaadis oma lastelastega – milleks üldse kogu see teema? Mis sind häirib? Et teised 50+ naised ei ole vanaemad ja omavad intiimsuhet/partnerit? Või mis?
#3218401:
#3218228:
Ma ei saa aru, miks mind peab halvustama?Mina jälle ei saa aru, miks peab halvustama neid naisi, kes tahavad ka “kõrges vanuses” anda kõrvale head kaaslast ja kes tunnevad puudust seksist, kui neil seda ei ole. Miks nende halvustamine on sinu meelest okei?
Kus ma halvustasin?
Kaudselt halvustab kogu su “ma ei saa aru naistest, kes mehi otsivad” teema sinust erinevate soovidega naisi. Väga otseselt halvustad sa näiteks siin:
Meheotsijad pole mitte lihtsalt erinevad, vaid ka üksjagu vihased teistsuguste peale.
Mis sind ennast vaevab või kelle peale ja miks sina vihane oled, et midagi sellist kirjutad?
Olen nüüd vaba, suhteliselt elujõuline, käin tööl, tegelen hobide ja lastelastega, elu on huvitavat ja vajalikku pilgeni täis. Sõpru, nii nais- kui ka meessoost on piisavalt, läbikäimist rohkem kui mu introvertne loomus vahel taludagi suudab.
No vot – see viimane lause ju ütlebki, miks konkreetselt SINA oma ellu meeskaaslast pigem ei taha! Sest sa oled introvertsemat tüüpi ja nagu sa isegi ütled: suhtlemise hulk on niigi juba sinu taluvuspiiri peal.
Aga sa teed ühe vea – sa pead KÕIKI 50-tes ja vanemaid inimesi endasugusteks introvertideks.
Tegelikult ei ole kõik inimesed, ka üle 50 vanuses inimesed sinusugused introverdid, keda suhtlemine pigem koormab.
Näiteks mäletan, et kui käsin kunagi Itaalias, siis vanemaid kahekesi kõndivaid ja kudrutavaid paare nägi seal palju. No näiteks, tavaline pilt trammis: 70.-tes või isegi 80.-tes härra ja sama vana proua hoiavad torudest kinni ja seisavad puupüsti täis trammis, mõlematel korralikud mantlid üll. Proual hallid juuksed korralikult soengusse sätitud, kudrutavad elavalt ja naeratavad pidevalt teineteisele, pruunid silmad sädemeid pildumas. Ilmeselt olid sellised paarid teel välja õhtust sööma, teatrisse, kontserdile… Ei heidutanud neid nagu üldse see, et istekohti ei jätkunud ja pidid püsti seisma – nemad olid oma kahekesi välja minemise ja kudrutamise nautimisega nii ametis. Ja mina (olin 20-tes neiu siis) vaatasin, et oohoo, kus mammid-papid naudivad siin lõunas elu ja melu!
Meil siin Eestis, jah, on paljud inimesed introverdid ja seega on palju kohtab ka ka kuidagi negatiivset suhtumist SIGIMISEAST VÄLJAS inimeste paarisuhetesse – et äh, ise olete ju sigimiseast väljas, no miks on teile vaja veel sellist tüütust nagu paarisuhe?!?
Aga siiski, ka kõik eestlased ei ole nii introverdid. Ka mitte siis, kui on juba sigimiseast väljas. See ongi vastus teemaalgataja küsimusele.
Sest sa oled introvertsemat tüüpi ja nagu sa isegi ütled: suhtlemise hulk on niigi juba sinu taluvuspiiri peal.
Aga sa teed ühe vea – sa pead KÕIKI 50-tes ja vanemaid inimesi endasugusteks introvertideks.
Tegelikult ei ole kõik inimesed, ka üle 50 vanuses inimesed sinusugused introverdid, keda suhtlemine pigem koormab.
Ei tee ta seda viga vaid hoopis ühe teise vea.
Ma olen ka introvert. Perekoolis käingi sellepärast, et päris elus suhtlemine väsitab, perekoolis ei solvuta (või kui solvutakse, siis ma saan seda ignoreerida) kui ma poole jutu pealt vestlusest lahkun.
Sellegipoolest on minu jaoks väga oluline, et mul oleks kaaslane ja seda ennekõike just seksi pärast. Seks on mulle oluline. Püsikaaslasega on see enamvähem tagatud, ilma et peaks hakkama uute inimestega tutvuma. Seksi nimel kannatan kaaslase suhtlemisvajaduse ka välja, meil on mõlemal piisavalt eraldumisvõimalusi, kui vaja.
Introverdid ei ole vaikimisi erakud või aseksuaalsed.
Ma pole veel küll selles eas, aga vastan siis lahutatud naise vaatepunktist, kellel lapsed ja kodu olemas, käin tööl, õpin, mõned hobid ja sõbrad ka.
Minu edetabel on kehv suhe, üksiolemine ja esimesel kohal hea suhe. Olen avatud armastuseks, aga ei otsi meeleheitlikult. Kindlasti ei tunne ma aga, et tahaksin üksi jääda igaveseks. Ma ei taha, et oleksin koormaks oma lastele (ja tulevikus nende lastele), sest mul puudub muu võimalus armastust anda. Sageli igavesti uhkelt üksi naised just elavadki oma laste elusid aktiivselt.
Sageli igavesti uhkelt üksi naised just elavadki oma laste elusid aktiivselt.
Välja arvatud need, kel lapsi pole.
Sageli igavesti uhkelt üksi naised just elavadki oma laste elusid aktiivselt.
Välja arvatud need, kel lapsi pole.
Eks need võivad siis naabrite elusid elada.
Ma hakkasin ka mõtlema, et minu jaoks sisimas tähendab ka “proua” tegelikult solvangut. Sest olles 42, ei tunne ma end hingelt ja soovidelt sugugi teistsugusena kui 20 või 30 aastaselt. Mul on mitu täiesti kena ja nooruslikku 50 aastast sõbrannat, kes kasvatavad algkooliealisi lapsi ja ei näe bikiinides veel üldse halvad välja. Proua tähendab kusagil alateadvuses minu jaoks kedagi vana, kes enam ei seksi, ei sõida rattaga maratonil ega suusata läbi lumetormi rabasaarele. Proua olemine tundub mulle väga igav. Ega ma mitteanonüümselt ei tunnistaks, et proua olemine minu jaoks midagi halba on. Aga tegelikkuses ma nii mõtlen. Eelistan, et keegi mind 50-selt prouaks ei kutsu.
Aga miks ei taheta elu lõpuni üksi olla? 50-selt on samad põhjused, mis varem. Jagatud mured ja rõõmud omandavad teise tähenduse. Igal õhtul tahaks ikka veel kellegi puudutusi ja kellegi õla najal telekat vaadata… Päris palju on ka neid paare kes ei ole teineteisega õnnetud, kuigi perekoolist jääb ehk teine mulje.
Ma olen ka introvert. Perekoolis käingi sellepärast, et päris elus suhtlemine väsitab, perekoolis ei solvuta (või kui solvutakse, siis ma saan seda ignoreerida) kui ma poole jutu pealt vestlusest lahkun.
Sellegipoolest on minu jaoks väga oluline, et mul oleks kaaslane ja seda ennekõike just seksi pärast. Seks on mulle oluline. Püsikaaslasega on see enamvähem tagatud, ilma et peaks hakkama uute inimestega tutvuma. Seksi nimel kannatan kaaslase suhtlemisvajaduse ka välja, meil on mõlemal piisavalt eraldumisvõimalusi, kui vaja.
Introverdid ei ole vaikimisi erakud või aseksuaalsed.
Nii hea lugeda, et minusarnaseid inimesi on teisigi. Ma küll vist nii introvertne pole, aga mõtte- ja eluviisi sarnasusi on siinkirjutajaga palju. Kohe ühtekuuluvustunne tekkis. Aitäh sulle!
