Teema: Prouad 50+

#3225394:

#3225385:

Õnneks pole mul oma 29-eluaastal veel vajadust vanuse pärast karta. Ja kui see hetk saabub, siis võid kindel olla, et mul on stiili, mitte olla naeruväärne.

Mida sa üldse seletad siis siin teemas üldse, sa ei teagi midagi ju. Mutt oled sa hingelt juba praegu, nii et ära ole enda tulevikus nii kindel.

Ma pole samamoodi iial oma vanuse pärast kartma pidanud. Sinuvanuseid sõbrannasid ka palju, kes mind stiilseks peavad ja tihti nõu küsivad.

Elu on ilus!

Need on su tütre või poja sõbrad ja sõbrannad mitte sinu.

#3225253:

#3223455:

#3222773:

Mida imet ma loen, et 51+ ei tohi kanda pikki ja blonde juukeseid ning üldsegi mitte hea välja näha. Kas särtakas poisipea on siis vastuvõetavam või on veel mingeid ettekirjutusi (ruuduline pihikseelik, tugisukad, muti-kingad).

Eks see on “viinamarjad on hapud” sündroom-välimus ilmselt juba mitukümmend aastat ei huvita, keha treenimata ja lodev, meiki ei kasuta ja tähelepanu ei saa. Saagimi Anu tuleb vastu, siis loobitakse kividega surnuks vist. Selle asemel, et õppust võtta.

50a peas pikad blondid karvad mõjuvad lihtsalt naeruväärselt ja meeleheitlikult. Meeleheitlikult taga ajada oma noorust, mis on ammu läbi.

See sõltub ikka juuksetüübist, mitte vanusest.
Kolm kärsatatud blondi hõredat karva on ka noore inimese peas väga koledad, kui aga on ilusad paksud ja läikivad juuksed ei ole küll mingit vahet, mis vanuses nad pikad ja blondid on. Ja ega päris nii nüüd ka ei ole, et 50+ vanuses ollakse juba poolkiilad või väga õhukeste ja haprate juustega. On väga ilusate juustega keskealisi ja ka vanureid.
Minul endal on poolde selga tumedad juuksed, terved ja ilusad. Kas ma peaks nüüd endale poisipea lõikama ainult sellepärast, et olen vanuses 50+? Mina küll ei arva nii. Korra tahtsin maha lõigata, aga mu gümnaasiumis õppiv tütar sai selle mõtte peale väga kurjaks ja kannan enda pahmakat uhkusega edasi.

#3225229:

#3225207:

Mina saan ka teemaalgatajast aru. Ma pole küll samas situatsioonis – olen 40, heas abielus ning (osad) lapsedki alles väikesed. Kuid tean täpselt, et kui mees mingil põhjusel mu kõrvalt kaoks, siis uut ma ei tahaks. Pole mingit soovi võõra inimesega otsast peale hakata, tema veidrustega harjuda – milleks? Ma ei välista, et see prints mu ellu kuidagi satuks, aga ühtegi konna ma enam elusees suudelda ei kavatse.

Sa ei saa seda kuidagi nii täpselt teada, sest sa oled oma ‘heas abielus’. Ole mõni aasta ilma selleta ja võid oma suhtumist muuta, inimese elu ja vajadused muutuvad, ka sina ise muutud ajas ja vastavalt oludele. Miks räägid asjadest, mida sa ei tunne ega tea?

Ega ma sündides abielus ei olnud 🙂 Miks arvad, et ma pole mõni aasta ilma suhteta olnud? Tegelikult polnud ma ka enne abielu suurem asi kohtamaskäija ja need paar lühikest suhet, mis tekkisid, lõpetasin ise umbes kahe kuu möödudes, kuna sain aru, et üritan tõepoolest konnast vägisi printsi suudelda. Mul pole kunagi olnud probleemi üksiolemisega ja ma valin iga kell üksinduse kurnava suhte ees (see ei peagi halb olema, vaid lihtsalt väsitav). Ja ma tõepoolest ei kujuta ette, et ma 50sena viitsiks võõra inimesega nullist suhet üles ehitama hakata, tema vigadega leppida ja et tema tagatipuks veel ka minu omadega lepiks? Nagu öeldud, kui kukuks selgest taevast, siis võtaks vastu, aga ise küll otsima ei hakkaks. Ma tean ka hetkel täiesti täpselt, missugust elu ma elada tahan (ametialaselt), nii et nukrutsemiseks ei jääks aegagi. Ja ma saan väga hästi aru, kui mõnus on kalli inimesega vanaduspõlve veeta, aga võõras inimene ei ole mulle kallis ega saagi selleks.