Teema: Prouad 50+

#3219018:

#3218875:

Ma hakkasin ka mõtlema, et minu jaoks sisimas tähendab ka “proua” tegelikult solvangut. Sest olles 42, ei tunne ma end hingelt ja soovidelt sugugi teistsugusena kui 20 või 30 aastaselt. Mul on mitu täiesti kena ja nooruslikku 50 aastast sõbrannat, kes kasvatavad algkooliealisi lapsi ja ei näe bikiinides veel üldse halvad välja. Proua tähendab kusagil alateadvuses minu jaoks kedagi vana, kes enam ei seksi, ei sõida rattaga maratonil ega suusata läbi lumetormi rabasaarele. Proua olemine tundub mulle väga igav. Ega ma mitteanonüümselt ei tunnistaks, et proua olemine minu jaoks midagi halba on. Aga tegelikkuses ma nii mõtlen. Eelistan, et keegi mind 50-selt prouaks ei kutsu.

Mina olen 32 ja solvun kui mind neiuks ja preiliks ja tütarlapseks kutsutakse.

Mida pekki, ma olen täiskasvanud naine, ema, abielus, oman juhilubasid, kinnisvara, firmat. Ja siis tuleb mingi minust noorem ostukeskuse müügimees mind infantiilselt tütarlapseks kutsuma.

Minu jaoks on see pisendav ja seksitlik väljend. Ei kujutaks ette et mu abikaasat ostukeskuse keegi 20aastane poisslapseks või noormeheks kutsuks.

Mulle meeldiks küll kui mu meest noormeheks keegi kutsuks. Ja samas mind tütarlapseks. Oleme mõlemad 50+. Meil ka juhiload ja kinnisvara. Saaks kohe naerda, mis sa vihastad nii pisiasja peale. Kutsun oma meest ka tihti noormeheks.

#3218205:

#3217994:

Prouad ???? ????

Ok, ma veel 48, aga tunnen ennast ikka paarikümbisena. Mingist prouast on ikka asi väga kaugel.

48a kutsumine neiuks või preiliks on naeruväärne, kuna tegu on kohe 50a saava naisega. Nii lipitsevad need LHV tüübid poes, kes arvavad, et vanade muttide neiukeseks kutsumine neid kuidagi paneb ahvatlema endaga rääkima. Kui sa oled 48a siis sa oledki proua, keskealine.

Proua tähendab abielus olevat naist. Nii 18 kui ka 48 võib olla nii proua kui ka preili, kuigi need mõlemad väljendid on vananenud ja pigem näitab see kasutaja vanust. Ei tea küll, et 20ndates naised üksteise kohta “preili” ütleksid ja 50aastaste kohta “proua”. Küll aga ütleb 80aastane “preili” ja “proua”. Seepärast LHV tüübid neid sõnu kasutavadki, et need on vanainimeste sõnad. Noor inimene peaks seda imelikuks, kui 27aastane mees teda preiliks kutsuks.

#3217969:

Öelge palun, prouad 50+, kes otsivad meest, käivad kohtingutel ja tahavad kangesti suhteid luua – mis teid selleks ajendab?

Ma küsin täiesti südamest, ei ole mingit iroonilist nokkimissoovi. Eriti huvitab mind nende naiste vajadus, kel on juba kunagi abielu või mitu selja taga, lapsed suured, lapselapsedki olemas. Kui olete üksi jäänud, miks ihkate elukaaslast?

Minu ja nii mõnegi teise naise näitel ei suuda ma sellest aru saada. Olen lesk juba kakskümmend aastat, seega alates 30-ndatest olen üksi. Pole iialgi vajadust tundnud endale kedagi kõrvale otsida. Isegi mitte mingit “seksisõpra”. Olen nüüd vaba, suhteliselt elujõuline, käin tööl, tegelen hobide ja lastelastega, elu on huvitavat ja vajalikku pilgeni täis. Sõpru, nii nais- kui ka meessoost on piisavalt, läbikäimist rohkem kui mu introvertne loomus vahel taludagi suudab. Mõistan, et kui mul oleks suur vajadus mehe järgi, küllap ma siis sellegi ellu mahutaksin, sest inimene mahutab alati ära selle, mida väga ihkab. Aga ma ei ihka, ei tunne end üksildasena, kuigi olen palju üksi. Ei tunne armastuse puudust, eriti mitte erootilise armastuse puudust. Ja nii on see tõesti juba alates 30ndatest eluaastatest.

Küll oli mul 40ndate algupoole üks suur armumine – seda meest oleksin küll tahtnud. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja ja kui ma sellest üle sain, olen jälle rõõmsalt üksi. Tagantjärele saan aru, et mul vedas. Minust lihtsalt pole ei armukest ega kodukana, ei vaja seda. See oli armumine, mitte vajadus mehe kui sellise järgi. Ma armastasin tegelikult väga oma kadunud meest. Minu emadus ja naiselikkus on rahuldatud, nii öelda missioon täidetud. Mõistan hädapärast neid, kel nii pole, kes pole kunagi armastust tundnud, lapsi kasvatanud ja pereelu elanu – nemad võivad uskuda, et on millestki ilma jäänud. Aga minusugused?

Siit mu küsimus ongi, et kui pole konkreetset armastust silmapiiril, mis ajendab teid otsima lihtsalt mõnda meest? Kas see on vajadus tunda end ihaldatuna või vajadus tõestada endale või teistele, et olete veel vastassoo poolt hinnatud, vajadus elada sooja pereelu ja kellegi eest hoolitseda või veel midagi? Mis on see saladus, mida mina ei tea?

Ma ise pole nii vana, aga olen mõelnud, et kui suhet tahaks, siis kindlasti mitte enne 50ndaid, enne on elus palju muud teha. 20-30ndates ei taha veel paikseks jäädagi. Reisiks ringi, tegeleks ettevõtlusega, õpiks vms. 40ndates võib-olla elaks pikemalt erinevates kohtades, teeks karjääri, õpiks uue eriala. Lapsi ei taha, seega pole vanus mu jaoks küsimus. Vaevalt, et siis ka paaniliselt otsima hakkaksin, ma ei ole ju enam teismeline, kellele on suhe eluoluline ja uus ning huvitav. Selliseid armumisi ka enam pole, et see üks ja ainus inimene muudab kõik.

Mina olen 40+. Elus olnud ainult üks tõsisem suhe, kestis 3 aastat. Lapsi ei ole. Seega olen peaaegu terve elu üksinda olnud. Meest ei otsi, kohtingutel ei käi ja nui neljaks suhteid luua ei soovi. Aga isegi mina saan aru, et toreda inimesega ongi lihtsalt tore koos olla, oma elu rõõme ja muresid jagada, midagi lõbusat ette võtta. Kõike seda saan ka üksinda teha, aga lähedased inimesed annavad elule lihtsalt vürtsi juurde.

#3219050:

#3219018:

Mina olen 32 ja solvun kui mind neiuks ja preiliks ja tütarlapseks kutsutakse.

Mida pekki, ma olen täiskasvanud naine, ema, abielus, oman juhilubasid, kinnisvara, firmat. Ja siis tuleb mingi minust noorem ostukeskuse müügimees mind infantiilselt tütarlapseks kutsuma.

Minu jaoks on see pisendav ja seksitlik väljend. Ei kujutaks ette et mu abikaasat ostukeskuse keegi 20aastane poisslapseks või noormeheks kutsuks.

Tegele oma enesehinnanguga.

LHV-jopskid ongi nõmedad. Kudas kenad mehed sind kutsuvad? Proua? No sellise suhtumisega saavad varsti muti peale üle minna.

Mul on mees sinuvanune ja ikka kutsutakse noormeheks.

Asi on elementaarses viisakuses.
‘Hei neiu’ öeldakse kui kõrtsis külge lüüa.
Kui mina räägin kliendi või potentsiaalse kliendiga siis nad saadaks mu pikalt kui ütleksin kellelegi neiu või noormees.
Kui tõesti peab tingimata kasutama mingit soopõhist kirjeldissõna siis härra ja proua on tõesti viisakamad. Aga tegelikult neid ei ole mitte millekski vaja.

#3219063:

Ma ise pole nii vana, aga olen mõelnud, et kui suhet tahaks, siis kindlasti mitte enne 50ndaid, enne on elus palju muud teha. 20-30ndates ei taha veel paikseks jäädagi. Reisiks ringi, tegeleks ettevõtlusega, õpiks vms.

Ma ei saa aru kuidas seda kõike mees takistaks?

#3219169:

Ma saan aru, et sa oled selline viiekümnele lähenev meeleheitel mutt, kes kannab blonde pikki juukseid (sinu enda sõnad) ja eitab igal nurgal oma vanust. Ainus eesmärk on “kuidas noored mehed sind kutsuvad” ja selle tõestuseks omab verinoort armukest. Tagant nagu gümnaasium, eest nagu muuseum – oled ilmselt see naisterahvas.
Anna andeks aga ükskõik palju sa seda eitad, sa oled kohe 50, näed välja ka nagu 50 ja igasugused meeleheitlikud katsed välja näha nagu 20 (nt kanda pikki blonde juukseid – jakk), mõjuvad sellises vanuses naisele naeruväärsena.

Hmm…

No mis teha, eks jah, “prouatamine” võib tunduda kuidagi liiga saksik, eestikeelseid ja vähem saksikumaid väljendeid “mehenaine” või “emand” me enam eriti ei kasuta, pidades neid arhailiseks. Ainsana ongi tavakäibesse jäänud “neiu” – aga no kui lastetus kooselus elav naine veel kuidagi hädapärast “neiu” alla mahub, siis pereelu elav (laps või mees + laps kodus) naine nüüd kindlasti “neiu” alla ei käi, olgu või tõesti 18a vana.

Mis aga juustesse puutub, siis mina ei anna lubadust, et ma blondid pikad juuksed kindlasti maha lõigata lasen. Ma mingipärast arvan,et meie põlvkonnas on palju neid, kes oma juukseid lühikeseks ei lõikagi – nii et pikad ja poolpikad juuksed vanema inimese peas võivad saada tavalisuseks kah.

Nõukaaegne kasvatus ja sellest tekkinud valehäbi on selle asja põhjus. Teki all, pimedas, punastades ja öössärgisaba natukene kergitates…

Ega see muutus suhtumises toimus läänemaailmas ka alles kuuekümnendatel vast, meile jõudis see osaliselt. Seksuaalkasvatus seitsme- kaheksakümnendatel seisnes peamiselt hirmutamises – hirmutamises suguhaiguste, raseduse, alusetu vägistamissüüdistuse ees. Ajakirjanduse põhjal tundub, et ega see siiani päriselt muutunud ei ole.

Ja ei maksa unustada, et pm pool maailma elab siiani… ütleme mittevabameelse suhtumisega seksuaalellu. Islamimaailm nt.

#3218029:

#3218001:

Olen 53 ja enda arust ma veel nii vana proua ei ole, et päris üksinda olla tahaksin ja mehed mind enam ei huvita.

Ja mina olin nii “vana proua” juba 35-selt. ????

See on ikka väga ebatavaline (nimeta siis üle 50-seid prouadeks kui soovid aga 35 on ju noor naine veel ja sinul lõppes huvi meeste vastu juba siis?)
Võimalik, et kurbus armastuse kaotamisest ja aseksuaalsus kombinatsioonis introvertse loomusega tingib selle teemaalgatuse arusaamatuse.
Aga see on ikka pigem erand kui reegel, et inimene soovibki üksi olla ja mitte ainult kooselu mõttes, vaid vastassugupool (või siis, romantiline suhe sama sugupoolega if you will) põhimõtteliselt ei huvita.

#3218025:

No siin on nüüd õige kummalisi vastuseid tulnud.

#3217994:

Prouad ???? ????

Ok, ma veel 48, aga tunnen ennast ikka paarikümbisena. Mingist prouast on ikka asi väga kaugel.

Kas “proua” on kuidagi solvav sõna ja kas vanus on mingi häbiasi? Sellest küljest ma pole osanud küll asja näha. Vabandust, aga see ajab mind natuke naerma. Ei tahaks küll mingit jagelust üles tõmmata, aga proua-sõna paaniliselt kartmine viitaks nagu kergele infantiilsusele.

Minu jaoks on sõna proua heidutav. Kohe tuleb silme ette pearäti või kübaraga mammi, kes heal juhul käib käsitööringis või sõbranjega Kadrioru pargis jalutamas, kes ei paneks iial jalga ei rulluisuke ega ei läheks randa võrkpalli mängima. 50+ on ilus vanus, kuid kindlasti mitte igaüks ei taha prouaks muutuda.

Mina olen 46-aastane, 25 aastat olen olnud abielus endast umbes 10 aastat vanema mehega.

Ja nüüd, viimastel aastatel, olen hakanud endale väikese hirmuga teadvustama, et minu mees on jõudnud sellesse ohtlikusse ikka, kus ma põhimõtteliselt võin ühel päeval täiesti ootamatult üksinda jääda.
Hirmus on sellele mõelda.

Lapsed on suured, kodust läinud, oleme mehega kahekesi ja väga rahul teineteise seltskonnas.
Korrastame vabal ajal oma maakodu ja kindlustame nö. ühist vanaduspõlve. Teeme plaane, kuidas pensionieas hakkama saada ja mida peaks veel enne seda ära tegema, kui enam jõud ja tervis ei luba.
Seksi on väga vähe, aga see ei häiri meid kumbagi. Meile lihtsalt meeldib olla teineteise kõrval ja teha koos igapäevatoimetusi, lugeda kõrvuti diivanil raamatuid ja tegeleda täiesti tavaliste igavate asjadega. Ka siis naudime me teineteise seltskonda, kui me mõnikord omavahel päev otsa sõnagi ei vaheta ja peamiseks suhtlusviisiks on lihtsalt naeratused teineteisele stiilis “ma märkan sind” ja “näe, sina ka siin” vms.

Ma ei taha mõeldagi, et ma peaksin vanaduspõlves üksinda olema ja ilma temata seda tulevikku elama, mis me oleme koos endile planeerinud.

Aga kas suvaline võõras mees täidaks siis selle tühja koha?
Ma ei tea, ilmselt mitte.
Aga tõenäoliselt leevendaks üksindust küll. Mitte seksi või raha või lobisemise mõttes, ei. Aga lihtsalt et teine hing on kõrval. Ja kindlasti annaks kindlustunde, et vanaduspõlves on keegi, kes vähemalt kiirabi kutsuks, kui kuskil metsatalus peaks insuldi saama vms.

Aga eks see üksinduse kartus on ilmselt ka rohkem neil, kellel väga pikajaline abielu selja taga. Kui suurem osa elust ongi üksi elatud, siis ilmselt ei tunne teise hingelise järele vajadust.

#3217969:

Öelge palun, prouad 50+, kes otsivad meest, käivad kohtingutel ja tahavad kangesti suhteid luua – mis teid selleks ajendab?

Ma küsin täiesti südamest, ei ole mingit iroonilist nokkimissoovi. Eriti huvitab mind nende naiste vajadus, kel on juba kunagi abielu või mitu selja taga, lapsed suured, lapselapsedki olemas. Kui olete üksi jäänud, miks ihkate elukaaslast?

Minu ja nii mõnegi teise naise näitel ei suuda ma sellest aru saada. Olen lesk juba kakskümmend aastat, seega alates 30-ndatest olen üksi. Pole iialgi vajadust tundnud endale kedagi kõrvale otsida. Isegi mitte mingit “seksisõpra”. Olen nüüd vaba, suhteliselt elujõuline, käin tööl, tegelen hobide ja lastelastega, elu on huvitavat ja vajalikku pilgeni täis. Sõpru, nii nais- kui ka meessoost on piisavalt, läbikäimist rohkem kui mu introvertne loomus vahel taludagi suudab. Mõistan, et kui mul oleks suur vajadus mehe järgi, küllap ma siis sellegi ellu mahutaksin, sest inimene mahutab alati ära selle, mida väga ihkab. Aga ma ei ihka, ei tunne end üksildasena, kuigi olen palju üksi. Ei tunne armastuse puudust, eriti mitte erootilise armastuse puudust. Ja nii on see tõesti juba alates 30ndatest eluaastatest.

Küll oli mul 40ndate algupoole üks suur armumine – seda meest oleksin küll tahtnud. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja ja kui ma sellest üle sain, olen jälle rõõmsalt üksi. Tagantjärele saan aru, et mul vedas. Minust lihtsalt pole ei armukest ega kodukana, ei vaja seda. See oli armumine, mitte vajadus mehe kui sellise järgi. Ma armastasin tegelikult väga oma kadunud meest. Minu emadus ja naiselikkus on rahuldatud, nii öelda missioon täidetud. Mõistan hädapärast neid, kel nii pole, kes pole kunagi armastust tundnud, lapsi kasvatanud ja pereelu elanu – nemad võivad uskuda, et on millestki ilma jäänud. Aga minusugused?

Siit mu küsimus ongi, et kui pole konkreetset armastust silmapiiril, mis ajendab teid otsima lihtsalt mõnda meest? Kas see on vajadus tunda end ihaldatuna või vajadus tõestada endale või teistele, et olete veel vastassoo poolt hinnatud, vajadus elada sooja pereelu ja kellegi eest hoolitseda või veel midagi? Mis on see saladus, mida mina ei tea?

Kolmekümnendatest üksi? Kas sa siis näiteks lihtsalt seksida ei soovi? Mina soovin. Ma pole muidugi 50 ka veel, aga ma siiralt ei kujuta ette et kolmekümnendatest alates tsölibaadis elan.

#3219638:

Kolmekümnendatest üksi? Kas sa siis näiteks lihtsalt seksida ei soovi? Mina soovin. Ma pole muidugi 50 ka veel, aga ma siiralt ei kujuta ette et kolmekümnendatest alates tsölibaadis elan.

Olen selle üle palju juurelnud. Naise elus on nagu kaks pöördelist hetke, kui ta võib teha otsuse tsölibaadi kasuks: kui soovitud lapsed on käes ja kui fertiilne iga on läbi. Miks minna looduse vastu, ainult selleks, et oma “vanamehele” seda rõõmu pakkuda? Kasutada järglaste saamiseks loodud funktsiooni lihtsalt hetkelise mõnu tarbeks? On ju jabur?

Tõsi, pole ka ise sellest patust puhas, ent tunnen end kuidagi tõstetuna, kui olen suutnud puhtaks jääda 2, siis 3, siis 4, siis 5 nädalat…et olen suutnud nagu end kontrolli alla saada…ent siis ikka midagi nagu juhtub ja jälle olen patustanud.

Oot, mismõttes puhtaks jääda? Seks on patt, hetkeline mõnu ja lihtsalt vanamehele rõõmu pakkumine? Okei…eks jah ole neid naisi(ja ka mehi), kes seda lugedes isegi nõusolevalt kaasa noogutavad ja mulle meenub, et siingi on olnud teemasid, kus väidetavalt pidavat seksimisest hoidumine olema mingi kõrgema leveli tunnus ja seksi tahavad vaid madala IQga inimesed, kuid siiski….ahh, krt, ma ei viitsi sel teemal jaurata, las olla…igatahes on “vanamoore”, kellele tema vanamees peab seda rõõmu pakkuma…

#3219638:

Olen selle üle palju juurelnud. Naise elus on nagu kaks pöördelist hetke, kui ta võib teha otsuse tsölibaadi kasuks: kui soovitud lapsed on käes ja kui fertiilne iga on läbi. Miks minna looduse vastu, ainult selleks, et oma “vanamehele” seda rõõmu pakkuda? Kasutada järglaste saamiseks loodud funktsiooni lihtsalt hetkelise mõnu tarbeks? On ju jabur?

Tõsi, pole ka ise sellest patust puhas, ent tunnen end kuidagi tõstetuna, kui olen suutnud puhtaks jääda 2, siis 3, siis 4, siis 5 nädalat…et olen suutnud nagu end kontrolli alla saada…ent siis ikka midagi nagu juhtub ja jälle olen patustanud.

Seepärast ma perekoolis käingi, et päriselus ma selliseid inimesi ei kohta. Nagu teises dimensioonis elaksin.

#3218441:

“Proua” tähistas vähemalt vanasti ei rohkemat ega vähemat kui abielus naist, ükskõik, kas ta oli 18-, 28- või 48-aastane. Preili tiitel näitas vallalisust, vanus polnud samuti oluline – 48-a “preili” tähendas lihtsalt vanatüdrukut.

Tänapäeval kipuvad naised jah tihti solvuma, kui neid “prouatada”. Küllap siis peetakse seda automaatselt kuidagi vanamutiks tembeldamiseks.

Ei, neile ei meeldi, et automaatselt eeldatakse, et nad mõnele mehele kuuluvad. Just mehele kuulumist “proua” tiitel vanasti tähendas. Naise puhul tehti vahet, et kas ta on saadaval või juba abielus ehk siis “preili” või “proua”, aga mees oli alati “härra”, nii 5aastaselt kui ka hõbepulmade ajal 50selt. Tihtipeale esitleti naist kui mehe prouat, näiteks proua Tamme või lausa proua Jaan Tamme. Tänapäeval ei peaks kellegi asi olema, kas naine on abielus või mitte ning mehele kuulumise kaudu teda kui inimest ei defineerita ja viide sellele võib küll solvanguna tunduda.