Esileht Pereelu ja suhted Prouad 50+

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 128 )

Teema: Prouad 50+

Postitas:
Kägu

Ma hakkasin ka mõtlema, et minu jaoks sisimas tähendab ka “proua” tegelikult solvangut. Sest olles 42, ei tunne ma end hingelt ja soovidelt sugugi teistsugusena kui 20 või 30 aastaselt. Mul on mitu täiesti kena ja nooruslikku 50 aastast sõbrannat, kes kasvatavad algkooliealisi lapsi ja ei näe bikiinides veel üldse halvad välja. Proua tähendab kusagil alateadvuses minu jaoks kedagi vana, kes enam ei seksi, ei sõida rattaga maratonil ega suusata läbi lumetormi rabasaarele. Proua olemine tundub mulle väga igav. Ega ma mitteanonüümselt ei tunnistaks, et proua olemine minu jaoks midagi halba on. Aga tegelikkuses ma nii mõtlen. Eelistan, et keegi mind 50-selt prouaks ei kutsu.

Aga miks ei taheta elu lõpuni üksi olla? 50-selt on samad põhjused, mis varem. Jagatud mured ja rõõmud omandavad teise tähenduse. Igal õhtul tahaks ikka veel kellegi puudutusi ja kellegi õla najal telekat vaadata… Päris palju on ka neid paare kes ei ole teineteisega õnnetud, kuigi perekoolist jääb ehk teine mulje.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No vot – see viimane lause ju ütlebki, miks konkreetselt SINA oma ellu meeskaaslast pigem ei taha! Sest sa oled introvertsemat tüüpi ja nagu sa isegi ütled: suhtlemise hulk on niigi juba sinu taluvuspiiri peal.
Aga sa teed ühe vea – sa pead KÕIKI 50-tes ja vanemaid inimesi endasugusteks introvertideks.
Tegelikult ei ole kõik inimesed, ka üle 50 vanuses inimesed sinusugused introverdid, keda suhtlemine pigem koormab

See on päris asjalik selgitus. Kui ainult elu, va vimkameister, ise sellele vastu ei vaidleks. Nimetasin üht head omavanust tuttavat, kes on meeste suhtes samasugune kui mina, ise väga kena välja nähes. Tema mingil juhul introvert ei ole, suhtleb nii et mul hakkab pea ringi käima. Majutab oma kodus pidevalt külalisi ja igal koosviibimisel on kohal, kust mina igasuguste ettekäänetega kõrvale hiilida püüan 🙂 Tegutseb vabatahtlikuna mitmel rindel ja hoiab lapselapsi. Aga meeste suhtes külm nagu kala. Just temaga me mõistamegi teineteist kõige paremini, sest eriti tema puhul imestatakse intensiivselt, miks küll selline kaunitar meest “ei leia”.
Temal on küll seljataga mitteõnnelik abielu, kuid see on jäänud juba kaugele minevikku, just nagu minugi abielu. Ta ütleb, et ei välista head suhet, kui just peaks kuskilt taevast sülle sadama – just nagu minagi. Aga vähimatki liigutust selle suunas ise ei tee.
Nii et ka see põhjus pole lõpuni õige.

Ärge saage minust niimoodi aru, nagu ma nõuaksin seletust, miks mina ei taha. Lihtsalt pakkusin teema arutluseks, sest huvitas, kuidas tunnevad need, kes väga tahavad. Sain ju ilusaid vastuseid ka, ja osad käod on heatahtlikud. Jätkuvalt tänan neid.

Kommentaare nagu “elad intensiivselt oma laste elu” ja “tervisehädad ei lase elust rõõmu tunda, minul küll nii ei ole” ei pea vajalikuks enam kommenteeridagi. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
rosinakypsis

Ma olen ka introvert. Perekoolis käingi sellepärast, et päris elus suhtlemine väsitab, perekoolis ei solvuta (või kui solvutakse, siis ma saan seda ignoreerida) kui ma poole jutu pealt vestlusest lahkun.
Sellegipoolest on minu jaoks väga oluline, et mul oleks kaaslane ja seda ennekõike just seksi pärast. Seks on mulle oluline. Püsikaaslasega on see enamvähem tagatud, ilma et peaks hakkama uute inimestega tutvuma. Seksi nimel kannatan kaaslase suhtlemisvajaduse ka välja, meil on mõlemal piisavalt eraldumisvõimalusi, kui vaja.
Introverdid ei ole vaikimisi erakud või aseksuaalsed.

Nii hea lugeda, et minusarnaseid inimesi on teisigi. Ma küll vist nii introvertne pole, aga mõtte- ja eluviisi sarnasusi on siinkirjutajaga palju. Kohe ühtekuuluvustunne tekkis. Aitäh sulle!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma hakkasin ka mõtlema, et minu jaoks sisimas tähendab ka “proua” tegelikult solvangut. Sest olles 42, ei tunne ma end hingelt ja soovidelt sugugi teistsugusena kui 20 või 30 aastaselt. Mul on mitu täiesti kena ja nooruslikku 50 aastast sõbrannat, kes kasvatavad algkooliealisi lapsi ja ei näe bikiinides veel üldse halvad välja. Proua tähendab kusagil alateadvuses minu jaoks kedagi vana, kes enam ei seksi, ei sõida rattaga maratonil ega suusata läbi lumetormi rabasaarele. Proua olemine tundub mulle väga igav. Ega ma mitteanonüümselt ei tunnistaks, et proua olemine minu jaoks midagi halba on. Aga tegelikkuses ma nii mõtlen. Eelistan, et keegi mind 50-selt prouaks ei kutsu.

Mina olen 32 ja solvun kui mind neiuks ja preiliks ja tütarlapseks kutsutakse.
Mida pekki, ma olen täiskasvanud naine, ema, abielus, oman juhilubasid, kinnisvara, firmat. Ja siis tuleb mingi minust noorem ostukeskuse müügimees mind infantiilselt tütarlapseks kutsuma.
Minu jaoks on see pisendav ja seksitlik väljend. Ei kujutaks ette et mu abikaasat ostukeskuse keegi 20aastane poisslapseks või noormeheks kutsuks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma hakkasin ka mõtlema, et minu jaoks sisimas tähendab ka “proua” tegelikult solvangut. Sest olles 42, ei tunne ma end hingelt ja soovidelt sugugi teistsugusena kui 20 või 30 aastaselt. Mul on mitu täiesti kena ja nooruslikku 50 aastast sõbrannat, kes kasvatavad algkooliealisi lapsi ja ei näe bikiinides veel üldse halvad välja. Proua tähendab kusagil alateadvuses minu jaoks kedagi vana, kes enam ei seksi, ei sõida rattaga maratonil ega suusata läbi lumetormi rabasaarele. Proua olemine tundub mulle väga igav. Ega ma mitteanonüümselt ei tunnistaks, et proua olemine minu jaoks midagi halba on. Aga tegelikkuses ma nii mõtlen. Eelistan, et keegi mind 50-selt prouaks ei kutsu.

Mina olen 32 ja solvun kui mind neiuks ja preiliks ja tütarlapseks kutsutakse.

Mida pekki, ma olen täiskasvanud naine, ema, abielus, oman juhilubasid, kinnisvara, firmat. Ja siis tuleb mingi minust noorem ostukeskuse müügimees mind infantiilselt tütarlapseks kutsuma.

Minu jaoks on see pisendav ja seksitlik väljend. Ei kujutaks ette et mu abikaasat ostukeskuse keegi 20aastane poisslapseks või noormeheks kutsuks.

Mulle meeldiks küll kui mu meest noormeheks keegi kutsuks. Ja samas mind tütarlapseks. Oleme mõlemad 50+. Meil ka juhiload ja kinnisvara. Saaks kohe naerda, mis sa vihastad nii pisiasja peale. Kutsun oma meest ka tihti noormeheks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen 32 ja solvun kui mind neiuks ja preiliks ja tütarlapseks kutsutakse.
Mida pekki, ma olen täiskasvanud naine, ema, abielus, oman juhilubasid, kinnisvara, firmat. Ja siis tuleb mingi minust noorem ostukeskuse müügimees mind infantiilselt tütarlapseks kutsuma.
Minu jaoks on see pisendav ja seksitlik väljend. Ei kujutaks ette et mu abikaasat ostukeskuse keegi 20aastane poisslapseks või noormeheks kutsuks.

Tegele oma enesehinnanguga.
LHV-jopskid ongi nõmedad. Kudas kenad mehed sind kutsuvad? Proua? No sellise suhtumisega saavad varsti muti peale üle minna.
Mul on mees sinuvanune ja ikka kutsutakse noormeheks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Prouad 😀 😀

Ok, ma veel 48, aga tunnen ennast ikka paarikümbisena. Mingist prouast on ikka asi väga kaugel.

48a kutsumine neiuks või preiliks on naeruväärne, kuna tegu on kohe 50a saava naisega. Nii lipitsevad need LHV tüübid poes, kes arvavad, et vanade muttide neiukeseks kutsumine neid kuidagi paneb ahvatlema endaga rääkima. Kui sa oled 48a siis sa oledki proua, keskealine.

Proua tähendab abielus olevat naist. Nii 18 kui ka 48 võib olla nii proua kui ka preili, kuigi need mõlemad väljendid on vananenud ja pigem näitab see kasutaja vanust. Ei tea küll, et 20ndates naised üksteise kohta “preili” ütleksid ja 50aastaste kohta “proua”. Küll aga ütleb 80aastane “preili” ja “proua”. Seepärast LHV tüübid neid sõnu kasutavadki, et need on vanainimeste sõnad. Noor inimene peaks seda imelikuks, kui 27aastane mees teda preiliks kutsuks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Öelge palun, prouad 50+, kes otsivad meest, käivad kohtingutel ja tahavad kangesti suhteid luua – mis teid selleks ajendab?

Prouasid ehk abielus naisi ajendab kohtingutel käima kindlasti see, et suhe mehega pole enam endine ja petmine pole suur asi. Mõnel mees ka petab. Mõni on kullakaevaja ning peab mitut meest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Öelge palun, prouad 50+, kes otsivad meest, käivad kohtingutel ja tahavad kangesti suhteid luua – mis teid selleks ajendab?

Ma küsin täiesti südamest, ei ole mingit iroonilist nokkimissoovi. Eriti huvitab mind nende naiste vajadus, kel on juba kunagi abielu või mitu selja taga, lapsed suured, lapselapsedki olemas. Kui olete üksi jäänud, miks ihkate elukaaslast?

Minu ja nii mõnegi teise naise näitel ei suuda ma sellest aru saada. Olen lesk juba kakskümmend aastat, seega alates 30-ndatest olen üksi. Pole iialgi vajadust tundnud endale kedagi kõrvale otsida. Isegi mitte mingit “seksisõpra”. Olen nüüd vaba, suhteliselt elujõuline, käin tööl, tegelen hobide ja lastelastega, elu on huvitavat ja vajalikku pilgeni täis. Sõpru, nii nais- kui ka meessoost on piisavalt, läbikäimist rohkem kui mu introvertne loomus vahel taludagi suudab. Mõistan, et kui mul oleks suur vajadus mehe järgi, küllap ma siis sellegi ellu mahutaksin, sest inimene mahutab alati ära selle, mida väga ihkab. Aga ma ei ihka, ei tunne end üksildasena, kuigi olen palju üksi. Ei tunne armastuse puudust, eriti mitte erootilise armastuse puudust. Ja nii on see tõesti juba alates 30ndatest eluaastatest.

Küll oli mul 40ndate algupoole üks suur armumine – seda meest oleksin küll tahtnud. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja ja kui ma sellest üle sain, olen jälle rõõmsalt üksi. Tagantjärele saan aru, et mul vedas. Minust lihtsalt pole ei armukest ega kodukana, ei vaja seda. See oli armumine, mitte vajadus mehe kui sellise järgi. Ma armastasin tegelikult väga oma kadunud meest. Minu emadus ja naiselikkus on rahuldatud, nii öelda missioon täidetud. Mõistan hädapärast neid, kel nii pole, kes pole kunagi armastust tundnud, lapsi kasvatanud ja pereelu elanu – nemad võivad uskuda, et on millestki ilma jäänud. Aga minusugused?

Siit mu küsimus ongi, et kui pole konkreetset armastust silmapiiril, mis ajendab teid otsima lihtsalt mõnda meest? Kas see on vajadus tunda end ihaldatuna või vajadus tõestada endale või teistele, et olete veel vastassoo poolt hinnatud, vajadus elada sooja pereelu ja kellegi eest hoolitseda või veel midagi? Mis on see saladus, mida mina ei tea?

Ma ise pole nii vana, aga olen mõelnud, et kui suhet tahaks, siis kindlasti mitte enne 50ndaid, enne on elus palju muud teha. 20-30ndates ei taha veel paikseks jäädagi. Reisiks ringi, tegeleks ettevõtlusega, õpiks vms. 40ndates võib-olla elaks pikemalt erinevates kohtades, teeks karjääri, õpiks uue eriala. Lapsi ei taha, seega pole vanus mu jaoks küsimus. Vaevalt, et siis ka paaniliselt otsima hakkaksin, ma ei ole ju enam teismeline, kellele on suhe eluoluline ja uus ning huvitav. Selliseid armumisi ka enam pole, et see üks ja ainus inimene muudab kõik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei, lihtsalt ei ole keegi kunagi nii kutsunud. Preiliks, neiuks, daamiks küll.

No nii, Lp neiud 50+…
Proua ongi ju õige tiitel neile, kel on olnud suhe, aga on üksikuks jäänud (oled lahutatud või lesk, proua oled elu lõpuni). Kuigi, kui mulle 19-aastaselt “Proua X” öeldi, siis ma ka ehmatasin, et mismõttes, proua X on mu ämm! Ise olin aasta aega juba abielus, seega proua mis proua…
Kes on tõepoolest selleks ajaks veel preilid ja neiud, nende meeleheitest saan aru. Aga ausalt, praeguseks 20-+ aastat abielus olnuna ei oleks mul üksi elamise vastu mitte midagi (kuigi selleks lahutama ega mehe surma soovima ei hakka ammugi, kuid igatsen üksi olemist).

Mõni inimene ei taha ega oska üksi olla, lihtsalt ei saa.
Mõni inimene igatseb head suhet, sest kahekesi õnnelikult koos olla on veel parem kui üksinda õnnelik olla.
Mõni inimene vajab kasvõi majanduslikku tuge, et kellegiga majakulusid jagada või kes aitaks elamist hooldada.
Ja mõni ongi otse öeldes n*kunäljas ja otsib sellepärast mees, mis on ju ka täiesti legitiimne ja tõsiseltvõetav põhjus! 🙂
Misiganes põhjuste komplekt igaühel on, ju see on siis nende jaoks küllaldane põhjus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen 40+. Elus olnud ainult üks tõsisem suhe, kestis 3 aastat. Lapsi ei ole. Seega olen peaaegu terve elu üksinda olnud. Meest ei otsi, kohtingutel ei käi ja nui neljaks suhteid luua ei soovi. Aga isegi mina saan aru, et toreda inimesega ongi lihtsalt tore koos olla, oma elu rõõme ja muresid jagada, midagi lõbusat ette võtta. Kõike seda saan ka üksinda teha, aga lähedased inimesed annavad elule lihtsalt vürtsi juurde.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen 32 ja solvun kui mind neiuks ja preiliks ja tütarlapseks kutsutakse.

Mida pekki, ma olen täiskasvanud naine, ema, abielus, oman juhilubasid, kinnisvara, firmat. Ja siis tuleb mingi minust noorem ostukeskuse müügimees mind infantiilselt tütarlapseks kutsuma.

Minu jaoks on see pisendav ja seksitlik väljend. Ei kujutaks ette et mu abikaasat ostukeskuse keegi 20aastane poisslapseks või noormeheks kutsuks.

Tegele oma enesehinnanguga.

LHV-jopskid ongi nõmedad. Kudas kenad mehed sind kutsuvad? Proua? No sellise suhtumisega saavad varsti muti peale üle minna.

Mul on mees sinuvanune ja ikka kutsutakse noormeheks.

Ma saan aru, et sa oled selline viiekümnele lähenev meeleheitel mutt, kes kannab blonde pikki juukseid (sinu enda sõnad) ja eitab igal nurgal oma vanust. Ainus eesmärk on “kuidas noored mehed sind kutsuvad” ja selle tõestuseks omab verinoort armukest. Tagant nagu gümnaasium, eest nagu muuseum – oled ilmselt see naisterahvas.
Anna andeks aga ükskõik palju sa seda eitad, sa oled kohe 50, näed välja ka nagu 50 ja igasugused meeleheitlikud katsed välja näha nagu 20 (nt kanda pikki blonde juukseid – jakk), mõjuvad sellises vanuses naisele naeruväärsena.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen 32 ja solvun kui mind neiuks ja preiliks ja tütarlapseks kutsutakse.

Mida pekki, ma olen täiskasvanud naine, ema, abielus, oman juhilubasid, kinnisvara, firmat. Ja siis tuleb mingi minust noorem ostukeskuse müügimees mind infantiilselt tütarlapseks kutsuma.

Minu jaoks on see pisendav ja seksitlik väljend. Ei kujutaks ette et mu abikaasat ostukeskuse keegi 20aastane poisslapseks või noormeheks kutsuks.

Tegele oma enesehinnanguga.

LHV-jopskid ongi nõmedad. Kudas kenad mehed sind kutsuvad? Proua? No sellise suhtumisega saavad varsti muti peale üle minna.

Mul on mees sinuvanune ja ikka kutsutakse noormeheks.

Asi on elementaarses viisakuses.
‘Hei neiu’ öeldakse kui kõrtsis külge lüüa.
Kui mina räägin kliendi või potentsiaalse kliendiga siis nad saadaks mu pikalt kui ütleksin kellelegi neiu või noormees.
Kui tõesti peab tingimata kasutama mingit soopõhist kirjeldissõna siis härra ja proua on tõesti viisakamad. Aga tegelikult neid ei ole mitte millekski vaja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ta ütleb, et ei välista head suhet, kui just peaks kuskilt taevast sülle sadama – just nagu minagi. Aga vähimatki liigutust selle suunas ise ei tee.

Ahaha, tegelikult hingesopis ikka on ju lootus, et äkki see suhe tuleb 🙂 Seega ei saa ju öelda, et ei taha suhet!
Mina olen selline, kes ise midagi ei tee, aga hingesopis loodan, kuid ma ei ütle ka, et ma ei taha. Tahan küll! Ma ei ole lihtsalt sobivat kohanud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ise pole nii vana, aga olen mõelnud, et kui suhet tahaks, siis kindlasti mitte enne 50ndaid, enne on elus palju muud teha. 20-30ndates ei taha veel paikseks jäädagi. Reisiks ringi, tegeleks ettevõtlusega, õpiks vms.

Ma ei saa aru kuidas seda kõike mees takistaks?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma hakkasin ka mõtlema, et minu jaoks sisimas tähendab ka “proua” tegelikult solvangut. Sest olles 42, ei tunne ma end hingelt ja soovidelt sugugi teistsugusena kui 20 või 30 aastaselt. Mul on mitu täiesti kena ja nooruslikku 50 aastast sõbrannat, kes kasvatavad algkooliealisi lapsi ja ei näe bikiinides veel üldse halvad välja. Proua tähendab kusagil alateadvuses minu jaoks kedagi vana, kes enam ei seksi, ei sõida rattaga maratonil ega suusata läbi lumetormi rabasaarele. Proua olemine tundub mulle väga igav. Ega ma mitteanonüümselt ei tunnistaks, et proua olemine minu jaoks midagi halba on. Aga tegelikkuses ma nii mõtlen. Eelistan, et keegi mind 50-selt prouaks ei kutsu.

Mina olen 32 ja solvun kui mind neiuks ja preiliks ja tütarlapseks kutsutakse.

Mida pekki, ma olen täiskasvanud naine, ema, abielus, oman juhilubasid, kinnisvara, firmat. Ja siis tuleb mingi minust noorem ostukeskuse müügimees mind infantiilselt tütarlapseks kutsuma.

Minu jaoks on see pisendav ja seksitlik väljend. Ei kujutaks ette et mu abikaasat ostukeskuse keegi 20aastane poisslapseks või noormeheks kutsuks.

Ma küll ei solvu, aga kindlasti paneb mind kulmu kergitama, kui keegi mind neiuks kutsub(eriti, kui see on mõeldud meelitusena). Ma võin küll oma vanusest mõned aastad noorem näida, aga kohe kindlasti ei ole ma mingi neiu või tütarlaps. Olen 45-aastane naine.

Teemasse, kuigi ma ei ole veel 50+, siis jah…üksi on ka hea ja ma vajan üksioleku aega päris palju, kuid mida vanemaks ma saan, seda rohkem olen ka aru saanud, et suhted on olulised ja ongi lihtsalt tore, kui su elus on keegi, kellega oma elu jagada. Lastel on juba omad elud, samamoodi teistel lähedastel. Nendega on ka tore, aga kallimaga on ikkagi kuidagi teistmoodi. Lisaks muidugi seks ja füüsiline lähedus, mille vajadus mul ka üsna suur on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma saan aru, et sa oled selline viiekümnele lähenev meeleheitel mutt, kes kannab blonde pikki juukseid (sinu enda sõnad) ja eitab igal nurgal oma vanust. Ainus eesmärk on “kuidas noored mehed sind kutsuvad” ja selle tõestuseks omab verinoort armukest. Tagant nagu gümnaasium, eest nagu muuseum – oled ilmselt see naisterahvas.
Anna andeks aga ükskõik palju sa seda eitad, sa oled kohe 50, näed välja ka nagu 50 ja igasugused meeleheitlikud katsed välja näha nagu 20 (nt kanda pikki blonde juukseid – jakk), mõjuvad sellises vanuses naisele naeruväärsena.

Hmm…

No mis teha, eks jah, “prouatamine” võib tunduda kuidagi liiga saksik, eestikeelseid ja vähem saksikumaid väljendeid “mehenaine” või “emand” me enam eriti ei kasuta, pidades neid arhailiseks. Ainsana ongi tavakäibesse jäänud “neiu” – aga no kui lastetus kooselus elav naine veel kuidagi hädapärast “neiu” alla mahub, siis pereelu elav (laps või mees + laps kodus) naine nüüd kindlasti “neiu” alla ei käi, olgu või tõesti 18a vana.

Mis aga juustesse puutub, siis mina ei anna lubadust, et ma blondid pikad juuksed kindlasti maha lõigata lasen. Ma mingipärast arvan,et meie põlvkonnas on palju neid, kes oma juukseid lühikeseks ei lõikagi – nii et pikad ja poolpikad juuksed vanema inimese peas võivad saada tavalisuseks kah.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma saan aru, et sa oled selline viiekümnele lähenev meeleheitel mutt, kes kannab blonde pikki juukseid (sinu enda sõnad) ja eitab igal nurgal oma vanust. Ainus eesmärk on “kuidas noored mehed sind kutsuvad” ja selle tõestuseks omab verinoort armukest. Tagant nagu gümnaasium, eest nagu muuseum – oled ilmselt see naisterahvas.
Anna andeks aga ükskõik palju sa seda eitad, sa oled kohe 50, näed välja ka nagu 50 ja igasugused meeleheitlikud katsed välja näha nagu 20 (nt kanda pikki blonde juukseid – jakk), mõjuvad sellises vanuses naisele naeruväärsena.

Ei, ma ei ole meeleheitel(miks peaks?-mul on kõik olemas). Ei eita oma vanust-vastupidi-rõhutan seda koguaeg, et noori külgelööjaid minema peksta. Pikad juuksed on naise ilu-kahju, kui sulle seda antud pole. Minu headest juustest ja juuksurist oli mõni aasta tagasi ajakirjas artikkel lausa.:D 16 aastat noorem pole verinoor-kahjuks arvasin tõesti, et ta on 8 aastat vanem, kui tutvusime. Mis teha-tunded vanust ei küsi.
Aga sa ajad päris imelikku juttu küll.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nõukaaegne kasvatus ja sellest tekkinud valehäbi on selle asja põhjus. Teki all, pimedas, punastades ja öössärgisaba natukene kergitates…

Ega see muutus suhtumises toimus läänemaailmas ka alles kuuekümnendatel vast, meile jõudis see osaliselt. Seksuaalkasvatus seitsme- kaheksakümnendatel seisnes peamiselt hirmutamises – hirmutamises suguhaiguste, raseduse, alusetu vägistamissüüdistuse ees. Ajakirjanduse põhjal tundub, et ega see siiani päriselt muutunud ei ole.

Ja ei maksa unustada, et pm pool maailma elab siiani… ütleme mittevabameelse suhtumisega seksuaalellu. Islamimaailm nt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen 53 ja enda arust ma veel nii vana proua ei ole, et päris üksinda olla tahaksin ja mehed mind enam ei huvita.

Ja mina olin nii “vana proua” juba 35-selt. 🙂

See on ikka väga ebatavaline (nimeta siis üle 50-seid prouadeks kui soovid aga 35 on ju noor naine veel ja sinul lõppes huvi meeste vastu juba siis?)
Võimalik, et kurbus armastuse kaotamisest ja aseksuaalsus kombinatsioonis introvertse loomusega tingib selle teemaalgatuse arusaamatuse.
Aga see on ikka pigem erand kui reegel, et inimene soovibki üksi olla ja mitte ainult kooselu mõttes, vaid vastassugupool (või siis, romantiline suhe sama sugupoolega if you will) põhimõtteliselt ei huvita.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nõukaaegne kasvatus ja sellest tekkinud valehäbi on selle asja põhjus. Teki all, pimedas, punastades ja öössärgisaba natukene kergitates…

Ega see muutus suhtumises toimus läänemaailmas ka alles kuuekümnendatel vast, meile jõudis see osaliselt. Seksuaalkasvatus seitsme- kaheksakümnendatel seisnes peamiselt hirmutamises – hirmutamises suguhaiguste, raseduse, alusetu vägistamissüüdistuse ees. Ajakirjanduse põhjal tundub, et ega see siiani päriselt muutunud ei ole.

Ja ei maksa unustada, et pm pool maailma elab siiani… ütleme mittevabameelse suhtumisega seksuaalellu. Islamimaailm nt.

Meil langes kaks asja kokku: esiteks, põhjamaisus (Soomes-Rootsiski hoiti enne konservatiivsemat joont) ja teiseks, nõukogude kord, mis lasi läänemaailmas toimunud muutusel Eestisse jõuda vaid osaliselt.

Lisaks nõukogudeaegne elamispinna- ja suunamispoliitika, mis lükkas pereloomise sõjaeelse Eesti Vabariigiga võrreldes isegi varasemaks ja tekitas suhtumise, et paarisuhted ongi noorte tüdrukute ja poiste asi – mis mõttes te hiljem veel tahate kedagi ja midagi, imelikud olete või? Samal ajal kui läänes koos heaolu kasvuga pereloomisiga hoopis kerkis tasapisi ning levis “ka peale noorust jätkub elu ning paarisuhte võib leida ja seda nautida igas eas” mõtteviis.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No siin on nüüd õige kummalisi vastuseid tulnud.

Prouad 😀 😀

Ok, ma veel 48, aga tunnen ennast ikka paarikümbisena. Mingist prouast on ikka asi väga kaugel.

Kas “proua” on kuidagi solvav sõna ja kas vanus on mingi häbiasi? Sellest küljest ma pole osanud küll asja näha. Vabandust, aga see ajab mind natuke naerma. Ei tahaks küll mingit jagelust üles tõmmata, aga proua-sõna paaniliselt kartmine viitaks nagu kergele infantiilsusele.

Minu jaoks on sõna proua heidutav. Kohe tuleb silme ette pearäti või kübaraga mammi, kes heal juhul käib käsitööringis või sõbranjega Kadrioru pargis jalutamas, kes ei paneks iial jalga ei rulluisuke ega ei läheks randa võrkpalli mängima. 50+ on ilus vanus, kuid kindlasti mitte igaüks ei taha prouaks muutuda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu jaoks on sõna proua heidutav. Kohe tuleb silme ette pearäti või kübaraga mammi, kes heal juhul käib käsitööringis või sõbranjega Kadrioru pargis jalutamas, kes ei paneks iial jalga ei rulluisuke ega ei läheks randa võrkpalli mängima. 50+ on ilus vanus, kuid kindlasti mitte igaüks ei taha prouaks muutuda.

No siin on nüüd õige kummalisi vastuseid tulnud.

Prouad 😀 😀

Kas “proua” on kuidagi solvav sõna ja kas vanus on mingi häbiasi? Sellest küljest ma pole osanud küll asja näha. Vabandust, aga see ajab mind natuke naerma. Ei tahaks küll mingit jagelust üles tõmmata, aga proua-sõna paaniliselt kartmine viitaks nagu kergele infantiilsusele.

Minu jaoks on sõna proua heidutav. Kohe tuleb silme ette pearäti või kübaraga mammi, kes heal juhul käib käsitööringis või sõbranjega Kadrioru pargis jalutamas, kes ei paneks iial jalga ei rulluisuke ega ei läheks randa võrkpalli mängima. 50+ on ilus vanus, kuid kindlasti mitte igaüks ei taha prouaks muutuda.

Eeeee… Ma mõtlen ka, et millal sõna “proua” muutus heidutavaks, ainult eakamat naist tähistavaks? Kas nõukogude ajal, kui proua tähistaski sageli vana, eelmise ühiskonnakorra ajal väljakujunenud naist – “see eestiaegne proua”? Nemad käisid, küll, jah, sõbranjedega Kadriorus või siis Vanalinnas Maiasmoka ja Pärli kohvikus kohvitamas, karusunahkne müts peas. Võrkpalli (väga võimalik, et olid nooremana seda mänginud – võrkpall oli Eestis üsna levinud sportmäng) olid juba hommikvõimlemise vastu vahetanud.

Pärast Eesti taasiseseisvumist aga võeti tiitel “proua” tagasi kasutusse abielus naist tähistavana – ju siis pole veel omaseks saanud?

Mingipärast ei usu, et Pätsu ajal noored naised võõristasid, kui nende kohta sõna “proua” pruugiti.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen 46-aastane, 25 aastat olen olnud abielus endast umbes 10 aastat vanema mehega.

Ja nüüd, viimastel aastatel, olen hakanud endale väikese hirmuga teadvustama, et minu mees on jõudnud sellesse ohtlikusse ikka, kus ma põhimõtteliselt võin ühel päeval täiesti ootamatult üksinda jääda.
Hirmus on sellele mõelda.

Lapsed on suured, kodust läinud, oleme mehega kahekesi ja väga rahul teineteise seltskonnas.
Korrastame vabal ajal oma maakodu ja kindlustame nö. ühist vanaduspõlve. Teeme plaane, kuidas pensionieas hakkama saada ja mida peaks veel enne seda ära tegema, kui enam jõud ja tervis ei luba.
Seksi on väga vähe, aga see ei häiri meid kumbagi. Meile lihtsalt meeldib olla teineteise kõrval ja teha koos igapäevatoimetusi, lugeda kõrvuti diivanil raamatuid ja tegeleda täiesti tavaliste igavate asjadega. Ka siis naudime me teineteise seltskonda, kui me mõnikord omavahel päev otsa sõnagi ei vaheta ja peamiseks suhtlusviisiks on lihtsalt naeratused teineteisele stiilis “ma märkan sind” ja “näe, sina ka siin” vms.

Ma ei taha mõeldagi, et ma peaksin vanaduspõlves üksinda olema ja ilma temata seda tulevikku elama, mis me oleme koos endile planeerinud.

Aga kas suvaline võõras mees täidaks siis selle tühja koha?
Ma ei tea, ilmselt mitte.
Aga tõenäoliselt leevendaks üksindust küll. Mitte seksi või raha või lobisemise mõttes, ei. Aga lihtsalt et teine hing on kõrval. Ja kindlasti annaks kindlustunde, et vanaduspõlves on keegi, kes vähemalt kiirabi kutsuks, kui kuskil metsatalus peaks insuldi saama vms.

Aga eks see üksinduse kartus on ilmselt ka rohkem neil, kellel väga pikajaline abielu selja taga. Kui suurem osa elust ongi üksi elatud, siis ilmselt ei tunne teise hingelise järele vajadust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

see üksinduse kartus on ilmselt ka rohkem neil, kellel väga pikajaline abielu selja taga. Kui suurem osa elust ongi üksi elatud, siis ilmselt ei tunne teise hingelise järele vajadust.

Väga tabav tähelepanek.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Öelge palun, prouad 50+, kes otsivad meest, käivad kohtingutel ja tahavad kangesti suhteid luua – mis teid selleks ajendab?

Ma küsin täiesti südamest, ei ole mingit iroonilist nokkimissoovi. Eriti huvitab mind nende naiste vajadus, kel on juba kunagi abielu või mitu selja taga, lapsed suured, lapselapsedki olemas. Kui olete üksi jäänud, miks ihkate elukaaslast?

Minu ja nii mõnegi teise naise näitel ei suuda ma sellest aru saada. Olen lesk juba kakskümmend aastat, seega alates 30-ndatest olen üksi. Pole iialgi vajadust tundnud endale kedagi kõrvale otsida. Isegi mitte mingit “seksisõpra”. Olen nüüd vaba, suhteliselt elujõuline, käin tööl, tegelen hobide ja lastelastega, elu on huvitavat ja vajalikku pilgeni täis. Sõpru, nii nais- kui ka meessoost on piisavalt, läbikäimist rohkem kui mu introvertne loomus vahel taludagi suudab. Mõistan, et kui mul oleks suur vajadus mehe järgi, küllap ma siis sellegi ellu mahutaksin, sest inimene mahutab alati ära selle, mida väga ihkab. Aga ma ei ihka, ei tunne end üksildasena, kuigi olen palju üksi. Ei tunne armastuse puudust, eriti mitte erootilise armastuse puudust. Ja nii on see tõesti juba alates 30ndatest eluaastatest.

Küll oli mul 40ndate algupoole üks suur armumine – seda meest oleksin küll tahtnud. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja ja kui ma sellest üle sain, olen jälle rõõmsalt üksi. Tagantjärele saan aru, et mul vedas. Minust lihtsalt pole ei armukest ega kodukana, ei vaja seda. See oli armumine, mitte vajadus mehe kui sellise järgi. Ma armastasin tegelikult väga oma kadunud meest. Minu emadus ja naiselikkus on rahuldatud, nii öelda missioon täidetud. Mõistan hädapärast neid, kel nii pole, kes pole kunagi armastust tundnud, lapsi kasvatanud ja pereelu elanu – nemad võivad uskuda, et on millestki ilma jäänud. Aga minusugused?

Siit mu küsimus ongi, et kui pole konkreetset armastust silmapiiril, mis ajendab teid otsima lihtsalt mõnda meest? Kas see on vajadus tunda end ihaldatuna või vajadus tõestada endale või teistele, et olete veel vastassoo poolt hinnatud, vajadus elada sooja pereelu ja kellegi eest hoolitseda või veel midagi? Mis on see saladus, mida mina ei tea?

Kolmekümnendatest üksi? Kas sa siis näiteks lihtsalt seksida ei soovi? Mina soovin. Ma pole muidugi 50 ka veel, aga ma siiralt ei kujuta ette et kolmekümnendatest alates tsölibaadis elan.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kolmekümnendatest üksi? Kas sa siis näiteks lihtsalt seksida ei soovi? Mina soovin. Ma pole muidugi 50 ka veel, aga ma siiralt ei kujuta ette et kolmekümnendatest alates tsölibaadis elan.

Olen selle üle palju juurelnud. Naise elus on nagu kaks pöördelist hetke, kui ta võib teha otsuse tsölibaadi kasuks: kui soovitud lapsed on käes ja kui fertiilne iga on läbi. Miks minna looduse vastu, ainult selleks, et oma “vanamehele” seda rõõmu pakkuda? Kasutada järglaste saamiseks loodud funktsiooni lihtsalt hetkelise mõnu tarbeks? On ju jabur?

Tõsi, pole ka ise sellest patust puhas, ent tunnen end kuidagi tõstetuna, kui olen suutnud puhtaks jääda 2, siis 3, siis 4, siis 5 nädalat…et olen suutnud nagu end kontrolli alla saada…ent siis ikka midagi nagu juhtub ja jälle olen patustanud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kolmekümnendatest üksi? Kas sa siis näiteks lihtsalt seksida ei soovi? Mina soovin. Ma pole muidugi 50 ka veel, aga ma siiralt ei kujuta ette et kolmekümnendatest alates tsölibaadis elan.

Olen selle üle palju juurelnud. Naise elus on nagu kaks pöördelist hetke, kui ta võib teha otsuse tsölibaadi kasuks: kui soovitud lapsed on käes ja kui fertiilne iga on läbi. Miks minna looduse vastu, ainult selleks, et oma “vanamehele” seda rõõmu pakkuda? Kasutada järglaste saamiseks loodud funktsiooni lihtsalt hetkelise mõnu tarbeks? On ju jabur?

Tõsi, pole ka ise sellest patust puhas, ent tunnen end kuidagi tõstetuna, kui olen suutnud puhtaks jääda 2, siis 3, siis 4, siis 5 nädalat…et olen suutnud nagu end kontrolli alla saada…ent siis ikka midagi nagu juhtub ja jälle olen patustanud.

Oot, mismõttes puhtaks jääda? Seks on patt, hetkeline mõnu ja lihtsalt vanamehele rõõmu pakkumine? Okei…eks jah ole neid naisi(ja ka mehi), kes seda lugedes isegi nõusolevalt kaasa noogutavad ja mulle meenub, et siingi on olnud teemasid, kus väidetavalt pidavat seksimisest hoidumine olema mingi kõrgema leveli tunnus ja seksi tahavad vaid madala IQga inimesed, kuid siiski….ahh, krt, ma ei viitsi sel teemal jaurata, las olla…igatahes on “vanamoore”, kellele tema vanamees peab seda rõõmu pakkuma…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui suurem osa elust ongi üksi elatud, siis ilmselt ei tunne teise hingelise järele vajadust.

Oleneb ikka, mis põhjusel on üksi elatud. Kel see on olnud teadlik valik, see muidugi ei mõtlegi enda kõrvale kedagi tahta. Otsest vajadust ei ole ju kellelgi, kes omadega ise hakkama saab. Kel see ikka nii väga otsene valik ei ole olnud, see ikka siis vähemalt igatseb kontakti teistega. Kvaliteet on siis juba olulisem kui kvantiteet.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 128 )


Esileht Pereelu ja suhted Prouad 50+