Teema: Prouad 50+

Frigiidid võiks kanda eristuvat riietust. Propelleriga mütsi või midagi. Teaks eemale hoida, äkki nakatab. Natuke nagu zombid. Mina neid täisväärtuslikeks elavateks pigem ei peaks

#3219081:

#3218064:

Ei, lihtsalt ei ole keegi kunagi nii kutsunud. Preiliks, neiuks, daamiks küll.

No nii, Lp neiud 50+…

Proua ongi ju õige tiitel neile, kel on olnud suhe, aga on üksikuks jäänud (oled lahutatud või lesk, proua oled elu lõpuni). Kuigi, kui mulle 19-aastaselt “Proua X” öeldi, siis ma ka ehmatasin, et mismõttes, proua X on mu ämm! Ise olin aasta aega juba abielus, seega proua mis proua…

Kes on tõepoolest selleks ajaks veel preilid ja neiud, nende meeleheitest saan aru. Aga ausalt, praeguseks 20-+ aastat abielus olnuna ei oleks mul üksi elamise vastu mitte midagi (kuigi selleks lahutama ega mehe surma soovima ei hakka ammugi, kuid igatsen üksi olemist).

Mõni inimene ei taha ega oska üksi olla, lihtsalt ei saa.

Mõni inimene igatseb head suhet, sest kahekesi õnnelikult koos olla on veel parem kui üksinda õnnelik olla.

Mõni inimene vajab kasvõi majanduslikku tuge, et kellegiga majakulusid jagada või kes aitaks elamist hooldada.

Ja mõni ongi otse öeldes n*kunäljas ja otsib sellepärast mees, mis on ju ka täiesti legitiimne ja tõsiseltvõetav põhjus! 🙂

Misiganes põhjuste komplekt igaühel on, ju see on siis nende jaoks küllaldane põhjus.

19aastaseid võivad suhted ja seks üldse mitte veel huvitada, mõni hakkab seksijutu peale punastama või itsitama ning ei julge või taha vastasooga eriti midagi rääkida. Ei ole nii, et kõigil tekib juba 12aastaselt tung käima hakata ja 19aastaselt ollakse proua valmis. Mõned lõpetavad ülikooli ära ja ei saa aru, et miks teisi tõmbab vastasooga sebimine ja suudlemine, suhetest rääkimata. Neil võib huvi tekkida alles aastaid hiljem.

Olen selle üle mõelnud, mida ma teeksin, kui minu abikaasat korraga enam ei oleks siin ilmas. Olen kohe 50 saamas. Ma mõtlen, et mu abikaasa on lihtsalt nii perfektne, et ma ei lepiks enam vähemaga ega tahaks uuesti kellegagi harjuma hakata. Ta on mulle kõige lähedasem sõber, me mõtleme ühtemoodi, meil on ühised huvid. Oleme nurgad maha lihvinud ja ma tean, kui keeruline see tegelikult on. Lihtsalt seksi jaoks kedagi pidada ilmselt ka ei viitsiks, sest ka see asi tahab kokkuharjutamist ning see võib lausa piinlik kogemus olla. Kuna enne abielu oli päris kirju elu selles mõttes, siis tean, kui veider see vallaliste turg tegelikult võib olla ja ega väga ei tõmba. Muidugi ei ütle ma, et igal juhul keeldun, kui keegi meeldiv ja huvitav inimene huvi tunneb – aga praegu mõtlen nii.
Sel kõrvalteemal, mis siin tekkis – see prouatamine ja preilitamine – siis miks peaks keegi mind üldse üheks või teiseks liigitama? Ma ise olen hea meelega inimene ja kellegi asi pole mind kuidagi mingisse kategooriasse toppida. Ma ei tunne end kuidagi vanemana või ka nooremana kui ma olen, mina olen ikka mina, mul on nimi. Kui keegi kõnetada tahab, siis võib öelda ju “Vabandage” v midagi. 50+ ei pea minu meelest ka end kuidagi sussi sahistama sundima, ma ei erine endast 30- või 40-aastasena – teen ikka trenni, mu filmi- ja raamatumaitse on sama – miks ma äkki peaks mingi tädi olema, kes on pool elu omale ära keelanud?

Püüan kaaslast leida, et oleks kaaslane.
Kindlasti tuleb millalgi vanus, kus seksuaalne aktiivsus langeb. Veel ei ole käes.
Naine 52.

#3221974:

#3218292:

Küllap teemaalgataja on lihtsalt frigiidne ja ongi kogu lugu. Naised, kellele meeldib seks, soovivad ka meest enda kõrvale.

Naine 50+ (no tegelikult ka 35+) teab, et selleks, et seksi saada, ei pea tingimata enda kõrvale kedagi tekitama. Seda saab ikka. Ka vanuses 60+. Lõpuks on selliseid hilises keskeas või vanemaski eas mehi ka küll, kes naist majja tuua ei taha, aga lilletuusti ja kommikarbiga kord nädalas meelsasti külla tulevad. Kui korrusmajas elasin, siis selliseid (vana)prouasid 60+ oli seal küll ja küll, kelle juurde kord-kaks nädalas mõni soliidses eas sirgeselgne meesterahvas astus, pidulikult riides ja väike kingitus näpus.

Mu oma tädilgi oli “poiss” oma 25 aastat – vanuses ca 50+ kuni u 75-77, vallaline. Ajasid juttu, käisid jalutamas, turul, näitusel või kinos, tulid tagasi, väike laud kaetakse, onukene aitas kas ukselukku parandada vms, teinekord seksiti ja onu saigi minema minna ja proual on jälle, mida oodata. Kuna me elame koos tädiga, oli see kõik meil silma all. Lisaks siis telefonikõned omavahel kas iga päev või umbes nii. Jee nad kõik tahavad mingit vanameest igapäevaselt jalgu koperdama.

See kirjeldus näeb ikkagi üsna püsisuhte moodi välja ja võib öelda, et naisel siiski oli püsivalt enda kõrval keegi. Lihtsalt asi oli vormistatud visiitsuhtena.

#3222242:

Mis mõttes vormistatud? See oligi visiitsuhe, mitte kooselu. Naisel kõrval oli see härra kord nädalas või veidi harvemini. Kui sageli ikka saarelt Võrru sõidad.

Selles mõttes, et see pole näide, mille kohta teemaalgataja küsis. Sinu tädil oli see mehe otsimine juba tehtud, mille vajalikkuse küsitavus siin tõstatati. Sa ei tea, et kui tal seda meessõpra poleks (olnud), oleks ta rahumeeli ilma suh(e)teta elanud.

#3222403:

Seda ma täpselt ju näiteks toon, et mitte päris kõik vanemad inimesed ei soovi kodustatud elukaaslast.

Teema polnud “kodustatud elukaaslase”, vaid ükskõik mis tüüpi (sh ka su tädi tüüpi suhtes) kaaslase kohta. Tõstatati küsimus, kas/miks selles vanuses üldse kedagi on lähemaks suhtluseks vaja.

#3222403:

Seda ma täpselt ju näiteks toon, et mitte päris kõik vanemad inimesed ei soovi kodustatud elukaaslast.

Teema ei olegi ju kodustatud kaaslasest tingimata, vaid püsivast kaaslasest, püsisuhtest.

#3222403:

Me ei tea isegi seda, mittu naisõpra sel meessõbral veel oli ja kas ja kui palju tädi sellest teadis.

Seda ei teata sageli ka abielus ja koos elavate paaride kohta. Mismoodi see üldse asjasse puutub?

#3222506:

Teema EI OLE “ükskõik mis tüüpi kaaslastest”. Püsigem teemas ja teema on sellest, miks 50+ naised soovivad tingimata endale elukaaslast. Mina väidan, et ei soovi.

Loe ülejäänud teemaalgatust ka. Selgitatu, et mõeldud oli inimest, kellega jalutamas, teatris käia ja väga suure osana – seksida. Fookus ei olnud niivõrd koos elamisel, vaid kas on vaja sellist inimest selles vanuses.
Selline inimene sinu tädil oli olemas, seepärast minu arvates see näide ei päde. Aga hea küll, eks võib tõesti teemaalgataja küsimust erinevalt mõista ja ka laiendada.

Mida imet ma loen, et 51+ ei tohi kanda pikki ja blonde juukeseid ning üldsegi mitte hea välja näha. Kas särtakas poisipea on siis vastuvõetavam või on veel mingeid ettekirjutusi (ruuduline pihikseelik, tugisukad, muti-kingad).

#3222773:

Mida imet ma loen, et 51+ ei tohi kanda pikki ja blonde juukeseid ning üldsegi mitte hea välja näha. Kas särtakas poisipea on siis vastuvõetavam või on veel mingeid ettekirjutusi (ruuduline pihikseelik, tugisukad, muti-kingad).

Eks see on “viinamarjad on hapud” sündroom-välimus ilmselt juba mitukümmend aastat ei huvita, keha treenimata ja lodev, meiki ei kasuta ja tähelepanu ei saa. Saagimi Anu tuleb vastu, siis loobitakse kividega surnuks vist. Selle asemel, et õppust võtta.

#3219554:

#3217969:

Öelge palun, prouad 50+, kes otsivad meest, käivad kohtingutel ja tahavad kangesti suhteid luua – mis teid selleks ajendab?

Ma küsin täiesti südamest, ei ole mingit iroonilist nokkimissoovi. Eriti huvitab mind nende naiste vajadus, kel on juba kunagi abielu või mitu selja taga, lapsed suured, lapselapsedki olemas. Kui olete üksi jäänud, miks ihkate elukaaslast?

Minu ja nii mõnegi teise naise näitel ei suuda ma sellest aru saada. Olen lesk juba kakskümmend aastat, seega alates 30-ndatest olen üksi. Pole iialgi vajadust tundnud endale kedagi kõrvale otsida. Isegi mitte mingit “seksisõpra”. Olen nüüd vaba, suhteliselt elujõuline, käin tööl, tegelen hobide ja lastelastega, elu on huvitavat ja vajalikku pilgeni täis. Sõpru, nii nais- kui ka meessoost on piisavalt, läbikäimist rohkem kui mu introvertne loomus vahel taludagi suudab. Mõistan, et kui mul oleks suur vajadus mehe järgi, küllap ma siis sellegi ellu mahutaksin, sest inimene mahutab alati ära selle, mida väga ihkab. Aga ma ei ihka, ei tunne end üksildasena, kuigi olen palju üksi. Ei tunne armastuse puudust, eriti mitte erootilise armastuse puudust. Ja nii on see tõesti juba alates 30ndatest eluaastatest.

Küll oli mul 40ndate algupoole üks suur armumine – seda meest oleksin küll tahtnud. Kahjuks ei tulnud sellest midagi välja ja kui ma sellest üle sain, olen jälle rõõmsalt üksi. Tagantjärele saan aru, et mul vedas. Minust lihtsalt pole ei armukest ega kodukana, ei vaja seda. See oli armumine, mitte vajadus mehe kui sellise järgi. Ma armastasin tegelikult väga oma kadunud meest. Minu emadus ja naiselikkus on rahuldatud, nii öelda missioon täidetud. Mõistan hädapärast neid, kel nii pole, kes pole kunagi armastust tundnud, lapsi kasvatanud ja pereelu elanu – nemad võivad uskuda, et on millestki ilma jäänud. Aga minusugused?

Siit mu küsimus ongi, et kui pole konkreetset armastust silmapiiril, mis ajendab teid otsima lihtsalt mõnda meest? Kas see on vajadus tunda end ihaldatuna või vajadus tõestada endale või teistele, et olete veel vastassoo poolt hinnatud, vajadus elada sooja pereelu ja kellegi eest hoolitseda või veel midagi? Mis on see saladus, mida mina ei tea?

Kolmekümnendatest üksi? Kas sa siis näiteks lihtsalt seksida ei soovi? Mina soovin. Ma pole muidugi 50 ka veel, aga ma siiralt ei kujuta ette et kolmekümnendatest alates tsölibaadis elan.

Miks tsölibaadis? Ega siis seksimiseks ei pea meest “pidama” ja see avaldus ei tähenda sugugi, et soovitan üheöösuhteid harrastada.

huvitav, kui 50+ meest otsib, siis on lausa meeleheitel, aga kui 30+ seda teeb – siis ei ole?

#3225207:

Mina saan ka teemaalgatajast aru. Ma pole küll samas situatsioonis – olen 40, heas abielus ning (osad) lapsedki alles väikesed. Kuid tean täpselt, et kui mees mingil põhjusel mu kõrvalt kaoks, siis uut ma ei tahaks. Pole mingit soovi võõra inimesega otsast peale hakata, tema veidrustega harjuda – milleks? Ma ei välista, et see prints mu ellu kuidagi satuks, aga ühtegi konna ma enam elusees suudelda ei kavatse.

Sa ei saa seda kuidagi nii täpselt teada, sest sa oled oma ‘heas abielus’. Ole mõni aasta ilma selleta ja võid oma suhtumist muuta, inimese elu ja vajadused muutuvad, ka sina ise muutud ajas ja vastavalt oludele. Miks räägid asjadest, mida sa ei tunne ega tea?